ma olin veel nimeta põrgus
läbi akende hiivasid ankru
hiivasid ankru
maa hallid tuled
mõrkjad suled mis nii tuttavalt
kõlasid tuules
ma hingasin õhku
sama õhku mis varem
ent lämbuma tõttas see võtma mind
need sildita kombineeritud uksed
mis keerdunud paeluvalt kokku
sama õhk mis varem
vabandust, mul iiveldab.
ma olin veel nimeta põrgus
sellises kus vastik burdoon
kõlas katakombis
see heli, toonidelt sama
mind pöörles vaikselt ja üle
hakkas paha olla sama imede keskel
No comments:
Post a Comment