muidugi teostega mitte tegudega pst.

Ma leian, et kirjanik saab inimesest siis, kui tas tekib julgus enda austajad ennast põlastama panna.

saladus.

           sõnad näol on liimitud

       noodid õhku teibitud

       sülg on suhu greibitud

      pilvitus pilvitus

     pilvitus 

                    uduse taeva saladuslik                                               kuslapuuhõng 

                    uduse taeva saladuslik

                 maailmate maailmate mürgised laekad

oh 

KUU TÕUSEB!

Hingamisemõõt

ta karged silmad hõõgusid kui peegliteta teemandileek. ma vaatasin teda, kuid ta ei lausnud sõnagi, aina nokkis oma marraskil naha küljest tükke ning näris aeglaselt, veidi rahutult oma ülahuult. päike koltus kõrgel taevas, heites oma kulunud värvituid kiiri mu näole, mis hallatusid kui kuuplekid. ma vaatasin poissi, ta vaikis ikka veel. mis su nimi on, küsisin ta ei vastanud. mis su nimi on küsisin jälle

möödus kümme minutit,

ma tundsin kuidas päikese kulunud kiired võtsid palatis varjude kuju ning hakkasid rütmitult meie nägudel tantsima. aknaprao vahelt puhuv hele tuul kestis järel kui tantsusaade.

kas sa ei hinga enam kunagi

poiss raputas pead, ta sinistest silmadest voolas viimne värv mu näkku, jättis koopa tühjaks jäähalluseks, ütlemaks : see on hingamise ja hingamatuse vahe - hingamisemõõt.

sa ei hinga enam kunagi

ja poisi hallid koopad ütlesid ma ei hinga enam kunagi

ma tahtsin küsida 

kompida küsimusega viiskümmend korda miks miks miks miks miks

aga hallid silmad ütlesid ära küsi

sa ei taha ära küsi

ja ma ei küsinud, aina jälgisin poisi sinakashalle käsi, mis süles üksteist mudides ringi liikusid kui ta istukile tõusis ning esimest korda minu silmadesse sügavalt pilgu heitis

kõlas vaikus, seintest hoovas külmust

Mina ei teadnud kunagi, mis see on, ütles poiss. Ma ei tea vist siiamaani, aga võib-olla tean ka. See lihtsalt oli mu sees ja surus oma klaasist käed mu suule ja võttis mu südamest kinni. Mu süda muutus aknaks. Ma nägin enda sisse, mu sisse nägid teised. See jõud surus kõik nii kokku, et sellest sai avaraim võimalik ruum. Ja ma ainult vakatasin ning jälgisin. Aken on kas  vaatamiseks või lõhkumiseks.  Aga lõhkuda ma ei julgend. Nii möödus iga järgnev päev. Kiretu jälgmisega ning hirmuga enda jälgijate ees. Teiste akendesse mul pääsu ei olnud, kuna nende aknad olid koos nendega surnud või neid polnudki. Ma laskusin kui udu mööda tänavaid ja mõistasin inimesi vaadates, kas nemad teavad mis on aken. Kas nemad näevad minu aknast sisse. Aga nemad ei öelnud kunagi midagi ning seega oli neil alatine vägi minu ja mu akna üle. Lõpuks hakkasin ma kõiki kartma. Nii nägijaid kui ka pimedaid. Tänavaid, puid, tuult, õhku. Mu silmadest said sisemuse peeglid, millest minu sisse peegelduv valgus sütitas sisikonda kui leek. Ma olin võõras.  Olin miski, mis sai kõike avaramaks mittemiskiks, ja seeläbi kõige kohutavamaks miskiks.

Hääletu värin läbis mu keha

’’Härra Lucas, te olete ikka veel siin!’’ hüüdis õde imestunult palatisse sisenedes.

Mina vaatasin palatis tantsivaid varje

’’Härra Lucas,’’ nõudis õde heledal häälel tähelepanu.

’’Jah, mis?’’ vastasin ma

’’Kas kõik on korras?’’

Ma vaatasin mittekunagihingavat poissi. Ta lehvitas mulle oma külmade, siniste kätega

’’Mida te siin nii kaua jälgite?’’ päris õde uudishimulikult

Ta lehvitas mulle oma siniste külmade kätega.

’’Mis siin on, härra? Kas midagi on valesti?’’

Ja poisi hallid koopad ütlesid ma ei hinga  enam kunagi

Saamata vastust möödus õde must vaikselt ning astus kärmelt tühja voodini, ta silus linu ning pakkis kortsus tekki korralikult kokku, ise minuga samal ajal uuesti juttu alustades

’’ Üks noor poiss suri siin äsja. Ma olen siin  küll kaua  töötanud, aga ikkagi on alati väga kahju, kui nii juhtub. Eriti noortega. Sellistel puhkudel valdab mind alati tunne nagu töötaksin ma haiglas esimest korda. ’’

Õde korratas ikka veel voodit.

Poisi hallid silmad tungisid mu sisse ning rääkisid akendest ja klaasist

’’Noor poiss?`’ küsisin ma eneselegi ootamatult.

’’Jah, väga veider. Keegi ei tea mis temaga  juhtus. Ma mäletan ainult, kui ta sisse toodi, ma olin siis valves, ta oli valge nagu  lumi ning arstid askeldasid närviliselt tema kohal. Kõik paistsid kuidagi ärritatud ja nõutud. Meil, õdede seas, räägiti isegi, et patsient oli juba sisse tulles surnud. Olgu, kuidas on, aga diagnoosi ei osanud keegi panna.’’

Ma peaaegu  et ei kuulanudki õde. Vaatasin ainult, kuidas poissi oma marraskil käsi varre küljest tükke nokkis ja kui ta neid sõrmedega kätte ei saand siis hammastega katki närida proovis see oli võigas vaatepilt justkui mingisugune enesehävitusprotsess kuid tema tühjadest silmadest peegeldus leebumus ja rahu

’’Härra Lucas,’’ pöördus õde jälle minu poole, ’’ kui tohib küsida, mis te siin üldse nii kaua tegite, ma nägin teid juba kakskümmend minutit tagasi siia palatisse sisenemas, ja eeldasin siis, et ehk on siin keegi sees. Valvelauas öeldi mulle aga, et surnud poiss viidi umbes tund aega tagasi ära. Ja teie olite kogu selle aja siin..’’

 Poisi hallid koopad ütlesid ma ei hinga enam kunagi

’’Ma vajusin lihtsalt mõtesse,’’ laususin ma vastuseks ning lahkusin hääletute sammude saatel palatist.

kuri hahaha

Naiivne matemaatika
hammastega mata
kollakatsioonid tere
tere

karikakrasilmad lollihambad
vanamees pärjad juustes
surm surm proosa surm
tere

lähen ära
näge
mist
sendi juuksed väärtusjuuksed
prügiauto juuksed
näge
mist

kõigil on mõte
mõttel on mõttel
hammastega matal
hammasteta matal
karikakrasilmal
kuigi kataklüsm
või prügiautojuuksed?
INDIKAATOR
tere-tere-tere

tutvun jälle
lähn jälle
lähen ära
teren jälle

vesiupu vesi lange
karikakravõiejuga
mööd sünnimärgi mäge

OH pH sügiskevadsuvi

talvetus!

Vaikimine. Nutt.

''Hinga!'' karjus Toomas varjude tagant. Ta sügavad kortsulised põsesarnad vajusid hetkeks pimedusse, välkudes aeg-ajalt nagu jaanimardikad suvel. Sinised vesised silmad helkisid kui kuu. Ta vaatas mind. ''Hinga'' kordas ta veel. ''Hinga nüüd, hinga!'' Mustad varjud loitsid  tuba oma aurudega. Ma ujusin öises õhus.

Ta ütles usalda mind. Usalda mind semu Ma tean ta ütles Ma tean Hinga nüüd Sa pead hingama Hinga kurat Hinga sa tõpranahk Hinga ma ütlen Sulle Nüüd ta kummardab mu kohale ja soojad pisarad katavad ta nägu kui soe vesi mis mullitab mu silmade ümber ning pilk muutub hägusemaks ja soojad vaimud katavad mu nägu kui ma hägustun saan osaks sellest veest mu ümber Ma tean Ma tean Ma tean Hinga Ta patsutab mind õlale Ma ju rääkisin nendega nad on targad inimesed kõik Hinga Usalda mind nad ütlesid et on seda üle kolmekümne korra proovinud Hinga Aga ma kardan vaata kuud kuu ütleb mulle et ma ei tohiks kuu on külm ma kardan seest on õõnes kui vaatan 
kuu
kuu
kuu

Ma ärkasin juba kell seitse hommikul, kuna päike tõusis kardinateta akna taha ning heitis oma soojad kiired mu kehale. Kuum nõretav higi kattis mu keha ning ma tõusin laisalt üles. Astusin aknani ja vaatasin välja. Hommik oli vaikne. Nägin vaid pisikesi leevikesi oma poegi toitmas ning üht üksikut noormeest, pilk tühi, trepil istumas.
Jälgisin hetkeks linde ja päikest ning tõmbasin heledad kardinad aknale ette. Et kõrvetav päike tuppa ei pääseks. Valgus sulgus. Taevas oli puhas.

Me lähme ujuma ta ütles Ujuma ta Ma tean Ma tean Ma tean Ma tean Aga kaua ma seal olen Sellega on korras nad arvutasid ja nad on proovid Kuule palju proovinud Sa pead mind usaldama Me tunneme üksteist ju kaua kas ma olen varem eksinud Ei ole Näed sa siis Ma tean Hingaaaaaaaaaaaaaaaaaaa mu Jumal Hinga Ma ei ole varem eksinud Millega ma hakkama olen saanud Andesta mulle Hinga Ma tean Siis lähme

Oli suvi. Hõõguv tulekera pleekis mu jumekal näol. Me vaatasime teineteist pikalt. Ta siirad selged silmad vaatasid mind kui taevanööbid. Mitte ükski vikerkiir  ei liikund, silmad seisid. Seisid minul. See pigistas mu käsi pehmemalt kui sõrmed.Su silmad on päiksest kollased, ta ütles. Sa oled ilus. Saara vaatas mind ja läks mu sisse. Ta koputas mu südamesõlmele ning ma harutusin kudedest lahti. Muutusin algarvudeks, jagamatuteks osadeks ning iga osa sulas tema olemuse sisse. Ta vaatas mind ja nuttis.

Ära mine Ära mine Sa ei tohi minna pigistas mu kätt soojemalt kui sõrmed sõrmed Sa ei tohi Kallis EI EI Ei Sa ei tohi Ta ei tea isegi mis EI TOHI Sa ei ÄRA miks sa ära Aga nad proovisid Nad valetasid sulle Ma nägin kuidas Joonas küüsi näris Nad kardsid tõde ma nägin Tõde

Silme ees hajuv kahvatu sein mõjus uinutavalt. Pehme kotjas kardin varjas mu sisemuse aknad. Konstantne hingamisepalve-unehälin. Ma muutun seinteks kui vaim.

Ta tuli jälle Soojad pisarad mööda väsinud põski voolamas kui rohtu kastev neste Saara nuuksuv hääl, kurbuse muusika ma katan oma kõrvad ta tuleb ma katan oma silmad ta tuleb ma sulgen oma suu ta tuleb läbi une ja hingamise vee läbi unede une lukustuste Ta tuleb seisab mu ees kui taevanööbid ja pigistab mu kätt pehmemalt kui sõrmed Ma ei härdu ma ei hinga siis vaatas mind ja nuttis Saara nuttis, nuttisnuttisnuttis kogu maailm nuttis Kogu maailm vaikis Ja vaikimine oli suurim itk, kaoseriie kogu vaikimine oli nutt.

''Hinga, miks sa ei hinga!!'' ta näos kalgendub ahastus. ''Appi!Appi!Appi!'' hinga.  Toomas nuuksub mu kohal hägusemalt kui seinad, mis tõmbavad varje. Ta rebib akendelt meeleheites heledad kardinad, varjamaks mu lõtva keha, mis muutub seinteks kui vaim. Ka Toomasest saab vaim. Aga tema ei muutu seinteks. Ta on  vaim, aga mina olen seinad, kui vaim. Ta vaikib ja nutan ma vaikin ja nutan. Ja kogu vaikimine on nutt.