Proteus ma olen
muutun tuuleks
ilmsed kellukesed
laul mu kõrvus
igavesed lubadused
mägede hõbejad tipud
pärllinnud zeni-hoos

minu kuju nüüd on
õhk
igavene kadumine
sõnad, need on ajapiiratud
ent vabadust ma tõesti pärssida ei malda
ma upun kristalli
idakaarde
buddha õhku
ja kiirelt käib kell

vahetus
teretan Ulyessi
klaver seinal
vastus
võrgud üles
ohvrid välja
pettumus, petetus
ja kiirelt käib kell

tõmmakem paralleele
Nereusena ma vajun uttu
pihlavalendavasserõõska
ihkan tuisku
ihkan lund
ent meepärna ulm käib üle
minu sõõrmei
ennasttunnustava huku kosk.

ma olen elus, hukkund,
selge maskiga
vilets saatür
valigem suunad
valigem kannel
ma tõusen langen
peegelpuiesteealleel