Gripp

See oli teemanttähtede ööl
kui ta jooksis mööda katuseid
ja räästaid,puudelatvu
ma elan maa, ma elan maa
ta tahtis end visata kuuga
sest nukrusepilvedesse
ma joobun end mässimast
ma elan maa, ma elan maa

ühed hatud veel siplesid
jääpurika eluõhtul
kus ilus kohtlane silmas
oma siledat natuuri
ta tantsis
kahe saja viiekümne
meetri kõrgusel
justkui mullu
beduiinitari lõhnast hullund
lavendlilõhn ta esimesel sammul
värske seebihõng on õhus
õitepungad järve pääl

miks tunneb
nähtamatuid sõrmejälgi
tema oma ninajuurel
ja vaostat hundihüüdu
vabisevas rinnas
miks lookleb tema
vari paadisillal
kuis hääbuv kääbus ulgumerel


mind sööb see metafoorigreip
ta kiigub paratamatul kiigel
horisont on ees
ta hulbib kurgipurgi vetes

uued toonid viisid vanad vaiba vahel ära