äkilise aasta äkiliste äärtega diasporaa

 kosmose morbe mühas

hinges hiilgav hüatsint

tihkab tuua taas

tihkab tuua toda

suve saledat siidi

hilisöö õrna kuma

kui vesiroos

tuttava tihniku peeglil

talvede tohutut taaka

lumesse mähitud

kuusekede raskust taevas

need metsikud menhrid

palistavd'

kaugelt kerkivat'

keelatud kevad'

elu eha eatuid

salarõõme kurvastamas

lõpmatult lõppev

noorusessenaasmismäng

sügise suletud laugudel

väsimussevaarumiseäng

väikesitesimaalide soov

 kukkumishirmuta lahti lasta

¤ ¤ ¤

pinna peal hõljuda

õhku hanguda

peene peene

peegellend

ksülofoni fooni võõbatud vildakad toonid

 tunnetusse jätavad teravad jooni

tunnetusse jätavad jooni

tunnetusloomu moodi

lõpmata loomuldasa poosi

https://open.spotify.com/track/6N81HXLZ5n2h1jS0jufhDn

õpetus

 suurel luulel võimsad kopsud

elujõud on elavam

aga väikse luule silmavaade

hoopiski on teravam

nõnda teati mõnes koolis

öeldi ilma pandita

tarkus lagedale toodi

tühjad raamid naassid moodi

kolimine

 vankri logiseval rattal

reisib pimeduseloor

lahtun. ära enam hakka

vaikust ära juurde loo

lävel unustan pinsetid

nõnda lõputa jäi viimne hool

ajast kivistund vinjetid

meie iidsel elulool.

ma mäletan talvel

 kui telekas natuke sahises

ja vanaema radikas külmast korises

tõusis naabrite korstnast jõulusuitsu

seal olid pikad pühad

pimeduse kohevvalges raamis

vist määratud

nõnda neid kujutan

minetustihnikust ilmumas

aias

koerte karedad hüüded

ülal lõpmata kõrge suits

nõnda neid pisendult mäletan

nõnda nigu nõidust

ligipääsmatu liigendus

 riivates su valetõsidust

tõstan oma tinast tiivast

hiivan end valedevahest

väljapoole

maailmaladva

lävimatusse läbitavusse

kolmel reeglil

igavikku igivanaks idanema.

vabariik

 kacetan ükskord oma absurdi avalikult avada, sestet keda kotib

###

Progressiusku enklaavlased tammusid kolmnurksete lagedega toas. Nii toores oli niimoodi astuda nurkadel ent tegelikult viibida geomeetrias. Õues puhuti vilet ja nooremat sugu inimesed tormasid õue.

Oli kevadessekukkumisepäev. Võeti mütsid peast ning kallati end kollakasoranži vihma. Enklaavlased vaatasid trööstitu nostalgiaga pealt, näol midagi naeratusetoalist. Taamal lõõritas Edith Piaf. Mõnikord sel ajal tuli just Tüümian tagasi. Tal oli juuksed sassis, prillid ninal viltu ning särginööbid lahti. Päästerõngas nõutult vööl rippumas nägi ta välja justkui mõni tsirkuselukas. MA OLEKS JÄLLE PEAAEGU BÜROKRAATIASSE UPPUND, kisas ta alati abitult. Kägu kukkus ja tõstis ajas ühe tunni, Johannes Kägu kukkus trepist alla, ta jäi terveks.

Mõnikord joodi õhtuti teed, supp oli liiga soolane ja kõrvetas. Maailmalõpust oodati tagasi lokkis juustega Joonast. Joonas jäi maapöörlemisse tsükli kinni ega julgend öelda. Mõned teadsid aga lubasid vaikida, Joonas tasus neile heldelt. Ta oli juurviljatehase omanik. Joonase emale sellised altkäemaksud ei meeldinud, aga ei olnud midagi teha - varesenokad valulikud rääkimiseks, ebakasulikud ent vägevad tiivad, taevakihte auke kiskuvad vägevad tiivad tõusid lendu ja külvasid helkivad sädemeid, vilkuvaid tähti, seilasid üle maailma kahesajapluss riigi öisetel aaretejahil uudistavaile hingedele  julgest andes, enda pöörast seiklust sütel hoides ulatudes pöörleva Joonasini kes heitis noile leebe pilgu. ÄRA LAHTI LASE hüüdis ähmis ema. Joonas lubas kotkaks kasvada, mille peale ema vaatas alatasa uhkusega. Veel kõrgemale tõustes sai maakera ööst universiumi öö - siis ei näinud linnud enam midagi ja võisid ära eksida. Selleks need kõrgussildid õhus ongi tarvitseti öelda, aga linnud ei kuulanud. Nii mõnigi läks ilmaruumi kaduma. Alles jäi vaid ränduri kiirusest jahutunud hing

Tihti ajastati ekslemised just sügisvärvusvihma aegu

nõnda on õigem asju ära saata

või nõnda vaid öeldi

kui pikast kevadest väsinud noorukid universiumi atlased rambunult sulgesid

sadas õues nähtamatut lund.

Tähelepanek

Kesköö kentsakad lõhnad ning

Linnutee keerlevad hoovad

Pööravad ühele poole

Udusse kukkuvad kehad

Helide petlikkus lummas

Tantsijad tiirlevad tuulde

vahakujuvaramus

 hingede hangunud hiilgus

kaamosest kisutud kehad

valgesse viidud valel

loitsudest lõastet palel

ihusse kiilunud kiirus

kohalsõit.

 Kibestunult adusin, kuis mõni aeg

kestabki vaid ühe korra

külmavõrsed hargnesid

ning sügis tegi süsimusta pesa

tormist pageti

ja kiiruses ei täheldandki keegi

kuis igavesti porikindlaks

oma mantli tegin.

zee oleks --- kui ei oleks     .

Sügishilju

 meenub muistend iidseist raamatuist

mis tasahilju

tarkusest tühjaks kulusid

see on ilus, arvasin

ent kuis neid's

enam eristati?

ulm nr 4

 öövahas varjud hoidsid hinge kinni

ja ülalt külma valgust  tilgub

ta kannab pihus piiblililli

vabandaval pilgul

ta hiilgab puhtust

ning hääletult

ta lume pinnal hõljub

kuukahin kuhtub

nii jäljetult

ta pimedusse põimub

Enneminevik

Ta tagurdab trummidel tagudes

Tagurdab trummidel tagudes

Muistse müütide vihus

Muistsete müütide videvikku

Taamal lõõskavad lõõtsad

Hämaras rapsivad loomad

Tontidehuiletes looma

Tontidehuiletes looma

Tuhandeaastast riitust

Õhtu lõpp

Valgus hääbuv, 

pimedusseheitmismäng, 

küünlakumal, 

sinu huulte jälg

Puslemäng

 See pidi olema viimane kord

Kui meil maa-ilma mõistatuste kohal' laskudes

Viimane tükk

Tahtmata diivani taha sai

Nõnda jäid maailmalatva

Vaid kohmetult rapsivad hinged

Ja lõpetamata jäänud pilved.

KEVAD

kollaste kuldsete lehtede kevad

mu ainus kordumatu kevad

piirideta kosmosesse lendamise 

teine

piiride adumise 

unustusetusehooletu hoomamatu kevad

püüdsin sind püüda tallele panna

alles jätta või ärajätta

tegelikult oled muutumatu, ajatu

puutumatu

igavesti õide kastetd kevad.

ilmatants

 tol kevadõhtul 

 õppides 

sinakaid toone

sain maalida

ilmataeva tasakest

hääbumist

hooletult püüdsin

vahuste pilvede 

pehmesse rüppe

viimaste piltide

väänduvaid vääte

lõin neist tuhandeid

kustuvaid õisi

kosmose üüratus

südames

ennustus

juunikuu üksikutel öistel tundidel
ulguvas tuules kui ülevalt
langeb armutult taevamudast
tillukeste tilkades
puhastust eksinud hingede peale

seisti üksinda
munakivide kiilastel päädel
tõsiste tammede tumedad tüved
kui pimedusesambad
valvamas lahususe
igat teravat kontuuri

nõndaviisi lahutati
kogemusilm sõmeraks tuhaks
tuulde kuluvaks
meenutuseks
pärjaks väsinud Parmenidesel
lõhki kistuks hulkunud penide poolt
viieteistkümnendal juunil

unelm nr 1

kui kaua kestab reis möödnuloos?

istun iidsel 

 rooma müüril, söön Quiche'i

päikesesädemed hüplevad seinte 

rasktel väsinud jäsemel

veel on vara

eespool müüakse õlut ja jäätist

seal kus vanasti võideldi

kus relvade valgusvihud sähvisid

rasketelt turvistelt

lõigates lahti raja teise ilma

kus kõigi saatus

otsustati ära

**************************************

mina lõikan noaga Quiche

ettevaatlikult lahutan ta kahte leeri

rõõmustan eine kollaka värvi 

ja soolase maiste üle

siin võitlevad ainult tuvid

ja kärsitud turistid

ei ole enam ruumi ajaloo vapratele võitlejale

nende lava on mattund

väikeste elamute  tihnikusse

nende lood 

väikeste elamuste vahel

tahtmatult meenumas

justnagu natuke liiva varvaste vahel

justkui Antigone mõrkjad pisarad

vahepeal katuselt kukkumas

ostupalavik

ostsin turult mitmeid ürpe

osa suveks
teised sügiseks
mõned sünniks
mõned hiliseks.

kujuinvariantsus

ettemõtleva inimesena

hoian ikka tallel

tagumiste aegade pilte

iial ei tea millal tekib tahtmine

kadunikult tolm maha pühkida

või sisse hingata minevikku

köhakutsuvat lõhna

suures kogumisetihas

moodustan teinekord

piltide piltegi

ikka ühesuguses valgushümas

korduvas kumas

nõnda liigkuhjumisekahinas

lehtede korduvas sahinas

saab album mälestusi täis

ja pikseid rikub

lehitseja jälg

pimeduses

harakate kisa

kui ma uinun

pange puhtad linad,

Laupäev

Öö seest öösse sõgedalt sõtkudes otsis Jakob alatasa oma kevadel kadunud uuri. Kuudepikkuse tuultes tuhisemise järel tagasi mõeldes ei olnudki ta märganud, kuidas ratta rehvid kulusid ja õlitamata kett raskelt ragises. Ühtlasi polnud ta täheldanud, kuis märtsikuu külmad teravad varjud venisid maikuus laiadeks hägusteks plekkideks ning süsimustast tuhakarva pleekinud taevas iga ööga aina kõrgemale kerkis.

Esialgu oli Jakob kella kadumisse suhtunud mõnevõrra hooletult. Nädalatepikkuse palavikkulise otsimise vältel olid täpselt detailid küll juba ununemas, ent kell pidi olema kaduma läinud kuskil kevade hakul. Sel ajal olid taevas hõredast nefriidikarva pilved, õhtuehas võis näha justkui teist valgust, mille saatel pardid äkiliste nooltena jõevett riivasid. Veele kerkinud udu voogas silmale nähtamatul kiirusel jõega kaasa justkui piirav loor. Ühel õhtul seda õhtuhangumise etendust silmitsedes Jakob peatus ja astus ratta seljast maha. Vetevohalt silmi pööramata asetas ta ratta vildakalt vastu vana tamme ning kõndis jõele lähemale. Kui ta seal niimoodi seisis, käed taskus, pilk kord taeva poole, seejärel jällegi vetele heidetud, tundis ta end järsku märgatavalt kergemana. Näis nagu oleks järsku ta õlgadelt kergitatud tohutu raskus. Jakob kujutas end taevas triiviva rongakarja ees lendlemas tohustusse pimedusse, heitmas end hilisöö tumedaisse hõlmadesse. Sel hetkel, instiktiivselt oma taskutest krabades, otsekui takistades end lendu tõusmast, mõistis Jakob oma tunnete tagamaid. Taskust haihtunud kell oli vabastanud teda ajast. Oli pühkinud minema öö lõplikkuse sümboli, unetuse painjalikku raskuse. "Aega teadmata ei kaota ma enam kunagi aega" - mõtles ta lootusrikkalt.

Tol öösel oma järsust avastusest tiivustatuna, kõndis Jakob heldinult lauluviisi ümisedes ratas käekõrval koju. Voodisse heites meenutas ta lapsepõlvekodu aias säravaid õunapuid, mis küllap praegugi heidavad öösse rohekas-kuldseid pärleid. Ka unenäos ilmusid õunapuu hõllandusest ja armastusest longu vajunud oskad justkui maa-alt ja ümbritsesid magaja kaitseva müürina. Jakob ei olnud iialgi varem nõnda pikalt ja rahulikult maganud.

Järgnevatel päevadel katsid taeva kurjakuulutavad rünkjad pilved. Metsikult vihiseva tuule saatel paiskus taevast ühtlugu vett ja rahet. Poriseid murelappe ümbritsevad asfaltteed olid kaetud pruunikate loikudega, millelt peegeldus taeva morn pale. Mitmepäevaste tormide vältel oli raske päeval ja ööl vahet teha. Niiviisi segamine aetud aja keeristel end peksta lastes komberdas Jakob päevi unetult ringi. Uuri kaotades oli Jakob kaotnud igasuguse ajataju ning seega ei võinud ta kuidagi mõista nende märtsisappi ja taevaraevu mätsitud nädalate pikkust või tegelikku tähendust.

Ühel eriskummaliselt pikale veninud õhtul pilved taandusid, õuest oli taaskord kuulda autode kauget mühinat ja mööduvate inimeste sagimist. Jakob tundis, kuidas irvakile jäetud aknast tuli magusat lillelõhna. End voodilt istukile ajades märkas ta tänaval kahte noort keksivat neidu, kandmas valget krookusekimpu, kaunid lauluviisid lõbusalt pea kohal hõljumas. Neidusid oma uniste niiskete silmadega saates meenus Jakobile too õhtu kevadehakul. Kärmelt haaras ta kappi jäetud kuue ning aias seisva ratta ning tormas õue. Suure kiiruga ununes ukski lukustamata.

Sellest hetkest alates rullis Jakob lugematul arvul öid ratta raskete rehvide alla. Jakob oli veendunud, et kella tasub otsida ainult öösiti, kuna hõbedavarjundiga uur läigib öö sees teisiti.

Öö seest öösse nõtkelt sõtkudes tundis Jakob end ajas lahtumas. Igaöine majade kohal hiiliv vaikus ning lehtede nõiduslik sahin sulas ratturi kujutluses ühte punkti - üheks hetkeks. Nõnda kiilus hinge midagi ahastuse ja turvalise rahulolu vahepealset. Tasapisi hakkas Jakob oma otsimise eesmärki kaotama. Tuttavatelt tänavatelt tundmatusse triivides avastas ta end hoopis minevikku sõitmas.

Mõnikord oli ta istunud siinsamas jõe ääres ja sõpradega päiksetõusu jälginud. Mõned lamasid selili muru sees ja võrdlesid ehasse kastetuid kohevaid pilvi. Teised jällegi rüüpasid tumepunast veini ning embasid end tõusva tulekera õnnistvas sõõris. Jakob vaatas neid praegu rattaga sõites, justkui vaatas ta neid noil noorushetkedel. Ta oli vaatleja - sõpru eemalt jälgides tundis ta südames korraga nii soojust kui ka uudishimu. Ometigi ei pakkunud pelk vaatlemine Jakobile täielikku rahulolu. Ajapikku kasvas soojus igatsuseks ning uudishimu hirmuks. Tuttavatest pinkidest rattaga möödudes ei maldanud Jakob seisma jääda ja maha istuda. Ta täheldas kuidas sõprade tuttavad näod vajusid hõbepajude raskete hoobade taha justkui range mõistatus. Armastust mõista püüdes nägi ta veel ainult enda ilmet tolles hetkes, kus kihk mõista oli teistest eraldatuna talle pähe vajutand raske okaskrooni, mille halastamatud ogad ehapunal teravaid valgussädemeid pildusid.

Jakob otsustas seisma jääda ja pisut hinge tõmmata.  Ta vaatas varasemat kordavat kruusarada. Hõbepajudega ääristatud kitsas tee koondus lõpmatusse. Siit-sealt läbistas vaikust kõrkjate käre krõbisemine ja konnade krooksumine. Aeg-ajalt sulpsasid kalad veest välja ning siis tagasi vetesse. Jõe kohal ulguvad linnud jälgisid tähelepanelikult nende igat liigutust.  Konnade ja kalade, lindude ja pajuokste ühised liigutused olid korrastatud justkui kellavärk. Öösse kangastunud võõras paratamatus süübis Jakobi hinge justkui kuri nõidus. Jakob tundis, kuidas öö teda neelas: kasvavas pimeduses tundusid puud ja põõsad aina eemalduvat ning jõevee lakkamatust tantsust andis aimu vaid vette kukkunud pirakas kuu.

Järsku tundis Jakob tohutut väsimust. Segaduses mõtteid korrastades, justkui olles äsja unest virgunud, üritas ta end veenda tagasi ratta otsa istuma ning kellaotsinguid jätkama. Ta vaatas üha paisuvat pimedust ja pomises endamisi - "Sellises pimeduses on uuri hõbedast läiget kindlasti näha".
Tol öösel vahetus kevad suvega.

Gauguini piltide
punaseks võõbatute hingede
taamal kajakate kile kisa
mere laineid murdev müha

pildi peegeldusel
iseenda
minnalaskmiskevad.

Rimbaud rääkis turteltuvidest, Üdi avanevast taevast.

turteltuvid tunglevad tormisisse taeva
kuppel värvitud on
juuli lõhnamise värvi
pulmas kannan sama
peiteplekist musta särki
lehkan leinakuuse rapsimise
järgi jooksen
jalad villis päikse(tõusu) poole
lisan se(l)g(adu)tusi oma loole

taamal vetes valendav atlantis
öösees (vale)lubadusi anti
päeval  (jälle) vanu maski kanti

ettenäide mõningast inimloo lõpetamise kunstist.

ära lõhu raskeid klaasist vaase
neil on suured killud.

vetes helgib palge kaame
valguspärleid pillub

Reede

Ühel tähisvaiksel öhtu täitsa tasa...

Kõik abstraktsionismid kuhjati kotti ja mindi ära. Jõevete rahututel vagadel kiljatas kuu kaleidoskoopiline sisekaemus. Õhtu läks õhku täis, õhtu oli lõhkumist õhkund. Meil olid mugavad püksid ja lõputult aega. Me ei vaatanud kunagi tagasi. Vaja oli vaid pintsleid ja lõuendit. Vaja oli istuda röögatute tammede alla, et varjudega katta end valguse eest. Mängida lähedast heli, kitarri peal saata lõõmavad pilved asuuri jäätunud taevaplasmal hõljuma. Unustet end tammeoksadel vetekohal kõõluma. Kiikuda ööseestöösisse, hüpata ülepäevade. Tasakaalukunstnikuna kõõluda taeva zebralikes technicolor värvides.
Olla kahe ilma vahel. Valimata valida idee kujutust jumaldades ihaldada tähenduse kummalist kuma.
************************************************************************
Leinakuuse oskad painduvad tuules üles-alla. Meenutused mustvalgest filmist. Pihus pintsel, sõrmedes halvatus. Ütlematajäänud sõnade tagantjärele ütlemises on midagi ülimalt lurjuslikku. Kirjutan nad üles sahtlipõhja, igavikku tuhastuma. Sahtsahtide mõõtmatus tühjusesse kiilunud kirjatähtedeni ei või sa enam iial ulatuda. Lootusetu lootusetus lohutab.

*********************************************************************************

Unenäos kõnnin ikka üksinda alleel. Mul on paar raamatut kaasas. Inimesed sammuvad naerdes päiksevarjude all. Vihma ei saja. Poeuksele on kirjutatud kauplus. Ukse kohal ripub tilluke kelluke. Ma ei pea tegelikult kuhugi sisse astuma. Koerte karglemise saatel triivib kuldne taevakera aiva kõrgemale. Ikkagi ei saja. Mul meenub midagi ja teen taskusse pandud rongipileti katki. Istun parem maha. Kollaste kaantega raamatut sirvides tõstan aeg-ajal pilgu. Lühinägemisse kirjutatud ebaselgus varjutab kuid ei varja varasemaid pilte. Kujutan end üksi astumas alleel, inimesi enam pole - hämardub. Koerad hauguvad raevukalt ja jooksevad üle tee. Rongad lendavad kui mustad nooled üle tumeda taeva.

väsimuse valged kombitsad
üksilduse rõskuses
vaikuse müra

kõik on vaaraod

lugedeskootud emotsioonid
silmadel pärlendav sibul
saladuste rõhuval toonil
kiht-kihi haaval südameni koorid
jääb kätte vaid mõrkjas toorik.

Neljapäev

Kuuvalgel kuulsin mägitarkadest, kes kõrgel ketravad
lõpmatuse lõnga
Ajavokil hingi igavikku ihudes
ei olnud neil iialgi armetute surelike kombel pähe torkand
partikulaari ja universaali tegelik kahesus
või nende tühine
üksteise ülemsus

mul oli üts ulm

mul oli üts ulm
kus Kross jõi teadmiste apelsinimahla
ja Karlovas oli Thalia nimega teater
kus postkaardil oli
regressus ad infinitum
ja 10 000 geomeetrilist varest

mul oli üts ulm
kus
kaskede kuldrohekatel
varjudel eteldi
Platoni vaime ja
kus kareldi
üheskoos
hapukas vihmas
ja
tühjade parklate
olematus olemises

mul oli üts ulm
kus minuseest
kustutet tänavalt
sai siiani jäätist
kui kostus
kevade kollakat nooti

mu oli üts ulm
mis pooleli jäeti
ja
priiuses tagasi toodi

esoteeriliselt eetitlise esteetikast eemalduv emanatsioon

See on suht suvaliselt kirjutatud remark, igaks juhuks ja tagavaraks


ulmade üminast
kopsude kohinast
võrsunud värinas
lupja lahtunud lillakad liiliad

Lõpmatuse liikmed IV - Pahupidi Atlas

Pahupidi atlas kaenlas jooksis ta päikse poole. Loojangu lopsakas lootusekumasse lummatult libises ta - ei olnud palju lootust sihile jõuda. Õues hämardus ja taeva flamingokarva kerged juured ajasid end uhkelt üles. Lexile meenuvad kardinate vahelt tulnud nähtmatud sõnad. Tõehelina kõlad. Eha nõtkusesse kasvav kiire kevad. Möödus tast kui laine ebamaine nähtus. Inimipiirde rikkus näitus.

Tundus kui kõik tarkused tuleks tulevaste tarkade tarvis talletada. Ülestähendada tähenduste ulatuste kaugus. Hüljata rütmide hüüanne hingus, otsida ainsat algust. Absoluutide meeletu raskuse varjus kokkuvajudes ärgata unenäkku haihtuda maalides pilte tõetekstuuri meeletu diapasooni allusioonide visiooni kujutust kaugusest.

Lex oli jookmisest väsinud. Liivale istuli vajudes leidis ta taskust telefoni. Instiktiivselt meenunud numbrile helistanud, vaatas ta raskete vahutiibadel hõljuvat pilve.

"Ma joonistan sind"
Taevalumme kastetud kaunid purjed liugselt hapra iluna Valguse poole.
Lex leidis lähedalt suure oksa. Silunud liiva ühtlaseks tõmbas ta algul suure ringi. Seejärel silmad, seejärel suu.
"Ma kujutan sind õnnehetkel. Sul on tervad silmad ja hästi naerune suu. Sa lippad paljujalu peenete päkkade välkudes jahedal liival ning ümised ühes vetevoha vaamete vaimude rütmi. Õhtu õhkab suga kaasa, ta ei taha sinust lahkuda. Hiljem laotate Maale pimeduse  siidise loori. Koiduga saabub täielik puhtus. Sa lippad ikkagi edasi, justkui ajast kiiremini, aja eest ära. Sul ei ole vaja millegi pärast muretseda. Nii salvestan su igavikuks headusesse."

Lõpmatuse liikmed kolm - Kosmoses on kaamem kevad.

Joonia nooruses ei olnud mingit saladust. Ta oli aegamatu. Gnostikud tõstsid mütsid ja langetasid pea - paastuaeg. Me lagunesime algosadeks me osad toimetati minema. Päiksevalgel mõned hargnevatel teedel rändurid kompsud pahupidi seljas. Mõningad rahutused. Allees vales järjekorras lausutud sõnad. Ööhõlmade armutu sulgumine. Kolmkümmend viis korda ettehaibitud hüpnootiline teater. Ettenägelik kirjandus ja ennustav koer. Arvutava kassi viimased hüpped supilinna katusel jäävad viimaseks mälestuseks loojangu langevast purpurlumest. Tema oli marmorist. Tema oli kivistunud kullast. Aega kivistunud obelisk. Lugudesse kiilunud hieroglüüfide jada. Väikeste jadade harmoonia. Vaiksete lugude kakofoonia. Palgetele langev vari - pelk illussiion, Õueekraandidel hanguvate filmide peegeldus -suve hääbumise range vaatepilt. Hõbedane pettumus. Kahetsusköömete trepikojas kangestav kaame kainus lummav puperdav liuglev pummeldav langev tungeldav kahandav pahandav vähendav ahastav vaikus. Leekide lõõmendav loitsude lüüm. Mõnikord leevendus - õhus voolamise vaame vulin. Tungil tuhinad, tallel kahinaid. Küllap ärajäetud sahtilõngalõputuse kolded. Üüril rahulollu pandud kehad. Kätel kootud kauakestev kevad.

Lõpmatuse Liikmed 2 - Kahandusse Loitsuja

Gnostikud kirjutasid tast mitmel korral. Tast kõneldi Tiibeti keelatud raamatuis. Kosmoses kõõlus ta Linnutee serval kui sale valgus. Mõned nägid teda öösiti unes, mõned ärgates ilmsi. Tast kirgastuv küütlev värskusehõng hekseldas omavahel võõraid hinge. Ta mehitas elusid kokku. Oma kõige salajasemal moel avas ta meile maailma varjatud koopiad ja pages ise neisse pakku. Olnud alati siin päriselt kättesaamatu fantoom.

Ma ei uskunud kõiki legende. Kõike ei tohtinudki uskuda. Inimestele meeldib liialdada, maailmale mõõtmeid juurde mõelda. Ometi tuli hetk, mil mu usk pandi proovile. Esiti ei suutnud ma oma silmi uskuda. Olin teda hoopis teisiti ette kujutand. Esiteks oli ta palju lühem kui minu kujutluses. Teiseks kandis prille. Kolmandaks kahandasid ta ülevoolavad salmid ja kätegavehkimine minus võrsunud müstitsimipungasid. Vahest kümmekond minutit oli möödunud ning parasjagu juhatas ta sisse viimast luuletust. Tundus, et rääkides vaatab ta just mind on läbilõikavate mustade silmadega. Tundsin pilgu teravust. Väljas tõusis tuul ja õõtsuvate kaskede tüved heitsid talle muutlike varje. Loojangu apelsinikarva kiired väljusid kombekalt toast. Härrased ees panid järjest kaabusid pähe. Veider ajastus, mõtlesin. Sõnatu kommunikatsioon. Ta vaatas kõiki oma käes olevaid pabereid ja viskas neid otsekui pettunult maha. Tuul tõusis ja ühekordse klaasiga iidsed aknad värisesid vagalt. Keegi tagapingis ahhetas nii õrnalt justkui valmistudes õhku tõusma. Otsisin mõttes oma asju. Milline ärevus. Tundsin, et pean tõusma ja lahkuma, pean istuma ja jääma kuulama kuulama neid lennukaid sõnu, mis langesid mulle kui vihm, tundma nende varajast kastmekülma, kuulama mägedel kiikuva kuu kuldset pendlit, kahlama sügisöö järvede plaatinapeeglis, ihkama igat sõna endale tallele panna ääremärkusena elu raskesse raamatusse igavikku salvestama.  Ta liigutused muutusid aina tervamaks, sõnad kiledamaks. Kaskede tontlike tumedustantsude vahelt ilmus ta näole vilksamisi varje, et siis kaduda. Ta tõstis tempot, me läksime ärevaks. Me kaotatud lõpp oli lõplikult tema rütmide hõlas. Ta katsetas riime, leiutas keelt, tema lausete üksteisendusse paratamatusest hõngus uue aja leppimise lõhna. Oma väänlevate voolavate sitkete sõgedate sõnadega tõmmmati kardinad vanade vaadete vankuvale vundamendile virutati jalaga jagati jahmunult hoope uskumata ilmunud üleminekut, märkamatu muutuse mahedat maskeraadi.
Rütmi oli liiga palju, sõnad kuhjusid üksteise otsa kui väsinud hinged. Vaatasin teda liikumatult ja mitte enam sealt saalist. Vaatasin nii kaua, et teda ei olnud enam saalis. Ta oli hajunud hämarate seinte hallide varjude vahasse. Nõtkudes rütmi nõiutult ei võidud teda enam iialgi näha. Küll lõpmatu aja jooksul ääremärkustest võis tema edasise saatuse kohta ühtteist järeldada, ent ulatusse ei pääsenud enam keegi. Tast oli jäänud vaid ööseees praokil aken, mida keegi kunagi ei ava. Mõõtmatu lähedus.
Kui ta oli igaveseks lavalt maha astunud vaatasin Loule otsa.
"Niimoodi uputakse riimi" ütlesin ma.
"Lähme ära," vastas Lou.

Lõpmatuse Liikmed 1 - Loojangul galerii

Vahel on lohutav tõde ilusate sõnade taha peita. Mõnikord kujutan neid kui kunstitükke galeriis päiksevalgel hääbumas. Unenägudes saaks neid pintslitõmmetegagi tagasi tuua aga pole aega. Siinpool on pintlseid aga pole tõmbajaid. Niiviisi ükshaaval jääbki üle tähendusi raamatute vahele pista, justkui meenutades lõpmatuse lõpmatuid liikmeid.

Piltide vaatamisega tuli alati loojangu laskumiseni oodata. Teades, et olen üksi, avasin silmad. Ma teadsin neist piltidest paljusid, aga väheseid tihkasin kaasa võtta. Mõnest ei saanud aga igavikuhakulgi lahti. Mäletan, kuidas Matisse "elutants"  veskirattana keerles, kui laste hilisõhtust ringitantsu  Tähtvere rõdult nägin nende oranžid siluetid sulasid ehataevaga ühte nad tantsisid näoga lõpmatuse poole nad tõusid kõrgemale keereldes spiraalis nagu päike horisondil taevalaava kõrgete katuste kohal tervad harakavarjud laavavarjud tantsiva elu kohal üks organism mis hingab liikumist ma mõtlen ikka neist ka mujal rõdul olles ma näen liikumist ja elu pikki liikmeid lõpmatuse liikmeid hämarusse hajuvaid liikmeid loojangusse loodud liikmeid ma ei söenda nende rütmi habrast puhtust murda see on liikumise loodud loits hapruse hangunud huum. Teinekord leian Chagalli kasse Supilinna katustel ühest luuletusest teise hüppamas kirjanduse reegleid rikkumas taevaga katustelt kukkumas. Kaugemale minnes ekslen  aga asuursetel sinistel rohekas kollastel tänavatel ülal kumab kameelionlik diapasoon ja mina näen kuidas Amiet lilleaiad taevasse tulevad meie kohal seistes külvavad kevadet ja ketravad korduvat lootust kus tärkame loobuma lahutusest ärkame looma ja looma. Meist saavad Sotatsu tohutud tuhat kurge kosmosesse üüratute purjede lehvides tõustes unustades maa ja taeva piirid katame taeva kui tuhat pilve loojangu lõppemist piirates ja kui tuleb öö langevad meie heledad suled justkui keelatud lumi. Siis võin silmad sulgeda. Ma suusastan koju üle üüratu lumise aasa. Pildiraamis.

Kolmapäev

2012. aastal kirjutasin loo nimega teisipäev. See on kadunud aja otsimise jätk, teisipäeva pikendus - kolmapäev.


Mõnikord istusid nad Lasnamäe kiviste eeskodade julmuses. Mõnikord baaride tuimestavas lärmis. Vahel harali hingates džässi, erinevate tubade võõraste seinte vastuolulises vastumeelsuses. Neis oli alati midagi ühist, midagi nähtamatut, mis liitis nad kokku siis kui nad koos ei olnud ja rebis nad lahku kui nad eemalt lähenesid. Täna ei olnud teisiti, aeg murenes tavapärasel kiirusel, tuul vilises akna taga, õues pakiti päevavarjud ja piknikutekid kokku ja joositi tuppa. Hallide pilvede teravad ääred heitsid kurjakuulutavalt varje. Kõrvalmajas tagus keegi närviselt rusikaga ust. L. vaatas peeglisse ja nägi R-i muutumatut pilku end jälgimas.
"Lähme öösel" - ütles ta peaaegu sosistades.
R. neelatas ja ei öelnud midagi, ta seisis käed taskus ja jalad veidi harkis - pisut ebamugav poos.
"Kui ma sellest kuulsin, ei oskanud ma midagi öelda" lisas L.
R. vaatas kella, seejärel langetas pilgu. Pooleldi avatud akna serva alt oli kuulda raevukat harakate kriiskamist, nende ootamatu sekkumine õhkas R-s võpatuse - külm käepigistus südamest. L. kõndis aknani ning nõjatus vastu puidust äärt.
"Hakkab juba hämarduma. Vaata seda sinist seal ülal, viimati nägin sellist Picasso maalil. Leinav ema."
R vaatas hajameelselt ringi, ajas end aga järsku sirgu ja kõndis kärmelt teise toa otsa.
"Jah, me peaks varsti minema."
"Aga ma ju ütlesin, et lähme öösel."
"Vaata taevasse, varsti ongi öö. Ma tunnen, et sa tahad mulle midagi öelda, aga oled sõnadesse kinni kiilunud,"
"Jah, aeg on liigestest väljas. Kes seda ütleski?"
"Shakespeare."
"Ma kardan, et  hinge sümbolitesse kastes kaotan hinge sootuks ära. Vahel näen sellist und, seisan kohtusaalis, vastamisi kaheteistkümne habetunud mehega. Nad vaatavad mind kuivalt ja kuidagi sõnatult. Tundub, nagu ei leiaks nad punkti kuhu oma hukkamõistu fokuseerida. Järsku aga tõuseb keskel istuv habetunud õpetlane püsti ja hurjutab mind näpuga viibates. "Pimedust lükka oma järel, justkui valgus tõukaks sind." Enamasti hajuvad teised habemikud seejärel oma rasketesse varjudesse justkui musta keepi. Seejärel koonduvad tumedaks koguks keskse vanamehe taga. Edasi läheb tavaliselt keerulisemaks. Vanamees jätkab rääkimist, aga tema sõnad kostuksid justkui vee alt. Eemalt kuulan mööduvate rongide segunevaid möirged. Ülevalt kostab samuti mingit raginat, laest langevad ükshaaval väiksemad kivikesed, seejärel juba suuremad - läbilõikav klirin, lühtrite purunemise ainulaadsus. Laest kallab metsikult vihma. Oleme räpase maailma julma puhtaksküürimisi ajastul. Otsin taskust oma käed, ja näen neis kaarti. Mu pihkutesse joonistuvad teed haranevad lahti, pea käib ringi, ma kaotan teadvuse."
R. oli samal ajal endale mantlit selga aitamas. Tema hallikad silmad klaasistusid tavatust kummituslikumalt kui ta oma rahutud kristallpeeglid R-le suunas. Vihaste harakate kraaksumine eemaldus. Tundus nagu tõuseks nad vertikaalselt taevasse. Rammestuv pimedus võttis nende kuju ja hääle. Üksikud jalutavad paarikesed suunasid kõndides vihmavarjud horisonaatselt näo ette, justkui kilbiks pimeduse vastu.
"Mis sa arvad, mida see uni tähendab?"
Tundus, nagu raputaks R. pead, aga L. ei võinud kindel olla.
"Vahel tahaksin ma neid joonistada", lausus L, justkui öeldut kahetsedes.
"Sel juhul kaotad sa nad igaveseks," vastas R. ruttu.
Hämaruses tõusvas tuultekeerises oli märgata laperdavat vihmavarju. Kaks noorikut jooksid sellele kilgates järgi. Seejärel kostus hele kiljatus, heledapäine tütarlaps istus nõutult murus hoides kahe käega ümber põlvede. Tema silmnähtavalt vanem kaaslane silitas oma suure kämblaga neiu juukseid ja vaatas igatsevalt pimedusse rabelevat vihmavarju.
L. tegi toas veel ühe ringkäigu, et veenduda kõige vajaliku olemasolus. Tundus nagu igat eset oleks sentimeeter liigutatud. See mõte tekitas tas teatavat vastumeelsust. Otsustavalt lõpetas ta asjade otsimise ning asus endalegi mantlit selga panema. Ta pööras end R. poole, kes seisis kõrge puidust uksega vastakuti, justkui mõõdaks ta silmadega vastast enne otsustavat võitlust. Mantel selga aetud, kõndis L. kiirustavalt R.-ni kuni mõistis, et on ebamugavalt lähedale jõudnud.
"Mida see k õ i k, siis tähendab?", ütles ta igat sõna painava aeglusega rõhutades. R. tundis ümber pöörates L. hinge värvilist lõhna. Ta pööras end uuesti ukse poole ja vajutas aeglaselt lingile. L. ei tahtnud järgi jätta, ta tundis, kuidas sisesmuses midagi kasvas, tuhanded võrsed ajasid end laiali. Ta aimas, kuidas nad hommikuse päiksekiirtena oma ellu tärkavaid kiiri asjalikult sirgu ajavad. L.-s olevad võrsed kasvasid aga kiiremini kui valgus. Nad kasvasid kiiremini kui mõistmine.
"Tegelikult sa tead, ega ju?" - ütles ta äkitselt.
L.-le selja keeranud R. noogutas aeglaselt, ukselinki ikka veel kohmetult peos hoides.
"Aga ütle siis mulle, ütle ometi!"
"Vaata oma käsi."
L. pööras R.-le selja ja astus paar sammu eemale. Peopesad näo juurde pööranud, nägi ta tuhendeid hargnevaid teid. Lugematul arvul tundmatusse viivaid radu. Talle meenus Borgesi jutustused - hargnevate teede aed.
"Ega nüüd ometi sadama ei hakka" - alustas ta ettevaatlikult.
R. avas ukse. Aeglaselt tungis pimeduse siidine samet tuppa.
"Ära redelit unusta", ütles ta.
"Aga, kuidas olla kindel, et me kohale jõuame?"
Koos jälgisid nad, kuidas tontlike pilvede petlikult rasked hoobad kuu endasse neelasid. Hetkeline vaikus kasvas iseendast kohutuval kiirusel müüriks nende vahele. Midagi tuli teha.
"Kuidas me kindlad oleme?", küsis L. uuesti kannatamatult.
"Täna või mitte kunagi", vastas R. ja sammus pea ees pimedusse.

see on miski, mis eelneb tunnetusele, õigupoolest, miski, mida kunagi ei tunnetagi, aga ilma milleta, ei saa tunneteda. aprioorne siseeeskiri maailma hingamiseks - tunnetesimaal.

hämaras loojangu laskudes

varjude tihketes tahkutes

istudes lõpmatuse äär'l

luige lupjunud tiibu

hoian ihupihkude pääl

puudutan hangunud lendu

lahtunud lummade lätt

vaamete ulmade kergus

hahasahinast otsib mu kätt

see on madala tihedusega luuletus

Kui taevas on pühapäevad
istutakse Renoir' tehtud
piknikumurule maha
ja laotakse mälestused
meie ette
pikinikuteki laotamise
ilmses ilus

murul einestajad nähes
 mõtlen mõnikord
nende pastelsete kujude
ühele saladusele
jälgin nende ihu ja liikmete
hõredust

liuglen neist õhku
ja õhust nende hõlmadesse
ja nemad laotavad aina tekke
ja tekke
äraantud mälestusi
ilmsi ja unelmas -
mõlemas

Hunnitu hinge
Lõhkisel lõuendil
Kujutet
Kirju kevad

Pimedas vaikusesädemed
Väikesed kübemed
Lõpmatuse lõhnas

ängist pese
puhtaks end
endamisi
kiigub öhhe
pimedussekukkumiselend