üksteist dimensiooni

           I

Kuis aeg nii põgus
mis ringe teeb
ja huikub tuikab üle vee
on surmanõgu
üle tee
aeg külvab seemneid minu sees

          II

On ruum nii ahav
näotu
kopitand kuuri uks
nii elutu ja kujutu
kõigi fraaside kõla on üks

         III

Nii tähesära lukus on sahtlis
kõige paberite peidus ja vahel
elukärgede tinajas ahel
pakases harutub lahti

         IV

Ei seisa ei liigu ei lenda
vaid valgub mööda maad
kuis kirev progressitu paraad
mu säsi sööb mu iseenda

valgub laiali maal mu maal
ahaa-ahaa

            V

On tänavaalune kohisev kõla
mind ammu võtnud ära
ees kõnnakut puhast ja õrna
kuis igavik jutustab kõrva
tahan pilvi ja gaaside kära
kiiktooli nirvaanade õlal

             VI

Suvi, metsast kostub ööbikut
on põllud lõpmatud värssidel
tajun lippavat kõhus röövikut
aplalt kivist järamas käike

              VII

Suhkrust kõnet peab kuu üle jõe
vaarikapõõsas soojuse pesas
nostalgiat igati põen
kuis mahagonist ehas
kepslevad üksikud õed

             VIII

See ongi hoomatav
ja adumatu
kõiksuse pidupäev
maailma tulised käed
loodav ja
talumatu
iga niidine päev
kui sisu näen sääl

           IX

Udu lillede varred
soos siplevad juured
laukas suplenud pisut
neid sigineb juurde
kuniks katki kisub
katk oma idu

          X

Uitmõte kinnistub
viil nüristab
haiku
üle mere ei kaiku
ei rahvastes kinnistu
ei jaburad mõtted
ei vaimutõkked

        XI

Lõpmatus null
ja kõik
ja kõik

aja nihe
ühest teise
vahest vine
kuid tihe
mõtted eile
aja nihe
küljeti
ent mõistan ma õieti ?