harakate kisa
kui ma uinun
pange puhtad linad,
Thursday, July 30, 2020
Wednesday, July 15, 2020
Laupäev
Öö seest öösse sõgedalt sõtkudes otsis Jakob alatasa oma kevadel kadunud uuri. Kuudepikkuse tuultes tuhisemise järel tagasi mõeldes ei olnudki ta märganud, kuidas ratta rehvid kulusid ja õlitamata kett raskelt ragises. Ühtlasi polnud ta täheldanud, kuis märtsikuu külmad teravad varjud venisid maikuus laiadeks hägusteks plekkideks ning süsimustast tuhakarva pleekinud taevas iga ööga aina kõrgemale kerkis.
Esialgu oli Jakob kella kadumisse suhtunud mõnevõrra hooletult. Nädalatepikkuse palavikkulise otsimise vältel olid täpselt detailid küll juba ununemas, ent kell pidi olema kaduma läinud kuskil kevade hakul. Sel ajal olid taevas hõredast nefriidikarva pilved, õhtuehas võis näha justkui teist valgust, mille saatel pardid äkiliste nooltena jõevett riivasid. Veele kerkinud udu voogas silmale nähtamatul kiirusel jõega kaasa justkui piirav loor. Ühel õhtul seda õhtuhangumise etendust silmitsedes Jakob peatus ja astus ratta seljast maha. Vetevohalt silmi pööramata asetas ta ratta vildakalt vastu vana tamme ning kõndis jõele lähemale. Kui ta seal niimoodi seisis, käed taskus, pilk kord taeva poole, seejärel jällegi vetele heidetud, tundis ta end järsku märgatavalt kergemana. Näis nagu oleks järsku ta õlgadelt kergitatud tohutu raskus. Jakob kujutas end taevas triiviva rongakarja ees lendlemas tohustusse pimedusse, heitmas end hilisöö tumedaisse hõlmadesse. Sel hetkel, instiktiivselt oma taskutest krabades, otsekui takistades end lendu tõusmast, mõistis Jakob oma tunnete tagamaid. Taskust haihtunud kell oli vabastanud teda ajast. Oli pühkinud minema öö lõplikkuse sümboli, unetuse painjalikku raskuse. "Aega teadmata ei kaota ma enam kunagi aega" - mõtles ta lootusrikkalt.
Tol öösel oma järsust avastusest tiivustatuna, kõndis Jakob heldinult lauluviisi ümisedes ratas käekõrval koju. Voodisse heites meenutas ta lapsepõlvekodu aias säravaid õunapuid, mis küllap praegugi heidavad öösse rohekas-kuldseid pärleid. Ka unenäos ilmusid õunapuu hõllandusest ja armastusest longu vajunud oskad justkui maa-alt ja ümbritsesid magaja kaitseva müürina. Jakob ei olnud iialgi varem nõnda pikalt ja rahulikult maganud.
Järgnevatel päevadel katsid taeva kurjakuulutavad rünkjad pilved. Metsikult vihiseva tuule saatel paiskus taevast ühtlugu vett ja rahet. Poriseid murelappe ümbritsevad asfaltteed olid kaetud pruunikate loikudega, millelt peegeldus taeva morn pale. Mitmepäevaste tormide vältel oli raske päeval ja ööl vahet teha. Niiviisi segamine aetud aja keeristel end peksta lastes komberdas Jakob päevi unetult ringi. Uuri kaotades oli Jakob kaotnud igasuguse ajataju ning seega ei võinud ta kuidagi mõista nende märtsisappi ja taevaraevu mätsitud nädalate pikkust või tegelikku tähendust.
Ühel eriskummaliselt pikale veninud õhtul pilved taandusid, õuest oli taaskord kuulda autode kauget mühinat ja mööduvate inimeste sagimist. Jakob tundis, kuidas irvakile jäetud aknast tuli magusat lillelõhna. End voodilt istukile ajades märkas ta tänaval kahte noort keksivat neidu, kandmas valget krookusekimpu, kaunid lauluviisid lõbusalt pea kohal hõljumas. Neidusid oma uniste niiskete silmadega saates meenus Jakobile too õhtu kevadehakul. Kärmelt haaras ta kappi jäetud kuue ning aias seisva ratta ning tormas õue. Suure kiiruga ununes ukski lukustamata.
Sellest hetkest alates rullis Jakob lugematul arvul öid ratta raskete rehvide alla. Jakob oli veendunud, et kella tasub otsida ainult öösiti, kuna hõbedavarjundiga uur läigib öö sees teisiti.
Öö seest öösse nõtkelt sõtkudes tundis Jakob end ajas lahtumas. Igaöine majade kohal hiiliv vaikus ning lehtede nõiduslik sahin sulas ratturi kujutluses ühte punkti - üheks hetkeks. Nõnda kiilus hinge midagi ahastuse ja turvalise rahulolu vahepealset. Tasapisi hakkas Jakob oma otsimise eesmärki kaotama. Tuttavatelt tänavatelt tundmatusse triivides avastas ta end hoopis minevikku sõitmas.
Mõnikord oli ta istunud siinsamas jõe ääres ja sõpradega päiksetõusu jälginud. Mõned lamasid selili muru sees ja võrdlesid ehasse kastetuid kohevaid pilvi. Teised jällegi rüüpasid tumepunast veini ning embasid end tõusva tulekera õnnistvas sõõris. Jakob vaatas neid praegu rattaga sõites, justkui vaatas ta neid noil noorushetkedel. Ta oli vaatleja - sõpru eemalt jälgides tundis ta südames korraga nii soojust kui ka uudishimu. Ometigi ei pakkunud pelk vaatlemine Jakobile täielikku rahulolu. Ajapikku kasvas soojus igatsuseks ning uudishimu hirmuks. Tuttavatest pinkidest rattaga möödudes ei maldanud Jakob seisma jääda ja maha istuda. Ta täheldas kuidas sõprade tuttavad näod vajusid hõbepajude raskete hoobade taha justkui range mõistatus. Armastust mõista püüdes nägi ta veel ainult enda ilmet tolles hetkes, kus kihk mõista oli teistest eraldatuna talle pähe vajutand raske okaskrooni, mille halastamatud ogad ehapunal teravaid valgussädemeid pildusid.
Jakob otsustas seisma jääda ja pisut hinge tõmmata. Ta vaatas varasemat kordavat kruusarada. Hõbepajudega ääristatud kitsas tee koondus lõpmatusse. Siit-sealt läbistas vaikust kõrkjate käre krõbisemine ja konnade krooksumine. Aeg-ajalt sulpsasid kalad veest välja ning siis tagasi vetesse. Jõe kohal ulguvad linnud jälgisid tähelepanelikult nende igat liigutust. Konnade ja kalade, lindude ja pajuokste ühised liigutused olid korrastatud justkui kellavärk. Öösse kangastunud võõras paratamatus süübis Jakobi hinge justkui kuri nõidus. Jakob tundis, kuidas öö teda neelas: kasvavas pimeduses tundusid puud ja põõsad aina eemalduvat ning jõevee lakkamatust tantsust andis aimu vaid vette kukkunud pirakas kuu.
Järsku tundis Jakob tohutut väsimust. Segaduses mõtteid korrastades, justkui olles äsja unest virgunud, üritas ta end veenda tagasi ratta otsa istuma ning kellaotsinguid jätkama. Ta vaatas üha paisuvat pimedust ja pomises endamisi - "Sellises pimeduses on uuri hõbedast läiget kindlasti näha".
Tol öösel vahetus kevad suvega.
Esialgu oli Jakob kella kadumisse suhtunud mõnevõrra hooletult. Nädalatepikkuse palavikkulise otsimise vältel olid täpselt detailid küll juba ununemas, ent kell pidi olema kaduma läinud kuskil kevade hakul. Sel ajal olid taevas hõredast nefriidikarva pilved, õhtuehas võis näha justkui teist valgust, mille saatel pardid äkiliste nooltena jõevett riivasid. Veele kerkinud udu voogas silmale nähtamatul kiirusel jõega kaasa justkui piirav loor. Ühel õhtul seda õhtuhangumise etendust silmitsedes Jakob peatus ja astus ratta seljast maha. Vetevohalt silmi pööramata asetas ta ratta vildakalt vastu vana tamme ning kõndis jõele lähemale. Kui ta seal niimoodi seisis, käed taskus, pilk kord taeva poole, seejärel jällegi vetele heidetud, tundis ta end järsku märgatavalt kergemana. Näis nagu oleks järsku ta õlgadelt kergitatud tohutu raskus. Jakob kujutas end taevas triiviva rongakarja ees lendlemas tohustusse pimedusse, heitmas end hilisöö tumedaisse hõlmadesse. Sel hetkel, instiktiivselt oma taskutest krabades, otsekui takistades end lendu tõusmast, mõistis Jakob oma tunnete tagamaid. Taskust haihtunud kell oli vabastanud teda ajast. Oli pühkinud minema öö lõplikkuse sümboli, unetuse painjalikku raskuse. "Aega teadmata ei kaota ma enam kunagi aega" - mõtles ta lootusrikkalt.
Tol öösel oma järsust avastusest tiivustatuna, kõndis Jakob heldinult lauluviisi ümisedes ratas käekõrval koju. Voodisse heites meenutas ta lapsepõlvekodu aias säravaid õunapuid, mis küllap praegugi heidavad öösse rohekas-kuldseid pärleid. Ka unenäos ilmusid õunapuu hõllandusest ja armastusest longu vajunud oskad justkui maa-alt ja ümbritsesid magaja kaitseva müürina. Jakob ei olnud iialgi varem nõnda pikalt ja rahulikult maganud.
Järgnevatel päevadel katsid taeva kurjakuulutavad rünkjad pilved. Metsikult vihiseva tuule saatel paiskus taevast ühtlugu vett ja rahet. Poriseid murelappe ümbritsevad asfaltteed olid kaetud pruunikate loikudega, millelt peegeldus taeva morn pale. Mitmepäevaste tormide vältel oli raske päeval ja ööl vahet teha. Niiviisi segamine aetud aja keeristel end peksta lastes komberdas Jakob päevi unetult ringi. Uuri kaotades oli Jakob kaotnud igasuguse ajataju ning seega ei võinud ta kuidagi mõista nende märtsisappi ja taevaraevu mätsitud nädalate pikkust või tegelikku tähendust.
Ühel eriskummaliselt pikale veninud õhtul pilved taandusid, õuest oli taaskord kuulda autode kauget mühinat ja mööduvate inimeste sagimist. Jakob tundis, kuidas irvakile jäetud aknast tuli magusat lillelõhna. End voodilt istukile ajades märkas ta tänaval kahte noort keksivat neidu, kandmas valget krookusekimpu, kaunid lauluviisid lõbusalt pea kohal hõljumas. Neidusid oma uniste niiskete silmadega saates meenus Jakobile too õhtu kevadehakul. Kärmelt haaras ta kappi jäetud kuue ning aias seisva ratta ning tormas õue. Suure kiiruga ununes ukski lukustamata.
Sellest hetkest alates rullis Jakob lugematul arvul öid ratta raskete rehvide alla. Jakob oli veendunud, et kella tasub otsida ainult öösiti, kuna hõbedavarjundiga uur läigib öö sees teisiti.
Öö seest öösse nõtkelt sõtkudes tundis Jakob end ajas lahtumas. Igaöine majade kohal hiiliv vaikus ning lehtede nõiduslik sahin sulas ratturi kujutluses ühte punkti - üheks hetkeks. Nõnda kiilus hinge midagi ahastuse ja turvalise rahulolu vahepealset. Tasapisi hakkas Jakob oma otsimise eesmärki kaotama. Tuttavatelt tänavatelt tundmatusse triivides avastas ta end hoopis minevikku sõitmas.
Mõnikord oli ta istunud siinsamas jõe ääres ja sõpradega päiksetõusu jälginud. Mõned lamasid selili muru sees ja võrdlesid ehasse kastetuid kohevaid pilvi. Teised jällegi rüüpasid tumepunast veini ning embasid end tõusva tulekera õnnistvas sõõris. Jakob vaatas neid praegu rattaga sõites, justkui vaatas ta neid noil noorushetkedel. Ta oli vaatleja - sõpru eemalt jälgides tundis ta südames korraga nii soojust kui ka uudishimu. Ometigi ei pakkunud pelk vaatlemine Jakobile täielikku rahulolu. Ajapikku kasvas soojus igatsuseks ning uudishimu hirmuks. Tuttavatest pinkidest rattaga möödudes ei maldanud Jakob seisma jääda ja maha istuda. Ta täheldas kuidas sõprade tuttavad näod vajusid hõbepajude raskete hoobade taha justkui range mõistatus. Armastust mõista püüdes nägi ta veel ainult enda ilmet tolles hetkes, kus kihk mõista oli teistest eraldatuna talle pähe vajutand raske okaskrooni, mille halastamatud ogad ehapunal teravaid valgussädemeid pildusid.
Jakob otsustas seisma jääda ja pisut hinge tõmmata. Ta vaatas varasemat kordavat kruusarada. Hõbepajudega ääristatud kitsas tee koondus lõpmatusse. Siit-sealt läbistas vaikust kõrkjate käre krõbisemine ja konnade krooksumine. Aeg-ajalt sulpsasid kalad veest välja ning siis tagasi vetesse. Jõe kohal ulguvad linnud jälgisid tähelepanelikult nende igat liigutust. Konnade ja kalade, lindude ja pajuokste ühised liigutused olid korrastatud justkui kellavärk. Öösse kangastunud võõras paratamatus süübis Jakobi hinge justkui kuri nõidus. Jakob tundis, kuidas öö teda neelas: kasvavas pimeduses tundusid puud ja põõsad aina eemalduvat ning jõevee lakkamatust tantsust andis aimu vaid vette kukkunud pirakas kuu.
Järsku tundis Jakob tohutut väsimust. Segaduses mõtteid korrastades, justkui olles äsja unest virgunud, üritas ta end veenda tagasi ratta otsa istuma ning kellaotsinguid jätkama. Ta vaatas üha paisuvat pimedust ja pomises endamisi - "Sellises pimeduses on uuri hõbedast läiget kindlasti näha".
Tol öösel vahetus kevad suvega.
Subscribe to:
Posts (Atom)