Vahel elan
et
salajased nokturnid
sonaadid
janiiedasi
saaks oma pööraselt
helisevaid käsi
mu südamesõlmedes keerata
mälestusvaimudes pöörata
et sõlmitet hõllanduslõng
ümber mu kaotet aja
võiks
olla.
Wednesday, March 21, 2012
Thursday, March 15, 2012
Hispaanlane
Joachim sööb kolme laua taga burgerit. Üks mees jälgib teda pingsalt. Võõral on peas kollane lips ning ta hüaliinsed silmad pööritavad perioodiliselt siia-sinna. Aeg sõidab mööda kellaseiereid tsüklis nagu sumerite leiutatud ratas. Joachim vaatab mööda baari ringi, ükski hunt ei malda tema peale haukuda. Akna taga sajab lumi, muusika voolab umbes sama kiiresti. Võõras jälgib jälle ja ta silmad pumbatakse õhku täis justkui jalgratta kummid, sumerite ratta mõjud.
Ma kirjutasin numbritest luuletuse, ütles Joachim, See kõlab nii.
1-4-7-5
1-2-5-2-7-2-5
6-2-5-7-2-5
1-4-7-5
Kas pole tegu mitte meistriteosega?
Sein ei vastanud talle midagi. '' Ma eelistan pigem Kong Fuzi õpetust.. on vähe kindlam. Pealegi, mis te arvate, kas perspektiivitus ei seisne vaimusünnituse puudumises?'' vaikus '' Töö ja lapsed, rahulik kodanlaseelu.'' Mis te arvate, härra Joachim. Võõras tõusis püsti ja astus kolm sammu Joachimi poole. Ta kergitas oma heledat kaabut ning kollane lips hõljus seetõttu kujuteldavas tuules. ''Me elame, et surra,'' lausus Võõras möödaminnes. ''Oota..'' hüüdis Joachim.
''Ütle mulle, kuidas olla vaba.''
Võõras raputas pead ja asus minekule, Joachim sikutas teda käisest. ''Või elame, et surra, see on huvitav idee..''
''Aga see on ju Teie oma?!?''
''Oled sa kunagi mõelnud?'' küsis baarmen. ''Et ruumihetked on justkui vahelduvate jadade liikmed..'' ta jäi hetkeks vait ja piidles silmadega Captain Morgani pudelit eemal riiuli ''ma mõtlen, nad liiguvad nimetus vaakumis kui mõjukvandid segunedes ajaportsudega, mis lisavad omakorda paar kraadi muutlikkust, kuna nemadki pole konstantsed. Mis maailma jäikusest me nii räägime? ''
''Ent Kristuse jäikus? Kuidas Te siis Kristuse fenomeni seletate?''
Joachim hakkas kõva häälega naerma.
''Milline lapsik idee.. Kristuse jäikus?''
Kõrvaltlauast tõstsid kolm juristi pea ja hakkasid omakorda naerma.
Joachim tõmbas aknataga olevat võõrast käisest ja nad astusid õue. Lumi oli sadamise lõpetanud.
''Millist relevantsi te kardate rohkem? Surma või elu oma?''
Joachim vakatas ja surus käed sügavale tasku.
Võõras kordas oma küsimust.
Joachim tõmbas ninaga värsket õhku, ta sõõrmed küllastusid õhuniiskusest.
''Enim kardan tühjust, mis ei aja mind taga.''
''Ma pean selle üle veidi mõtlema.''
''Jah, '' vastas Joachim ja surus käed nii sügavale tasku, et need seal magnetilise jäikuse antimaailmaga kohtusid.
Saturday, March 10, 2012
Elavad tsitaadid.
''Kunst seisneb selles, et me teda ei mõista'' Sigmund Scylla
''Ma olen kuup, sest kuup katab ruumis enamiku osa ära.'' Punapäine literaat, kellel olid sassis juuksed ja kolmnurkse peaga kass.
''Ma olen see'' Tiibadega postiljon.
''Ma olen kuup, sest kuup katab ruumis enamiku osa ära.'' Punapäine literaat, kellel olid sassis juuksed ja kolmnurkse peaga kass.
''Ma olen see'' Tiibadega postiljon.
Friday, March 9, 2012
lühimoderneepose ''Kolmnurk'' algus.
Mitu kuusnurkset pärslast istusid koltunud pingil ja loopisid Lippude väljakul ringi tippivaid tuvisid kividega.
Mida kuradit me teeme? ütles Murgkam ja loopis edasi.
- Kas me tõesti loobime midagi või on see kvantmehaanilisest füüsikast tingitud teoreetiline paralleelreaalsus?
Ma vihkan seda maja, mis terendas mus ülemaailmas rõduperpsektiivis, ja ma tahaks osata joonistada mõningaid jooni üksteise otsa, sest kirjutades tuleb mulle alati meelde, see kui-eilne öö, kui mu tädi, mu sädeleva Narazenca Lethizia röövisid auguliste maskidega uruki hõimlased, ja nad viisid kaasa pärlvaasid, kuldsed ateena trofeed ja need teeserviisid, mille me ostsime Tiibeti turult, kui meil oli nii külm, et meie kaeladele kasvasid seened, ja nii soe, et me süda hakkas soojusest keema. Ma ei taha endas meenutada nende unenägude varje, sest ma olen ratsionalist ja rohkem füüsik, rohkem praktik ja ma kardan enda sisse punguvaid pärmseeni, kui ma tulistan enda sambakujusid, oleks ma vaba, oleks ma enda sisse sopistunud membraan, ma harutan oma koed lahti, ja sellepärast ma ei taha loobuda endast, sest kes harutaks mind, kui ma ise seda ei tee, ma õnnetu kurbuse vikerkaar.
- Kurat, ütles Murgkam, that’s some crazy shit mate.
Ja üldsegi, mis siis, kui me oleme surelikud või füüsikud, pealegi ratsionalistid on rikkad.
- Põlguse, rannal rääkiv metabolismijoonu, haha, ole vait, ei ma ei ole purjus, lälises Sigmund, ei ma ei ole ka kass, ma olen inimloom, see õnnetu raidkuju kelle olemuse määrab Jumal, ta on olemas.. ja kui Te mind ei usu, ma toon ta taevast maale ja näitan teda ise, lasen tal kummardada ja käsin teil põlvitada, sest te seisate Taevaste Isanda, Kõige Vägevama ees, ja ta ütleb familiaarselt tere, nagu oleks ta tühine inimloom, ise oma hiilguse peal trampides, selle üle naerdes, sest Ta teab, et vabadus seisneb lihtsuses. Ja loobumises.
Põmm-põmm-tsiuh-atsõhh. Äike ragises taevas kui pistoda maakera südamesse. Kõik tahtsid magada,eriti Sigmund, kelle alkoholipaksu maksa oli sopistunud lihaskangus. Tal oli nii suur janu, et poolunne vajudes nägi ta ähmaselt, kuidas keegi tundmatu nägus tõstab nahklähkri ta kõri kohale ja kallab niisutavat märjukest sealt alla. Ning kuidas ta kurgukeeled siis vabanevad, et uut kosutust nõuda. Nii lõputult, tsükliliselt, talumatult, igavesti.
Sigmund ägises ja öökis suust vahtu. Pärslased sattusid paanikasse, nad otsisid kõikjalt ravivat eebiaõit, mis nende vanemate pärimuste kohaselt pidi Sigmundi päästma. Kõik väljad aga vakatasid tühjusest. Paanika valdas pärslaste meeli, kas tõesti peab nende sõber surema.. ei, saatuse keerdkäikudele nad ei alistu.
Ma toon selle õie, kas või maailma lõpust, sõnas Murgkam Sigmundit vaadates, tõstes seejärjel sihikindlalt pea, et endit silmitsevatele kaaslastele oma otsustavusest märku anda.
- Aga ehk on see saatus, mis..
Saatus pole olemas, naeris Murgkam. On vaid järgnevate võimaluste rajad. Ainult tõenäosused, mida me suuname ja oma pidevas elus korrastame. Ma tõesti lähen ja toon ta elule, maksku, mis maksab. Nii, et te saaksite mu üle lõpuks uhkustki tunda, olles õnnnelik, et Teil on niivõrd vapper ja alistumatu sõber.
Uhkus.. , vangutas rauk pead, ja kas oled üldse unustanud, kus sa oled. Eebiaõied asuvad kauges kõrbes, talumatute liivade tühermaadel, talumatus üksilduses, laiahaardelises ohtlikkuses. Aga sina oled praegu siin tavalisel tänaval, suvalisel pingil, raiskamas aega ainult selleks, et mitte tunda m i d a g i. Siis nii ülistad sa oma vaprust, siis selleks pead sa meelekindlust. O tempora, o mores.
Argusest algavadki maailma probleemid, teatas Murgkam, keerates koketselt selja, et seejärel sirge seljaga minema astuda. Ent ta käitumises oli näha teatavat kujundlikkust, hoiakus veidikene argust. Murgkam oli veel noor ja kogenematu, ta peitis kõik oma lootused ratsionalismi taha, kõik hirmud fiktiivse julguse varju.
Otsus aga oli tehtud, aeg on vaid ühesuunaline.
2. Peatükk.
Päike sillerdas sulavsoojal asfaltteel, luues oaase, kui Murgkam teele asus. Ta kott oli raske, kuid mehel oli jõudu palju ning samm kerge. Korterelamud,poed, hotellid, kohvikud möödusid tast kui linnutiivul ning ei läinud palju aega, kui Murgkam juba linnapiiril seisis. Ta seisatas hetkeks, hingas sügavalt välja ja tundis elust rõõmu. Sügavpuhas maaõhk täitis ta kopsud ja Murgkam oli täis jõudu. Aeg edasi sammuda. Mees aina kõndis ja kõndis, teadmata, kuhu ta suundub, ja mida see üleüldse lugeski. Vaprad rändurid ei mõtiskle sihtkoha üle. Ta võttis taskust lihava suitsuvorsti ja hammustas seda isukalt. Tema elul, erinevalt teistest närustest endistest saatusekaaslastest, on nüüd mõte.
Ei möödunud kaua, kui Murgkam avastas enda lihava kogu metsas luusimas. Ümberringi oli kõik helge ning elav. Rohurinne virvendas tärkavatest kellukestest, sirguvatest sõstardest, rohevatest ristikutest. Viidikad, pääsukesed, pöialpoisid lõõritasid kõlavalt puudelatvades. Kõik, mis tärkas, elas, kõik, mis ei eland, tärkas. Murgkam, olles sellest kaunidusest võlutud, kükitas maha ja hakkas punetavaid marju noppima, ta kahmas ühe teise järel, toppides vastkorjatud saagi koheselt suhu. Nii ahnitsedes unustas ta lõpuks enda ning pidi äkitselt tunnistama, et on sügavale salusse eksinud.
Ah, mis siis, arvas Murgkam paanikat tundmata, olles nutikas, pääsen ma siit kergesti välja. Ta sammus reipal sammul edasi, veendunud, et iga järgmise kase taga võib juba paista maantee, mida mööda edasi rännata. Tegelikkuses liikus Murgkam aga järjest sügavamasse padrikusse.
Mets hämardus üha enam ja enam.
Ei, vast siiski sinnapoole tuleb minna, ütles ta enesele ja keeras otsa ringi, kuid ka seal suunas muutus ümbrus pimedamaks.
Appikene, mis ma nüüd teen. Ma olen ju täiesti kadunud. Miks pidin ma üldse siia tulema?! Oleks ma lihtsalt linna jäänud, väikse õlle teinud ja hotelli pead puhkama läinud, mõtles ta ja hakkas meeletuna ringi jooksma, lootes, et kuskil lähedal on väljapääs. Kobas igat puud, justkui oleksid need uksed, kust läbi astudes saaks tagasi valguse kätte. Õhk saab otsa. Ma ei suuda hingata. Appi! Palun keegi, aidake mind! Ma ei põgene enam, ma vannun. Plauh, ja Murgkam kukkus selili maha, haav peas veritsemas.
Kõik on nii paha, mul hakkas pime...
Murgkam.
Mida kuradit me teeme? ütles Murgkam ja loopis edasi.
- Kas me tõesti loobime midagi või on see kvantmehaanilisest füüsikast tingitud teoreetiline paralleelreaalsus?
Ma vihkan seda maja, mis terendas mus ülemaailmas rõduperpsektiivis, ja ma tahaks osata joonistada mõningaid jooni üksteise otsa, sest kirjutades tuleb mulle alati meelde, see kui-eilne öö, kui mu tädi, mu sädeleva Narazenca Lethizia röövisid auguliste maskidega uruki hõimlased, ja nad viisid kaasa pärlvaasid, kuldsed ateena trofeed ja need teeserviisid, mille me ostsime Tiibeti turult, kui meil oli nii külm, et meie kaeladele kasvasid seened, ja nii soe, et me süda hakkas soojusest keema. Ma ei taha endas meenutada nende unenägude varje, sest ma olen ratsionalist ja rohkem füüsik, rohkem praktik ja ma kardan enda sisse punguvaid pärmseeni, kui ma tulistan enda sambakujusid, oleks ma vaba, oleks ma enda sisse sopistunud membraan, ma harutan oma koed lahti, ja sellepärast ma ei taha loobuda endast, sest kes harutaks mind, kui ma ise seda ei tee, ma õnnetu kurbuse vikerkaar.
- Kurat, ütles Murgkam, that’s some crazy shit mate.
Ja üldsegi, mis siis, kui me oleme surelikud või füüsikud, pealegi ratsionalistid on rikkad.
- Põlguse, rannal rääkiv metabolismijoonu, haha, ole vait, ei ma ei ole purjus, lälises Sigmund, ei ma ei ole ka kass, ma olen inimloom, see õnnetu raidkuju kelle olemuse määrab Jumal, ta on olemas.. ja kui Te mind ei usu, ma toon ta taevast maale ja näitan teda ise, lasen tal kummardada ja käsin teil põlvitada, sest te seisate Taevaste Isanda, Kõige Vägevama ees, ja ta ütleb familiaarselt tere, nagu oleks ta tühine inimloom, ise oma hiilguse peal trampides, selle üle naerdes, sest Ta teab, et vabadus seisneb lihtsuses. Ja loobumises.
Põmm-põmm-tsiuh-atsõhh. Äike ragises taevas kui pistoda maakera südamesse. Kõik tahtsid magada,eriti Sigmund, kelle alkoholipaksu maksa oli sopistunud lihaskangus. Tal oli nii suur janu, et poolunne vajudes nägi ta ähmaselt, kuidas keegi tundmatu nägus tõstab nahklähkri ta kõri kohale ja kallab niisutavat märjukest sealt alla. Ning kuidas ta kurgukeeled siis vabanevad, et uut kosutust nõuda. Nii lõputult, tsükliliselt, talumatult, igavesti.
Sigmund ägises ja öökis suust vahtu. Pärslased sattusid paanikasse, nad otsisid kõikjalt ravivat eebiaõit, mis nende vanemate pärimuste kohaselt pidi Sigmundi päästma. Kõik väljad aga vakatasid tühjusest. Paanika valdas pärslaste meeli, kas tõesti peab nende sõber surema.. ei, saatuse keerdkäikudele nad ei alistu.
Ma toon selle õie, kas või maailma lõpust, sõnas Murgkam Sigmundit vaadates, tõstes seejärjel sihikindlalt pea, et endit silmitsevatele kaaslastele oma otsustavusest märku anda.
- Aga ehk on see saatus, mis..
Saatus pole olemas, naeris Murgkam. On vaid järgnevate võimaluste rajad. Ainult tõenäosused, mida me suuname ja oma pidevas elus korrastame. Ma tõesti lähen ja toon ta elule, maksku, mis maksab. Nii, et te saaksite mu üle lõpuks uhkustki tunda, olles õnnnelik, et Teil on niivõrd vapper ja alistumatu sõber.
Uhkus.. , vangutas rauk pead, ja kas oled üldse unustanud, kus sa oled. Eebiaõied asuvad kauges kõrbes, talumatute liivade tühermaadel, talumatus üksilduses, laiahaardelises ohtlikkuses. Aga sina oled praegu siin tavalisel tänaval, suvalisel pingil, raiskamas aega ainult selleks, et mitte tunda m i d a g i. Siis nii ülistad sa oma vaprust, siis selleks pead sa meelekindlust. O tempora, o mores.
Argusest algavadki maailma probleemid, teatas Murgkam, keerates koketselt selja, et seejärel sirge seljaga minema astuda. Ent ta käitumises oli näha teatavat kujundlikkust, hoiakus veidikene argust. Murgkam oli veel noor ja kogenematu, ta peitis kõik oma lootused ratsionalismi taha, kõik hirmud fiktiivse julguse varju.
Otsus aga oli tehtud, aeg on vaid ühesuunaline.
2. Peatükk.
Päike sillerdas sulavsoojal asfaltteel, luues oaase, kui Murgkam teele asus. Ta kott oli raske, kuid mehel oli jõudu palju ning samm kerge. Korterelamud,poed, hotellid, kohvikud möödusid tast kui linnutiivul ning ei läinud palju aega, kui Murgkam juba linnapiiril seisis. Ta seisatas hetkeks, hingas sügavalt välja ja tundis elust rõõmu. Sügavpuhas maaõhk täitis ta kopsud ja Murgkam oli täis jõudu. Aeg edasi sammuda. Mees aina kõndis ja kõndis, teadmata, kuhu ta suundub, ja mida see üleüldse lugeski. Vaprad rändurid ei mõtiskle sihtkoha üle. Ta võttis taskust lihava suitsuvorsti ja hammustas seda isukalt. Tema elul, erinevalt teistest närustest endistest saatusekaaslastest, on nüüd mõte.
Ei möödunud kaua, kui Murgkam avastas enda lihava kogu metsas luusimas. Ümberringi oli kõik helge ning elav. Rohurinne virvendas tärkavatest kellukestest, sirguvatest sõstardest, rohevatest ristikutest. Viidikad, pääsukesed, pöialpoisid lõõritasid kõlavalt puudelatvades. Kõik, mis tärkas, elas, kõik, mis ei eland, tärkas. Murgkam, olles sellest kaunidusest võlutud, kükitas maha ja hakkas punetavaid marju noppima, ta kahmas ühe teise järel, toppides vastkorjatud saagi koheselt suhu. Nii ahnitsedes unustas ta lõpuks enda ning pidi äkitselt tunnistama, et on sügavale salusse eksinud.
Ah, mis siis, arvas Murgkam paanikat tundmata, olles nutikas, pääsen ma siit kergesti välja. Ta sammus reipal sammul edasi, veendunud, et iga järgmise kase taga võib juba paista maantee, mida mööda edasi rännata. Tegelikkuses liikus Murgkam aga järjest sügavamasse padrikusse.
Mets hämardus üha enam ja enam.
Ei, vast siiski sinnapoole tuleb minna, ütles ta enesele ja keeras otsa ringi, kuid ka seal suunas muutus ümbrus pimedamaks.
Appikene, mis ma nüüd teen. Ma olen ju täiesti kadunud. Miks pidin ma üldse siia tulema?! Oleks ma lihtsalt linna jäänud, väikse õlle teinud ja hotelli pead puhkama läinud, mõtles ta ja hakkas meeletuna ringi jooksma, lootes, et kuskil lähedal on väljapääs. Kobas igat puud, justkui oleksid need uksed, kust läbi astudes saaks tagasi valguse kätte. Õhk saab otsa. Ma ei suuda hingata. Appi! Palun keegi, aidake mind! Ma ei põgene enam, ma vannun. Plauh, ja Murgkam kukkus selili maha, haav peas veritsemas.
Kõik on nii paha, mul hakkas pime...
Murgkam.
Monday, March 5, 2012
katkend ,,naabritest''
Ma vaatasin seinu ja nad olid vait. Raadio häälitses oma peenikeses
pilus, kuhu ta muude mürinate eest pakku oli pugend. Naabreid ei olnud,
ei olnud, naabreid ei olnud. Ma vaikisin.. raadio rääkis.. ma vaikisin..
vihma sadas.
Ja ma küsisin Kes on Vladimir Sožõets, ja nad vastasid Vladimir Sožõets olete õigupoolest te ise, ja ma küsisin Kes on Vladimir Sožõets, ja nad vastasid Vladimir Sožõets olete õigupoolest te ise
Härra raadio kes on Vladimir Sožõets
RAADIO : Vladimir Sožõets olete õigupoolest te ise.
Ja ma katsusin oma käsi, mis olid alles ja rippusid õlgadelt alla, nagu paar kasutud nuudleid, ja ma vaatasin oma käsi, mis olid alles ja rippusid õlgadelt alla, nagu paar kasutud nuudleid.
Ja ma küsisin, kes on Vladimir Sožõets
........ olete õigupoolest te ise.
Peavalu putukatest, kes tungivad südamest artereidpidi üles.
Naaber jookseb koeraga pargis. Novembrikuu.
JA MA KÜSISIN KES ON VLADIMIR SOŽÕETS
Eieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieiei
VLADIMIR SOŽÕETS OLETE ÕIGUPOOLEST TE ISE
Ma ei suutnud uskuda seda lapikut tõde, mis mu peale asetati. Ja mind tehti - vladimiri sožõets olete õigupoolest te ise-kahemõõtmeliseks.
Suur taevas langes läbi lae mulle pähe. Seinad kleepusid vaikides üksteise külge.
Mind polnud ei taevas ega seinades.
Ma ei olnud õigupoolest mina ise.
Ei saanud olla.
Kreeka jumal Dionysos vaatas mind tõsiselt kui vallatlevad saatürid ta ümber tantsisid.
Kreeka jumal Dionysos vaatas mind läbi teleri värviliste kolmnurkade.
Kreeka jumal Dionysos vaatas mind.
Kreeka jumal Dionysos.
Vladimir Sožõets olete õigupoolest te ise.
Ja ma küsisin Kes on Vladimir Sožõets, ja nad vastasid Vladimir Sožõets olete õigupoolest te ise, ja ma küsisin Kes on Vladimir Sožõets, ja nad vastasid Vladimir Sožõets olete õigupoolest te ise
Härra raadio kes on Vladimir Sožõets
RAADIO : Vladimir Sožõets olete õigupoolest te ise.
Ja ma katsusin oma käsi, mis olid alles ja rippusid õlgadelt alla, nagu paar kasutud nuudleid, ja ma vaatasin oma käsi, mis olid alles ja rippusid õlgadelt alla, nagu paar kasutud nuudleid.
Ja ma küsisin, kes on Vladimir Sožõets
........ olete õigupoolest te ise.
Peavalu putukatest, kes tungivad südamest artereidpidi üles.
Naaber jookseb koeraga pargis. Novembrikuu.
JA MA KÜSISIN KES ON VLADIMIR SOŽÕETS
Eieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieieiei
VLADIMIR SOŽÕETS OLETE ÕIGUPOOLEST TE ISE
Ma ei suutnud uskuda seda lapikut tõde, mis mu peale asetati. Ja mind tehti - vladimiri sožõets olete õigupoolest te ise-kahemõõtmeliseks.
Suur taevas langes läbi lae mulle pähe. Seinad kleepusid vaikides üksteise külge.
Mind polnud ei taevas ega seinades.
Ma ei olnud õigupoolest mina ise.
Ei saanud olla.
Kreeka jumal Dionysos vaatas mind tõsiselt kui vallatlevad saatürid ta ümber tantsisid.
Kreeka jumal Dionysos vaatas mind läbi teleri värviliste kolmnurkade.
Kreeka jumal Dionysos vaatas mind.
Kreeka jumal Dionysos.
Vladimir Sožõets olete õigupoolest te ise.
Subscribe to:
Posts (Atom)