volbriöö vajus kiirelt  mägedele kui hääletu udu vaibana üle soo.
ka tema oli seal, ta silmad helkisid kui verised teemantid, ta tuhmhall lakk voolis kandilised näojooned veelgi kohutavamaks, veelgi jõulisemaks, rõhutades neid kohutavaid teravaid põski.
roimahõngu õhkus temast kõikjale.

sel hetkel täitis mind vormitu hirm.
põhjusetu paanika.
miks ma kardan ? ma olen vari, mittemiski, nähtamatu ollus.
teadsin, et ka hirmsaim mõrvar, hirmsaim deemon ei saa mind riivata.
ma olen vari, tühjem kui õhk.
mõte tühjusest hoopis soodustas mu hirmu.
kuulsin üle mägeda kaikuvat üht kõla.

olen vari
tühjem kui õhk
ent paksem kui veri
mu rinnus on rõhk
ning on kätel on veri
seest koondub üks voog
üle mägede ruttu
kõik vaimud ta toob
armutult kokku
Hermes juba kohal
heisake lipud nüüd üles
deemoneid vohab
Mefistofese sulest
kaunidust palju
ka kurjuse käel
enam eluga sa harju
kui Helenat näed.

ning uuesti, ning uuesti, ning uuesti.
ma järsult endas tundsin vajumise sundi, ning iga  mägi kui hiiglasena mulle laskus.
siis itkusin, ma tundsin kadumise tungi.
Oh, Päästa mind, oh õilis Karsklus.


jälle tunnistasin teemantsilmi.
need põlesid endise leegiga.
ma tundsin nagu kiikaks temagi mind näljaselt läbi õhus virguva tormi.
ta ei tulnud, ta ei püüdnud mind haavata, kardan, ka selline võimatus oleks tal õnnestunud.
ehk teadis ta, et tark jätab otsustavused viimaseks.

kuid  ühe pussi torkasin endile ise südamesse.
jah, ma läksin teda vaatama.
oma Helenat.
sel hetkel ma ei tundnud, et olen vari, ent oleks tahtnud seda tunda.