medulla ossium

Kelleltki meenuvad mingid luuüdi elektrilisuse kujundid.
Huvitav, kas see ongi temperament?

obstaakel.

''Kes kardab Virginia Woolfi?''
Meie küsisime, nemad küsisid-
lõpuks ei saanud keegi teada
seisime nõutult nurgas
nagu unustatud tinasõdurid

kell tiksus
luupainalikku stoilisusega
meist igaühe
südames.

kolm rariteeti

kevadõhtul oli hallid silmad
ilmetud, mitte rumalusest
vaid vaikimise ahastavast
paratamatusest
sa hingasid lakkamatult
kannatamatult enesepettust
nägin seda su kiirustavast kõnnakust
ja kahetsevast hooletusest

ja ükskõik kuhu läksid
sa sidusid oma ärakantud märsti
kangekaelselt kaela
nagu päevinäinud lemmiksalli
oli juba pime
õhk väreles küpsevate kirsside
nooruslikuses kõhkluses
mina võtsin esimest korda
pliiatsi ja kirjutasin esimesed read
taevas polnd siiruviirulisi hundivarje
ega hirmutavalt külmi tähti
ent oli siiski mõni lakooniline element
mürgine seletamatajätmine

ma saabusin rongijaama
kolm tundi varem
vahetasin pilke
tujutu perroonitablooga
elasin kaasa kisklevatele
pulstunud tuvidele
rong ei tulnudki ning
vist elasin end sellesse hetkesse
nagu sina oma märtsi

lineaartransformatsioonid

vahel kujutan rariteetselt 

hämartihkes ruumirõngas

geomeetrilist riitust

igast fookuskaugusest

langeb pärlendavat

ühekordset lund

ühekordselt valgust

ühekordset pilti

vahel kahtlen, kas näen

või ikka kujutan

ja vahel tulevad loogilisusseadused

valju ebaõiglusega

ennast minusse kuulama

Orioni kakskeelsus.

olles jõudnud poolune

higisesse ebareaalsusesse

võib tunda jääkülma fooliumit

 katvat turvalisi mõtteid

ja lahtilaskmise raksuvat raskust

igaks lennuks

haarame paanikas tükike maad.

Hakui Watawa

ületades õue jäised seaduspärasusi, murdsin õhtust tükke, kui halvaast.

vangivalendus

kunstnik on omaettekeegi.

seisev seismograaf

Nagu liivateradest endist tervikut, ei suuda enam kokku koguda seda dirigeerimatut kaosekunsti, mis must aastatega maha jäi vedelema. Oli häid ja oli halbu. Oli pärleid ning pudenevat graniiti. Läbi väävelkardinate sätendava tõelisuse pildusin valesid ning tõdesid õhku kui võrdseid, ise nende kukkumist turvaliselt akna taga jälgides. Ajasin pidevalt sassi mikrokosmose ja makrokosmose inimese endaga. Läbisin mõned värvusmaastikud ja kõige peegelsiledama võtsin endaga õnneks ühes kaasa. Oli ühti mustreid ja oli teisi. Sõelaga ei suudetud destilleerida seda segadust, mis sõnad endast maha jätsid. Aga igas öeldus oli justkui vabadus, mis linnuna lendu tõusis.

Kardan, et paradigmanihked liiguvad mulle märkamatult, nagu viirastused näiteks Vallikraavi tänavatel. Vahest on mõni neist peidus selles koduses pimeduses, või talveöödel jääväljadel koperdamisel. Siis kui adusin, et kõik hajuneb mingil hetkel piirväärtus nullile.

Ja vahest on peidus miskit endistes öödes ja tungis mitteliigavähe aga liigapaljutunnistada.

Tean, hoog ei ole raugend, ei. On asendunud millegi uue elujõuga, mis ei tulene kiirusest enam.
Õnneks.

Ma arvan, Milan Kunderal oleks sobinud öelda''Aeglusel on tiivad.''

lineaartransformatsioonid

Käsikirjas kujutatud maailmas peegeldab protagonist ennast mõlemale poole võimalusi.

tähed, tähed pealetükkivad tähed.

Ühel hetkel astusin ellu

soojade susside ning

varalõuna ebaausa turvalisusega.

Ma ei tahaks öelda, et

läbisin erilisi väravaid

ületasin kõrgeid mägesid

Kuid tsentrist eemale liikusin küll.

Ma võiksin sellest kirjutada raamatuid

lõpmata palju sõnu

lihtsalt, sest tegelikult ei tea ma midagi

ei algusest ega lõpust

ainult küünlavalgust tean

mille taustal vaatas mind paar öökulli silmi.

Ses pilgus oli sama

kõhe ilme

millega vaadatakse 

oma elutantsu tulevikust.

mul tuli ükspäev hea nimi, mida oma blogile panna, aga see läks meelest ära
ja ''einstein on the beach'' on nii koduseks saanud, ei?

pooleks rebitud ja kokku liimitud luuletus.

su sõnade räbe rütm
on kui lõtv sinusoid
kui langed öistelt pilvelõhkujatelt
pimedasse lõputusse

su hele unemorbe judin
joonistab õhku kaksteist
välkuvalt heeliksit
mis haihtuvad su selginevas tajus

kui ärkad
vaibub muusika
ning langeb loobumise helbeid.

Kirikuakna mosaiigist tuleb
valgust minevikust
kas inimkonna kiire üksteisest lahti mõramine
saab samuti koha igavikus?

 Te vaatate oma kauniste
kaares kunstnikusilmadega
kuidas hilp hilbu haaval kistakse
universum paljaks
nagu aegund mannekeen.
 
Ja iga järgnev lapsepõlverüütel
oma hommikupuhtas maailmas
saab kaduma.

humalad.

Mitte üheski interdistsiplinaarses entsüklopeedias
pole kokku võetud minu teadmiste
nõder mõrkjus.
Planeedid liiguvad ikka omasoodu
nagu ei puudutakski meid
nende nõrk elu sametisest ööst.
Soovin omale igast pärastlõuna unest
tüki sooja kangast.

ringvaremed

Koonusekoonudega koidukuulutajad

tõusevad trammide huilete rütmis
Kui külm, kui habras
on mikrokosmos, pimedas vappuval klaasil
Võta oma suur üksindus
ja pane see nagu märg rätik ahju äärde kuivama.
Siis saavad valged tuvid vabalt
vara taeva jõuda.

[tahan panna tühja rida pealkirjaks.]

Jimi : ''Me vahetasime vaateaknailuga pilke ja äkitselt mõistsime läbini teineteise üksildust.''

Kui sa lähed
kuuvalgel mööda unun'd
mõisa saali
mine tasa
ja näed kuidas lumivalge klaveriklirin
lõhub su sammud kümneks killuks

Nüüdisajal pole vaja aega.

Ma ärkan osaks oma
suurejoonelisest elust
siis kui nägema mind
valgus kisub
ja lapsepõlve silmad
saatust
piiluvad aiapilust.

Külm küsimusteküünis
kriibib nägu katki
ning valutavat taevast hoian
kaelas nagu Atlas
kui meenutan Einsteini kurba
maailmavaatmisepilku.

Ja minu magamisest
saab ärkamine suurejoonelisse ellu.

Tema soe üürike ükskõiksus
kasvatab ta seljal lihtsad tiivad
kui Loojad kaugele on läinud.

Tema kumerad
loodusjanused kulmud
ümardavad maailmamured kahanevaks.

Tema tuuleshõljuv kannatuse loor
on nii läbipaistev,
et iga teine kannataja
teab ta hingekeeli,
ainult mitte tema.

Me teame suurte kuhjuvat suurust,
aga väikeste?

juhuslikult.

Pärast 89. miili vaikust hakkab mürin.
Esiti tumm ning arg.
Sa teadsid, kuidas jälgida oma samme, ent mitte enam.
Iga lähedane asi on kümme meetrit kaugemal.
Iga kohalolev asi pole võib-olla üldse enam kohal.
Mitmest selgitavast küsimusest, mida võiksid küsida
plahvatab igaüks jultunult tolmuks.
Vähestest julgustavatest nägudest
saavad tõsise ilmega plekid
postmarkidel.
Onu Tõnu värvilistest tunkedest katusel
jäävad kulunud plekid asfaldil.

Mürin areneb.

Sa tunned kuidas keegi valab mõõtekolviga
tasaselt su elu ühest anumast teise
ja Su silmad on kaks elutut järve
keset nägu
Öö peseb verinoores rahes
enda meeletustest puhtaks.
Ning järsku märkad
kuidas on aastaid Su südames
 keerlend roostes kruvikeeraja.

Andromeeda, kes oli kivist.

Ta sügelev planetaarne tarkus
jookseb sügisõhtul välja
justkui tuul
ja pühib mõru
kibuvitsaulma
õide lõkendama kuul

... pole hirmus kaua
tähti vaatand
ei ole  näinud
pole otsind tarkust taga
ei ole enam unest unde
tasa käinud
varjuliigutaja vaga.

Tast õhkub nõdervalget
rongijaamapuhtust
nii kopitab ta vundament
mis südamesse aralt laotud
suur udurändur,
sees tsement.

‘’Ideaalses maailmas,’’ ütles Dorecht ‘’on kõigil õigus mõelda.’’

Borgesi jaaguar.

Kaoses on kaos ei ole kaosetu katsumise lõhna vaja peita.

Mis on mäng ja mis on mängutus….

Mina ootan tasakaalu kahe pilve vahelisel pikserindel.

FRONT!

******************************************************************************

Pierrot tantsib sõnalavastuses nagu hull plahvatusliku vitaalsusega. Ma näen inimkonna hingi temasse kogutuna pesklemas ekstaatiliste liigestega ühes rütmis. Aga ükski neist hingedest ei kuulu Pierrot’le, (ka tema enda oma)

Saatus märgistab oma märtreid kohatu ilmsusega

*****************************************************************************

Me tantsisime nii kiiresti, et väljusime ööst, aga ühelgi tähel polnud silmi.

kiirusulmi püüdes
Tartu-Tallinn maanteel
teeb viimne üüriksus
viimse sammu
me läheneme igal maanteeööl
mingile hajuvale
piirile.

Neil südames,

kes vihas põletasid sildu,

tiibadeta lõoke

kukkuks kümneks killuks

Nad ütlevad :
iga teos on harukordne
aga mina tunnen
hilisöises sonaadis
hinge häbelikku mässu.

tuul.

holm

mu padja all on
lõpmatusse viiv
magamistoavaikus

 kliiniliselt puhaste
pimedust kompavate sõrmedega,
otsides
olemise piirjooni

Tundmatult maalt pärit tuuled

toovad

tuhamägedel seisnute näod

palumiseta tagasi

üks suur-suur kuulmine

jagab kõiketeadvat 

hoolt 

teadjatelt laiali.

noorus

sada nõtket masendust

alustavad ringkäiku 

kidurate heinade

kuldses hämaruses

neist kõikide sõmerad varjud

libisevad tõusva kuma najal

alla

nagu liumäelt sõitvad lapsed

oma hinge tundmatusse

sügavikku

surematust valitsejaist
aegumatust kirjanikest
on nüüdseks saanud
väiksed kivid
tihkes mullas

suu ja silmad
liiva suletud
jälgivad nad uue vaimu sündi
ning paluvad talt vabandust.

südasuvises videvikutantsus
saan jälgida inimeste varje
kes kiirteetuledes kihutasid
igavikku

nende lõpmatud osakesed
naasevad päeval
tõustes lagedatel väljadel
tasa keereldes
taevasse

ja järsku tajun paratamatust
inimene on hüpotees
rõhudes oma kadumise võimalikkusega
olemise kergust

kui panete kõik tuled kustu
võin panna uksed lukku
ja katsuda väriseva käega
klaasitagust Fausti südant
esmakordse
õrnuse ja hirmuga

kurb kui mitmeks
pudenevaks sekundiks
arvan seda tegevat
p ä r i s e l t

augustikuu

Võiksin kirjutada ennast välja
proijtseerida minimalistlikult ahnitseva
kahepaikse koiduingli
raekojatänavatele veiniaurudest
naeratavana emajõe sumedust
hingama

see oleks minu
kümnetuhande neljasaja viiekümnes
kord
näha miljondiku
maailma mõttetuist mutridest

igast kulunud mõttest
kahanedes ning tasapisi
saades suuremaks

Nevski katedraal

Kui kaugele on vaja vaadata et puudutada Edvard Munchi?
Igast kontsentrilisest ringist kasvab välja uus elu
uute juurtega uute südametega
kõrge eeben

Jättes kõik maha võttes kõik kaasa, liigun läbi Faulkneri räigelt lõhnavate roosipõõsaste ja Joyce unenägude, mis andsid mu aastakolmikule allee, mida mööda kõndida.

üks,kaks,kolm hirmu ronib alatasa mööda kuusammast Pühajärve kohal üles
ja kukub alla.

noh.noh

Labane kõrgpärasus
imeline keskpärasus
vapustavalt kujundlik
võltsmarmor-Caesar

laiutab tuntud Tartumaa
eakatel tänavatel

kiiresti antipood

Mu tuulise ringeelundkonna
tuhat tulist herilast
hingavad sama
novembrisoolast õhku
kardan
nimetu siseringi varblastega

on vaja lõpmatut õigustust
ning palju tagavarataevaid
et varjata me vaikimise
vangistavat lihtsust

võin olla  ilma osakesteta
lausus šamaan
ning kadus

aga mitu
miljon üksikut molekulkimpu
said ümbritsetud
tema mõttest?

tahan maalida imet
mis kerkis märkamatult
minu õuele ja sellest üle

süda ütleb
pane silmad kinni
tarkus ütleb
võta minu käest

mina hõljun kahe piiri vahel
justkui õhuke mure

õnnistatus'

ma olen oma voodis paigal
ent samas liigun ajast-aega
joonistan sirkliga ringe
minevikumägedele
mille jalamitelt olin alla libisenud

ja iga kukutud meetri jooksul
tärkab kopsutolmust õhku
tuhat kaunist liiliat
õied nii võrratult kaugel

tean ennetada
igat sündi
kerge viipega
kuid lähemale minna
ma ei julge

padusadu

kui tõmban teki üle pea
hakkavad peened ojad
nirisema südamerennidest läbi

ühe rutem
aina hooletumalt
nii kuis möödub aeg

võin võtta
mustad kindad käest
ja nutta ühes taevaga

*****************************************************

igast üürikesest valgusjärvest
kasvab uusi luiki
joonlauaga mõõdetud jalad
astumas välja valjkatest 
taaskasutatud kehadest

neid ei ole keegi näinud
küll kuulnud
tatsutamas
ringteeelude ja varsanäoga surma
juurest ära

aga mina kuulen korraks nende juttu
kui panen silmad kinni
ning tuleb koidukorseti
pigistus

draft

Ma olen näinud
mis on surma nõder vaikus
ja õhtu tüüne
valge rind

on üks väga
tumm lind

inimhinge maalil.
*****************************************************************************************************

kas sa lähed kaski tooma?
kuu hämarduvas sumas
ei pimeduse kaugust hooma
on's süttind sõnad kustunud juba?

must pärnahais on käratu ja kiire
öö kombitsaid on akna tagant näha
soe mõttelõng on pagend hiide
metslastele näha 

su labajalad helgivad kui lumi
kui tasa lähed kaski tooma 
näed, ühest ööst on saanud terve suvi
valguskiire hooga
****************************************************************************************************
Mitu ogarat värssi kestab
skisofreenia ditüramb
maailma kõige üksildasemalt
virvendava teleri
külmas sahinas?
****************************************************************************************************

ühel higirõskel ööl
täitsa tasa
tuli värvusmaastik
naeratades
kardinate tagant

tal oli kitsad huuled
ja teravalt voolavad silmad
mille ripsemetelt
tilkus kaua-kaua lund
******************************************************************************************************
mu pea on täis muda
ja sõrmed ei liigu ei hinga
kui kirjutan ägisevaid riime
mis kriuksuvad vabriku tänava
vanade majade
uste
moodi
nad on tursunud
ei verest ei valust –
sopast
mis küünte alla on kogunend
nii nagu vaikivad kujundid
kivist taotud
kiriku taha peidetud
ma ei ole müütiline zoltan kreekast
võin seda öelda sirge seljaga
millel looklevad ussid
olen goetheliku tagatoa märkmiku
väljarebitud leht
mille niigi olematu nägu

muutub koos päikese suunaga
******************************************************************************************************

üks õudne tuvi
istub minu laual
silmad üsna räbalad

kaua kõnnib
kolmikainsuse virrvarr
igaviku väravas? 
******************************************************************************************************
ma tahaks küsida viimaselt
hämarikuhaldjalt
kas ta mäletab viimast poissi
põhjata jõe kohal maagiliselt jalgu kõlgutamas
ja kas ta mäletab seda tühjust mis avanes
kui kõrsikute krabin oli vaiksem
ritsikate viiulist
ja kui see viiul kaebles terve öö
ja vees pahises mõni üksik latern
kas ta mäletab metsa lõhna
varjude lõhna
ja tuulevaikuse kurttummust
kas ta mäletab kui vaatasime aknast välja
kuidas kuldne helk heintelt kadus
leegitsedes nii häbelikus tules
nii lõplikult
et me teadsime
pole homme enam heinamaad

on üksildaselt mägedesse sõitev tuul
******************************************************************************************************

tasakaalukunstnik

tasakaaluolek
kõnni tasa mööda punast
nailonnööri
ära puutu kaose
lumivalget ust!

suveöö unenägu

kas sa lähed kaski tooma?
kuu hämarduvas sumas
ei pimeduse kaugust hooma
on's süttind sõnad kustunud juba?

must pärnahais on käratu ja kiire
öö kombitsaid on akna tagant näha
soe mõttelõng on pagend hiide
metslastele näha

su labajalad helgivad kui lumi
kui tasa lähed kaski tooma
näed, ühest ööst on saanud terve suvi
seda valgus kaua koormab

uri umb

kõrvus on sumbunud laul
kui väljas on puhkenud sula
kui kaunilt sulgeb laud
mälestuste sumisev kuma

lõpuks on jäänud vaid rauk
ja pisike pisarais Jumal.

oomega

1978. aastal nähti Matisse'i kaugelt turult.
1988. aastal vihmavarjuga
võib öelda, kõnnak nii hõljuvalt kerge

ja kuidas ta keerutas oma kuuenööpe vilgaste sõrmede vahelt
unustades suve möödumise ja sügise tormaka marsi

mis moel ta jättis kolm kompsu hooletult nurka
ja pakkus oma kätt eiteakellele eiteakust pigistama kõvasti-kõvasti

õhtu oli kirdetuule raevukas ja alaelaliselt ärev
kuid tundsin kuidas kahe sammu liginedes Matissele sulgus selja taga uks
ent tema samm jäi samaks
...........................................................................

kiire kõikütlev vahetustants
pisem kui kahe maailmavaheline lõhe
ja ometi üüratult suurem
kui meie

eluloomeheegeldus

Kõhn ja sitke mees nimega Aurinko kõnnib Leeme tänavatel kolme pulgaga, trummil põreledes.
Ma kujutan tema elujõulisi variatsioone eitamas resignatsiooni
ja elustamas midagi
mis on peidetud (näiteks) ladinaameerikariikide pööningutele.

Isaak Teivas

Oma eluea viimasteks aastateks võis Isaak Teivas hüljata kõik vastuolulised vabadused, mida ta varem ülahuult närides omaks oli võtnud. Nüüd sulges ta rahulikult silmad ja luges tähti. Kõiki neist polnud kindlasti õigesti näha, aga see ei olnud tähtis. Iseeneslikult tungisid pildile uued lõhnad, helid ja inimesed ning kõrvaldasid kogu senise kindluse. Tuli Pascal, Kant, Aurelio Buendia ning isegi vürst Mõškin. Kõigil neil olid pisarad silmis kui nad pea norgus Isaakust möödusid. Isaak püüdis nii mõndagi neist kinni pidada, ent see tal ei õnnestunud. Pettunult haaras mees kohvikruusi ning võttis tulise sõõmu. Kohv oli hapu, täpselt nagu kõik igiliikuvad päevad, mis temast nüüd valgusekiirusel möödusid.

Mõõdalendavate kurgede parv viis endaga viimsedki võimalikud helid.
Oli loomise vaikus.

Ja Isaak Teivas oleks ennast tundnud suurima võimaliku rändajana, kui ta sammus julgelt mööda Aasia peidetud jalameid, ent kõik varjatud paigad olid ahnete pikksilmade poolt miilide kauguselt leitud.

Isaak leidis ennast salamisi nutmas, ühes peidetud väikses nurgakeses toa kõige kaugemas punktis.

Eda hiilis tasakesti tuppa.

Ja nüüd tulid päevade tummus, õhtute piinav oie, öine puhtusest metsik kuu kõik riburadapidi nagu need sada vagunit, mida Isaak lapsena oli imetlenud.
Lõputuses kadus teip Isaak Teivase suu eest ning mees naeratas hetkeks kohmetunult. Tal tahtis nii maailmalt enda eest kui ka endalt maailma eest vabandust paluda.

Eda tatsas kikivarvul ligi ja paitas õrnalt Isaaku pead.

Kogu toa soojus voolas Isaaku sisse.

Isaak ütles

''Ma kujutan ette end teel, mis on üleni mändidega palistatud. Mitte ühtki vaba punkti, mitte ühtki valguskiirt. Ainus, mis mind juhib on paar meetrit  mu jalge ees. Näen ainsat võimalust : liikuda otse ja edasi. Sel teel olen ma nõrk, vihane ja väeti. Ma koguni jälestan oma teed. Aga eales ei kujuta ma ette, mis oleks ilma piiravate mändideta.''

''Lähme ära,'' ütles Eda nagu koit ning nad uinusid terve igaviku.

tugitoolivabadus.

Saksa literaadi kaminalõkke poolvarjus lebav tagasihoidlik maal paisub ja langeb mõõnalainetega samas rütmis just niisamuti nagu (pool)heleduses vaibunud õhtu vaheldumine.

Saksa literaat kohendab tekki põlvede peal

Ja kunagi ei hüppa tugitoolilt vigast rohutirtsu ja kunagi ei paindu tammepuust sein rohkem sisse kui vaja.
isegi mõõnalainetega mitte
Saksa literaat sulgub silmad siis kui kellaseier tsükli.
Saksa literaat uinub nii tagasihoidlikkus vaikuses, et isegi öö katab häbenedes kõrvad kinni.

tuuletiivad

tulen toitma  magamistoa
kullakarva kaske
ja igalt lehelt
hõljub õhku kõiketeadev õnn

aasta vaheldub ning
üsna tasahilju
sadeneb mu une
igikerge lend.

mahadžava

olge tasa olge tasa
 ükskõik kui kaua
 on teil vaja
surra uuesti
et näha maailma

hetkeajel tuli selline viis
ja see muutus kohe niii budistlikuks
noh, ja loomulikult mu kinnisidee : Maailmavalem? jah.

rägastik

kes on kuulnud
mis on india saladusemõõn
ja ühtepidi poolik
õlilambiõhtu
jaaaaaaa,
haistan kaugelt
hauatänavatekella
ning igiteadja üleslükkerõhku

kiilumine

 üks õudne tuvi
istub minu laual
silmad üsna räbalad

kaua kõnnib
kolmikainsuse virrvarr
igaviku väravas?

sulatinapüha

Chagalli viiuldaja katusel
piinatud ilmega kunstnik
üks kiire vale õhtu
lödi päiksevalgus
väsind päikselaigus
vesipäiksevalgus
nurga taga.

Toomas Viiul, kes
ei tee õhtul ja hommikul vahet

Kuu on taevas sulanud nagu juust!
Vormitus, vormitus, vormitus
öö, päev
varsanäoga surm.

Milline on hõbeulm?

Puutu taevast!

pilt

 Armetu siidlinaga kaetud mees tormab, sõge naeratus näol, üle lageda mõõtmatu välja ning kisab
''Ma hingan valgust, ma hingan valgust!''

Mitu ogarat värssi kestab
skisofreenia ditüramb
maailma kõige üksildasemalt
virvendava teleri
külmas sahinas?

valmistusin lendama
Tähtvere sügistuules
aga tuul jäi vait

Puhun sünnist saati
surnutega juttu
sel'aal kui
kõik üleslöödud räägivad
uksehingedena
poliitikast termodünaamika seadustest
ja Picasso kandilisest maalist

ma tõstan oma käe
ja näitan üles
et kandilised Pablod näeksid
tolmurulli
aga Tema näos on
Iisraeli loojangu
lahke loobumine.

Kosmoseavarused

Ma olen näinud
mis on surma nõder vaikus
ja õhtu tüüne
valge rind

on üks väga
tumm lind

minu hinge maalil.

hahapaari unustatud
hämar  laul
vaibub kurva
vihmalõhnaga
sügis kukub
kaste kombel taevast maha
päike kukub kuuekuuse
kasepargi taha

ma püüan näha oma
siseringiraadiust
aga ees on ainult
kongurentsed jooned

Igal kõledal ööl
püüan meenutada
üksildasi ahelikke
möirgava Altai tagant
kus kurbades unes
püüan katsuda veidi punakat tuult

Igal sahiseval ööl
kuulen kureparve eemaldumist
ja lumesaju tohisevat vaikust
tühjusesse tormavaid hääli

Igal niisugusel ööl
kus lõtv kuu vedeleb taevas
proovin minna neile järgi
sõgeda pilguga rändurina
meenutada veidi punakat tuult

ma sirutasin kollaste mimoosidega käe
rippuvasse taevasse
mille jakobimäe kummaline tee
oli kõveraks väänanud
kahetuhande üheteistkümnenda aasta
kassitoome õhk
ja
emajõe valgusmõõgad
tuttavalt hinges veiklemas

kui vaatan sama piiratus teed
kus pean käima
aga mina lendan

Tuglasetänavatiibadega
igakord viievurrilisesse vabadusse
''minu lummuse katedraal'' *
AITÄH



* tsitaat on võetud C.Milosz-i raamatust ''Teeäärne koerake''

ilmutus

ühel higirõskel ööl
täitsa tasa
tuli värvusmaastik
naeratades
kardinate tagant

tal oli kitsad huuled
ja teravalt voolavad silmad
mille ripsemetelt
tilkus kaua-kaua lund

karneval

Gulagi Arhipelaagi Golgi kompleksid
tantsivad inimkehades kardan
samuti kui Pärsia lahe
nukral beduiinil
ja Pühajärve luitenaiselik kuu
pole suutnud enda peita
rohmakate tammede
lohakate hõlmade taha

ma vaatan kaua Gauguini Kollast kristust
kujutlen ta värvi Naatsaretis
ka seegi, hirmus, oli ilmselt
kaunis sama
justkui praegu minu
peenekõhreliste sõrmede
rahutus sosinas

olge tasa! olge tasa!
ükskõik kui kummaline vaikus
koidus kolab
maskidega kasakad on kohal
nugadega ootavad nad
sünnitavat kisa

iidne karjus

kes võiks mul öelda
kus iidne karjus
see vox clamintis 
põllult kadus
kes kuldse mõõga
vaid hingeklaasis jättis
ja valgusmurru mõrad

kas tohin näha
raskushooba - see ühe hääle
viimset möiret
ei papist kõrvad
ahnelt kaldu kuulma
kagu ida
ramadaani kõla

ta oli üknes pärl
üks saja ulma sähvakust
kes nutvaid moorusoksi mööda
kodu poole piilus

Raamatukild

Pisasjad loevad!

Loen Jaan Krossi ''Paigallendu'' ja no NÄTAKI! on väljend ''kinnas oli nagu sale kajakas''. Ja ma mõtlen nomaeiteanoh!
See rafineeritud pisikene tabav teistsugusefraasine kõnepruuk on mingi kole intelligentsusemõõt küll, mis kõige hullem, isegi mitte ironiseerides, vaid päriselt!

Ja need pisikesed ladinakeelsed fraasid seal vahel, ma ütlen, ainult õigetes kohtades ja mul on see meeliülendav nii tohutult harv tunne, et ma vestlen kellegagi erudeerituselt must mäekõrguselt üle olevaga, aga mul ei ole üldsegi mitte piinlik, on vaid harras soov kõike kuulata, meelde jätta ning seda millimeetritäpset vaimurikkust hinnata.

Lakooni grupp

''täitsa algul sa avad
vabalt oma silmad
sama kergelt kui jagab
hommik oma ilmad''

minu nooruse kirjutatud.

ma mõtlesin nooremana midagi muud, aga nüüd jälle tuleb teistmoodi välja
ei tea kas õigemini v valemini.
Parmenidese metamorfoosid tulevad kohe meelde.. olen Kunderalt nii mõndagi õppinud.(hahaha)

käisin täna kunstinäitusel ja sattusin antiikskulptuuri(reproduktsioonidest) ikka päris meeletult vaimustusse.
vanaKREEKLASED!

oioioioioi.

fiktiivsed endalootusväljad

Arvo Pärdi muusika mängib.
mõnel õhtul on iga õhumolekul välja arvestatud
nii pingul kuukiired
õhus
et
Jessenin ütleks ''Kurat teab.''

mina ei tea eriti palju

ma tahaks küsida viimaselt
hämarikuhaldjalt
kas ta mäletab viimast poissi
maagiliselt põhjata jõe kohal jalgu kõõlumas

ja kas ta mäletab seda tühjust mis avanes
kui kõrsikute krabisemine oli vaiksem
ritsikate viiulist

ja kui see viiul kaebles terve öö
ja vees pahises mõni üksik latern

kas ta mäletab metsa lõhna
varjude lõhna
ja tuulevaikuse kurttammust

kas ta mäletab kui vaatasime aknast välja
kuidas kuldne helk kadus heinatelt
leegitsedes nii häbelikus tules
nii lõplikult
et me teadsime
pole homme enam heinamaad
on üksildaselt mägedesse sõitev tuul.

päevi läinud päevi
purskkaev Viini tänavatel
ajab ringi
kaua laulab ammu surnud bard?
ühes kaua väsind
halli haisva merega.

unustuseämblik *

Kahekesi minnes ei võinud nad iial trammini jõuda. Luisa vaatas aina kurvalt oma sõbra poole, kes talle nukralt pead vangutas. Ei veel. Möödus tunde, aga tee näis kogu aeg olevat sama : ühesugused savimajad vahetusid kõige kergema erinevusevarjundiga.
Lõpuks jäi Luisa pahaselt seisma, käed puusas, ja käratas
''No jumal, kaua võib.''
Joan aga kehitas mõistmatuses õlgu.
''Noh?''
''Annaks jumal sulle kannatust, Luiiisa. Mina ei tea ju..'''
''Jah, seda sa korrutad siin juba päevi!''
''Päevi.. armas on möödunud ainult paar tundi.''
''Ja ikkagi pole me trammigi näinud. See pidi ju paar kvartalit eemal olema.''
''Kas sa näed seda kõrget tänavalgustit eemal?''
''Näen!''
''Ütlen sulle, et seal kus säärased valgustid lõppevad. Oleme kohal.''
Luisa vaatas otse ja nägi lõpmatult pikka sirget teed, mida ääristasid mõlemalt poolt kõrged valgustid. Puudest ei olnud ühtegi jälge.
''Ja kui kaua me nii kõnnime, tarkpea?'' küsis ta Joanilt.
''Oma paarkümmend posti, sõbranna, küll sa näed, siis lõppeb tee hiiglasuure sfinksikujulise majaga, lähme uksest sisse ja teisepool maja ongi trammijaam. Sealt saame valida ükskõik, mis trammi me tahame.''
''Hehe.. sfinks, Barcelonas. Joan.. sa teed mu üle nalja.''
''Ei.. ja muide Gaudi tehtud.''
'Mhmh...'' Luisa raputas tusaselt pead ja kõndis edasi.
Mis see mees endale ometi lubab, võis ta mõelda. Ega ma pole mingi naerualune.. kah ma talle olen mõni tobe narr, kellega end lõbustada. Ja trammi peale ka ei saa. Kui Jextera ja Ignachio seda kuulavad, milline möku Joan on. Ei suuda mind isegi õigesse kohta viia. Küll nad siis naeravad ta üle. Jah, näeme kes viimasena siin veel naerab.
Ent möödus kõigest mõni minut, kui nende ees kõrgus suur marmorist sfinks. Hoonel oli kolm ust, iga järgnev uks teisest pisut kõrgemal. Hiiglaslikku marmorfassaati kaunistasid mõned üksikud sumerite tähemärgid.
''Misasja?''oli ainus, mida Luisa suutis kogeleda. ''Mis asi see veel on?''
''Tss..'' astus laiade raamidega prillikandja ligi.''See on keelatud linn. Ja üldsegi ei tohiks te siin praegu olla.Teie piletid, palun!''
Joan tõmbas taskust kaks kortsunud märkmepaberit, neile olid kirjutatud Lorca luuleread :

''Külmal purskkaeval puhkab mu süda hiljukesi.

(Unustusämblik, mähi
kõik võrkudega läbi.)

Seal oma laule laulab talle purskkaevu vesi.

(Unustusämblik, mähi
kõik võrkudega läbi.) '' F.G.Lorca

''Ole nüüd hästi tasa,'' ütles Joan Luisale ja võttis taskust revolvri.
''Aitäh,'' ütles kontrolör ning pani piletid tasku.
Kõlas revolvri klõpsatus.
''Nüüd lähme trammile,'' ütles Joan ja vajutas päästikule.

*Pealkiri laenatud F.G.Lorca luuletusest
see on mitte miski, ei tasu tõsiselt võtta.

vanabalzacimonumendi
lubjakivist
lõust.

P ä r i s kurbuse tundjad oskavad päris kurbust vältida.

petrooleum

kord kolmest kuust ma istun ühel toolil
ei mitte kuulsal, kullast leenil
on ees vaid tühjus
aga pole aega mõõta.
on jäänd vaid kühmus sõnad keelil

 aralt katsun valgust kaeda
ega tool mul seda lase
vaatepilt see piirdub laega
etüüdil kaunis rõõmsad kased

 on öö  ja vihmasabin
puhastab kõik HETKESE,
kus üksik õlilamp
on huugand viltust võõrast
käed seotult järsult tõusen toolilt
ja must lahkub miskit pöörast.....

maast taevase taevast maale

ei tagoret iial tahtnud ole
sepistada trükikojas
ei kuldse händeli
viimsepäevanoote

ma sulgen umbes
kõik solgistunud ojad
ning raevus rebin
seinalt kvoote

 te tulge alla klaasilt
tulge taevast
mis pole kõrgem pilvelõhkujast
ja säästke endit pööblivaevast
luuletuse katsujast

 kuu pole külm
üldse pole
ja minu metronoom
on surnult laual
naaber Quasimodo
pole üldse kole
on igal õhukirjanikul
kivist hauad.

taevakõndija

Sancho Dominquez nägi unes pidevalt üht pilve. Oli helesinine ja puhas, ühe ainsa pilvega taevas. Assümeetriline pilv aga mõjus üldmuljes häirivana. See kõrgus päevast päeva muutumatult samal kohal. Pilve peal aga astus frakki riietatud härrasmees. Mõõdetud sammudel kõndis ta ebahariliku täpsusega edasi-tagasi. Mehe monotoonne tegevus ängistas magajat. Ta tõmbas kopsud täis ja puhises nii kõvasti kui sai, ent pilvidel kõndija ei teinud teda kuulmagi. Ilmselt ei olnud seal üleval Sancho häält võimalik kuulda ega meest ennast näha.
Siis tüdines Sancho pilvest ja kirjutas oma märkmikusse(absoluutselt iga kord) sõnad :
''vihma sajab risti-rästi
  ajast aega
  igavesti''

Aga vihma ei tulnud. Alati kui Sancho ehmatusega unenõrkusest toibus, tundis ta kõrvetavat janu. Sadanud polnud juba nädalaid ning õhk oli väga kuiv. Tavaliselt tõusis ta siis seedripuu all püsti ning kõndis oma lähedalasuva seljakotini.
Sanchol oli nimelt imelik komme. Ta armastas magada seedripuu all istuli, toetades selja vastu tüve. Seljakoti aga jättis ta endast alati vähemalt 20 meetri kaugusele, seda seetõttu, et ta ei tahtnud ühtegi reaalset asja unne kaasa võtta.
Ehk aimas ta, et reaalse elu unne toomine hävitaks pilvelkäija tsükli, mida ta nii väga vihkas? Viha on käimalükkav jõud, sellest ei saa loobuda.

Esmaspäeva õhtul, kui Sancho taaskord võpatades ärkas, tabas teda üllatus. Veelähker ta seljakotist oli kadunud, samal ajal kui kõik muud asjad olid alles jäetud. Ehmatunult kõndis mees kogu ümbruskonna läbi, aga jäi siiski tühjade kätega. Otsingute lõpuks oli mees surmväsinud, ta vajus jõuetult maha ning uinus.
Erakordselt kurnatud, ei näinud Sancho sel ööl mitte ühtegi terviklikku unenägu. Talle viirastus vaid jaaguar, kellel Borgesi novellis oli maailma kood. Tiiger urises hetke ja kadus. Edasi ilmusid pühakud, viieliikmelistes rivides, kes laulsid arusaamatut keelt ja kõndisid mööda katedraali telliskivi seinu üles. Nemadki kadusid ruttu. Siis tuli surematute linna vari määratus tühjuses kõrbeliival.Rhodose koloss, ripnevad lõpmatuse aiad, Babüloni kuningate mahajäetud troonid, Zeus, kõu.
Viirastused muutusid aina lühemateks ning amorfsemateks.
Sancho võis küll viirastustes rääkida, ta teadis, et isegi unenõrkuse segadus ei võta talt sõnu, ent temal oli vähem sõnu kui kujutul piltidel.
Kui lõpuks ilmus nelja näoga jumal, kes vaatab igasse suunda. Kui tuli püha om.
siis..
siis Sancho küllastus. Ta ärkas murdosasekundi jooksul oma väljakannatamatu iivelduse peale.

''Pole vaja, härra. Kohe tuleb,'' hõikas keegi tundmatu arusaamatult eemalt.
Tulija jooksis lähemale kandes kahte veelährkit.
''Kohe annan teile vett. Abi tuleb.''
Vaevumärgatavas naeratuses peitus usinus.

Sancho vaatas mehele otsa, aga ei saanud aru, millises maailmas ta on. Alistunult tõstis ta lähkri suule. Vesi voogas joojast läbi kui peen õhusammas.
''Tänan ta,'' ütles ta tuimalt nagu karastusjoogiautomaat.
Nooriku usinusgi kadus sekunditega. Olles oma ülesande täitnud, noogutas ta vaevumärgatavalt ja muutus väga tõsiseks.
''Nüüd sa siis tead?'' küsis ta Sancholt.
''Jah, tean.''
Sancho otsis oma seljakotti, aga see oli tervinisti kadunud.
Siis tõusis ta püsti ning asus loojangu poole kõndima.
''Oota,''hüüdis nooruk.
''Jah, tõesti, on jäänud veel üks asi.''
''Hüva, aga enne tahan ma magada. ''

Kohe kui nooruk oli uinunud, ronis Sancho Dominquez redelil taevasse ja alustas oma rutiinset jalutuskäiku. Asümmeetriline pilv oli koledam kui kunagi varem.

köiel-kõnd
ühemõõtmeline sõna
kõige väiksem sõna
minimaalseks venitatud kaosekvant

''It's the disease of the age
 it's the disease that we crave''

Placebo

vahel tunned
nagu võiks  lüüa
igat cocapurki tänaval
või peaees hüpata Mariaani sügaviku
et suudad iga hetk lüüa
katki Hiina müüri seinad
ja käia eluköiel
silmad seotud

mis kasu on ühest kahest hetkest
su käekellaseier ei oota

näen samu
pimeduselõugadega koletisi
ja igakord ma siplen nende kõrikaane ääre kohal
nagu kleepuvas lägas
ja igakord see haiseb nagu lagrits
just siis kui taevas
on katedraali kuppel
söönud tähed või mitte

aga tegelikult
kõlgutan jalgu
läbipaistval pilvel

katkend ''papist nukust''

ja ma paisun nagu maailm paks maakera mille ekvaator on nimetu joonlaud
nimetu joonlaud

te ei tea vist mis unenäost see tuli aga ta kraapis mind nagu kass oma nimetu joonlauaga pühkides oma märgi vurre üle nimetu kosmosse ja igasuguste silmapiiride taha isegi maskidest väljapoole ja naeratustest said pliiatsijooned mida igaüks võiks näpuga maha nühkida nagu kriit, su silmapilk on vaid kriit iga vihmapiisk, õhuvool, kaunis sõna- see on vaid kriit, mis hetkeks jookseb mööda paberit, ent näpuga pühkides hajub, justkui poleks teda kunagi olnud ja kui sa vaatad siis päikesevalgusesse ja näed kuidas tulekera periooditi kaob siis mõtled et äkki ta ei tulegi kunagi tagasi ja siis tuleb öö mis pimeduses võtab sind enda sisse ja kaisutab vastu tahtmist ja kui sulle siis öeldakse, et ela hetkes siis sa küsid MIS HETKES MIS IME HETKES HETKES HETKES HETKES, aga kui hetke ei olegi, aga kui ma ei püüagi kinni seda mis jääb kahe minuti vahele, kui üks minut ongi minujaoks teine või kui kuu võtab mult tahtmise lugeda minuteid

proua te olete põhjus miks ma häbistatult pean oma vurre pühkima, võtke oma seebist käsi ma lähen lavalt ära

Geenius? Ei

papist nukk
ma paindun nagu papist nukk kui mu südameniidid rebenevad

ma paindun nagu papist nukk kui ütlete geenius

ma lendan nagu tuulelohe nimeta kosmoses ahah

papist nukk ei ole geenius

jah, see on emotsiooniabsurd ja banaaniabsurd nagu ma poognas kirjutasin.
ja ometi ma kujutan ette, et inimesed võivad unedes näha samade sõnadega asju
et nende taju ei taandu ärkvel samasuguse eitamiseni, ei paindu iseendast sedamoodi välja.
ja kui me kardame, siis mida?
sildade põletamine on kahtlemata hirmus, ent mitte siis, kui sillad põlevad ise. 

hästi korraks istudes oma kulunud taburetil vanade seinadega köögis
nägi Joan maailma mustvalgena paneelide vahel
ja päike tõusis oranžikalt taevassse
sest kõik oli sürrealistlik film
hästi korraks
koos sürrealistlike LAHENDUSTEGA
aga tõesti
see oli hästi korraks.

katkend ''bakunifiiliast''

Nii ei saanud ju olla. Aga ometi ei olnud see unenägu. See oli nagu liiv, mis libises mu näppude vahelt maha ja tõusis maad mööda keerutades üles et libiseda mu küünte vahele kust ta kadus

Nende äravaevatud nägude lõtv grimass oli nagu liiv

See vajus mult maha aga oli ikkagi raske

Nad lõid mind püssipäraga kõhtu ja nõudsid midagi aga mina ei saanud midagi aru sest mina mõtlesin liivast aga nemad tahtsid hoopiski teada kas sa räägid juba ka või ei räägi sa oled kultuuritegelane ega ju aga mina ei vastanud neile sest ma mõtlesin oma esimesest teatrist kust mind visati välja ja naerdi seal öeldi sürrealism mis see on see ei käi ju teatrisse see on hoopistükkis mingi hägune sonimine millel pole mittemingisugust tähtsust see on täielik lapselikkus sul oleks aeg hakata tegelema tõsiseta asjadega mitte sellise pööbli odava lõbustamisega millest pööbelgi õieti täit sotti ei saa ja nemad küsisid kas sa räägid ka või ei räägi ja mina mõtlesin liivast ja teatrist kus mees kõndis kapis mööda tänavaid jah see oli põnev teater sest kui mind vastu ei võetud leidsin oma sõpradega koha trahtri keldris kus me siiski tegime teatrit ja inimesed vaatasid meid ja imestasid ja hoopiski mind ei pekstud püssipäraga vaid mu derivaati sest mina olin hoopiski teatris kus meid vaadati ja imestati ja noh öeldi et see on hoopiski vastuoluline tükk ja meie teesklesime tagasihoidlikkust kui ma sain püssipäraga kõhtu aga hoopis vari oli see mina vaatasin teatrirõdult pealt.

nii palju muda
et neelata ei jaksa
võtta teiste neel
rohkem verd
et hinge ei mahu ära
võtta teiste aeg

peas on kivistunud muld
kukub otsast.

ka kaunimad helbed
hõljuvad just
h õ r e d a s õhus.

paha

Surmav kood
on igavik
lõikav kordus

Tühjaks jäetud lossi
kummituse kõla

 rongist rongile chopin
tähistaeva projektsioonil
rongist rongile
ja tühjust
hoidvad värsisevad käed
kuukülmas naerus
polnud puhtust
uisud pragunevad jääl

on
elevandiluust surma näoga hirm

roosidroosidräigeltlõhnavadroosid

''Roosid,roosid,räigelt lõhnavad roosid ja hääl, mis kaikub üle igaviku.''
William Faulkner ''Hälin ja raev''

nirvaana.

Buma rääkis rahu toovast lavendlist
ja lõhnast mis taevas ei õitse kaua.
Kuid kõigil on aega mäletada.

hetk

ja ükskord ma vaatasin kauget torni läbi lume. see helkis samamoodi nagu esimene õhtu. kohtade samasus. ja ma mõtlesin nendele nullile lähenevatele eludele, mis langesid mu käte vahelt ära sama rahulikult maale, kui lumehelbed. oleks mul olnud lahtised kohvrid, tulnuks need kokku pakkida. rahu sai joonlauaga mõõta. ning ma teadsin, et see elu mõõdetakse samamoodi millimeeter millimeetri haaval maasse nagu ärasulanud vesi. taevas põgenes aina kaugemale, aina tumedaks, kuni muutus nähtamatuks.
maailm paisus nii suureks, et meil ei olnud enam tähtsust.
aga keegi ei saanud sellest teada.

minevikole(vik)igavik.

maailmvalem müüril
mida märgates katsin silmad
ja iial polnud hinges
mürgisemat rahu

pühapäeva-lelu

ta kahetsusevarjust tuleb
uute sussidega
käes päevinäinud piibu jääk
ta pulbitsevast kopsust
kadund üleeilne taak
ja diivanil on uued päevalehe-elud

Parimaid ütlemisi.

''Taevaminek on kui tõusetee. Selle paneb liikuma surnud Kristuse kaal.''
Salvador Dali
''Aeg on laps.''
Herakleitos
''Sind tapetakse tagasihoidlikult, veidi häbelikult ja suure täpsusega.''
Albert Camus
''Usku, mida keegi ei jaga, nimetatakse skisofreeniaks.''
Viktor Pelevin
''Ma nägin neid.Siis ma nägin Caddyt.Tal olid lilled juustes ja peas pikk loor nagu valge tuul.Caddy.Caddy.''
Benij. William Faulkner
 ''Üksikutel pikkadel valguskiirtel võib näha Jeesust kõndimas.''
William Faulkner
''Inimene viib oma nurjumiste sümboli igavikku kaasa. Seda suuremad tiivad saad ütles isa aga kes meist oskab harfi mängida.
W.Faulkner
''Ema ei saanud aru, et isa tahtis meile vaid seda õpetada, et kõik inimesed on lihtsalt saepuru täis topitud nukud ja et see inimestesse topitud saepuru on kokku kraabitud prahihunnikutest, kuhu kõik varasemad nukud on minema visatud, aga nende lõhkistest külgedest pudenev saepuru ei sure minu arust iialgi.''
W.Faulkner
''Sest surm ja vanaisa räägivad kogu aeg, ja vanaisal on alati õigus.''
W.Faulkner
''See hääl on nagu vihm, mis kõik tasapisi ära kulutab.''
Haruki Murakami
''Kased ei tea kui kõvasti nad keevad.''
Andres Ehin
''Koidu ajal oli lõhn nii puhas, et seda oli kahju hingata.''
Gabriel Garcia Marquez
 ''Suurest palumisest muutus ta järjest läbipaistvamaks, ta hakkas täituma helidega ja ühel pühapäeval tõusis ta maapinnast kahe vaksa kõrgusele, aga keegi ei saanud sellest teada.''
Gabriel Garcia Marquez

Elan külas, kus ööl pole piire
on pime,näotu,kõle
kuid sellegi poolest, siiski
Härra, põen hommikutõbe.

külma lume pehmed sõnad
pehme lume külmad sõnad

kaleda kõleda
taeva kõlkuv
kuu

Santi oli väsinud seismast. Ta istus õitseva lavendli alla ja ohkas. Valgus tõusis ning looklevate heinte vahelt oli näha teravaid kiiri. Ritsikad tõusid õhku. Niiskus aurustus soojas.
Santi vaatas Saint Hugo katedraali. See kõrgus vankumatult pilvitu taeva poole. Kuldne valgus vajus alla, helgid sillerdasid õhus. Oli rahu aeg, aga rahu ei olnud veel tulnud. See seisis justnagu kustuv tuli veel pragisedes lõkkel. Pääsuke vajus puult puule, kergemini kui tuul.
Santi võttis maast kivi ja kirjutas puule sõnad : ''Kuhu valgusega pimedus sai?''
Oli juba liiga vara.
Santi heitis lavendlipuu alla ja uinus.
Siis oli ta 80-aastane.
Mitte keegi ei tulnud enam iialgu puu juurde, isegi pargivaht mitte.

kiirrongidest

kirjutasin kord ridasid mehest
kellel sõnu polnudki peos
olid vaid krobelised kindad
ning katki kraabitud SEOS

ta lendes kord voolavas õhus
siis lainetas rahutus vees
ja ühel õhtul lakkamatus sajus
iseenda rongist astus maha

vaid kõrvus lakkamatu tees :

''kähku,kähku,kähku''
hing lahkub, kelle nägu ei nähtud

keisri hull

ja paat ja kübar

lahkumine võõras
ehe
Hiina piiril saabub tasa
et kohvikoore hingeaur
saaks olla jõgede õitsev udu