silbitus.

 Prelüüd : Sulni sule Tiivasina.

On sügisudu hallus õhus
ning Sinu vari selle taga
oh, rõõsapalel tühja aega
ootab väli halla all.

Ju vuliseval veel on selgus
Sinu pilgu vikerkiir
nii udustki on kaugelt helge
jääna hoovav iluviiv.


Ehk saludena noored pajud lookas
seal all on teel üks hõbekuju
Täht ta üle valgust voogab
pajud painduvad ta ees.

Seal linnusirin tantsiskledes kajab
kui neiu metsas tasa sammub
mis muud on südamesse vaja ?
Helk, mis summutab ka laulu.

rahu
 ju halli udu moodi
täpselt kõike kattev.

gravitatsiooni veidrus
väiksed hooned tihemini
vajuvad.

esimene dadaismi katsetus. :o

diafragma
siga pragab
käsikärmud
kivikalmud
muts mats
Mihkel
mürdi
lubimördi
vanataadi
rehapeedi
kutse külla
Sigmund Scylla

aeg on mingi
pea käib ringi
traat
kraaps
vikat
paat.

käsi mitu kätt
on armu karmi
varmas vammus
külmas külgedele
kütkeiks võtta.

bakter.

mu enda maailm
on teise maailma peegel
pooldumine.

katkend.

See fragment suuremast (pooleliolevast muide) teosest on veel korrigeerimata ning üsna kiiresti kirjutatud, nii et väga algne versioon,st. palun olge nii lahked ja andestage mulle lugematud grammatika- ja stiilivead.

*****************************************************************************
''Mis on maa?'' ümises Üks vastuseks sõnatuile pilkudele. Kõlas 4-minutiline vaikuserütm, enne kui patriarh suu avas. Ta rääkis aeglaselt ning enesekindlalt, pannes oma elutarga rauga toonil rääkides kuulajad uudishimust värelema.

''Miks pärid endas tõde, mida öelda Sa ei oska? Kas kardad vastust, mille lihtsus pöördub Sinu enda sisse? On öid, mil sa tunned ainult hingitsevat taevast, tähisvõlvil valgus ju on tules. Siis tunned ümmargust sfääri ja kerakujulist maailma. Nii saabubki maa ning näed, kuis jääkirm lõikab pimeduse kahte lehte. Sa tead siis, et see on eetos, nii mitmes tahus, kui pilte lubab mõistus ritta seada. Oh, siis tuleb soov end matta uttu, selle värvitu tühjuse eest, sinna kasteniiskusesse kätesse, neelates neid kui lüürik, kannataja möödund saju igaviku rõhurahes.Ma ei väida rääkivat end loomulikult täielikku tõde, tean vaid seda, mida olen kogend''

Monoloogi lõppedes vaatasid pärslased teda kuivand silmil, tundes oma kuute nurka pitsitavat. Oh kandiline, sajatipuline maailm, see kompis kõigi siseruumid läbi. Kogu teadmiste aur  hõljus neist kerglevalt välja, nagu nende päid kattis toona sirelite õitehang, eelmiste sügiste sumedes, pugedes õlmitsetud kroonidena südameisse.


Aeglaselt kahe agoraavoolu järel voogas taevast puitund õhku, rääsund, võilõhnalist, kõvakoelist tuult. Lehkav muda voolas teavast jugadena neile lagipähe. Ethos tõstis vihmavarju kõrgele pea kohale, kuulates samal ajal, kuidas see lodiseva raskuse all kooluds. Lõpuks loobus ta mõttetusest ja viskas vihmavarju autoteele.

sõnadejõgi söövitamas inimhinge

valged kaebeaariad.
näotud martsipanunistused.
kandiline maailm.

spontaanne peegeldus.

õmblustelt rebenend taeval
kajaka viimane lend
inimjääst vormitud pusle
tükkideks lahutab end.

udune.

olen iseendavari, martsipanisõdur käriseva kuue saatel, mille ehin automatismi mutrivõtmekeeratatavate eludega, ja pinokkelpöörleva vabadusega.

pärsiatuvi aususega, enda pärli ümmarguse, 3,14motiiviga, korintosekorraga, etteloodud lossidega, enda hinge kallatud tsüaniidiga, peegelpale valedega, ja sellega et me seda usume.

enda mitteratsionalismiga, ja karjusega mägedel, kes ütles mulle jah, ma tahan teile ehitada suuremat õndsust hinge kui kollased liblikad pärast seda mustasilmsest kasakat, kellest ma kirjutasin 4 korda 4 poolikut sonetti, ning kellele ma punusin tuhmi võilillepärgasid kui kristalljärvel end tühjendasin.

ja seda soppa, et mu süda on pööratud mu enda sisse tagurpidi ning soontemagnetit pidi, kõikides vastupidistes jõgedes, mida minu pseudoneel neelab alla, isegi kõige suuremate anomaaliate korral, sest see on maailm, ja teie reeglid, milles ma väetan mannekeenrohtu, 200000manekeenrohtu.

kõikide öörohkete bussipetroonide libahundivarjude rõhuva hallivaibakujulise taeva ja öökaruselli ja palun vaata mulle silma, su vikerkiired säravates tumedates silmades ja õhk mu juustes kui ma kiikudes mõtlen fiktsioone.


ma mõtlen kiikudes fiktsioone, sest ainult see sööb mind vähem, kui peegelklaaskupliga maailm ja sulaminimesed.

see sööb mind vähem kui kroonitud laused.

ma söön fiktsioone ise.

Lihtsad tihased jäisel aknal
oh, heldimuspisara hetk
mu talv must jäänud on maha
ning elutee viimane helk

pääsuke rahest sügavamal
end matab
et tõusvat sadu ta ei segaks.

lipsuga müürid
lopergune päike
punaselaiguline teretulemast eritealane.


kreeka-kreeka-kreeka.

voolavad müürid
voolav tuvi laul kristalljääpaleel.

luust luuse liigutus.
kõhred täis elektrit.

ma varsti postitan valmis asju ülesse, mis koltuvad kuskil paberil hetkel.

kaks lihtsat.

mu aknaklaasil
kümnekordne valgus
silmad kahjuks pimedad


**************************

ees võrsuv lill
ootab vett
mis kuivas eelmiste
ootuste ööl.

Geniaalsus on päritav

meie piiritult haiges maailmas.

Võõra monoloog.

Jah, ent see on kõik muud kui ma talun.
Kõike muud, kui hallataevast praotav valgus
 kõike muud kui varjulaadsed sõnad
 kõike muud, kui selle neiu pajunõtke keha
kõike muud, kui koputa kui minu sisse astud
kõike muud kui palun salvesta see kaunis helk emajõelt
ja palun ära kaota kristallgammat oma silmist
kõike muud, kui ära kaota minu juurest selgust,
ära lahku

ja kõike muud kui lahenduse aluseks on lahendus
ning istun iseenda jääkülmas toas, koon igatsust
kõike muud kui muredepüramiid
ja astun endast välja, sest ma tean et orientiir on õige
kõike muud, kui kell, mis alati on sama

kõike muud kui nelinurkne tuba
kui seinte ahistav olek
kõike muud kui vikervärvi õhk ja
hommik mis kindlasti tuleb parem
sama püramiidiga.

kõike muud kui mina
ja tsüklimaailm
kus kõik on sama.

Jakub.

Jakub jõi kolmandat tassi kohvi, kui ta kuulis köögist kolinat. Ehmunult jättis ta ajalehe lauale lebama ning tõttas vaatama, mis oli juhtunud. Üle läve astudes tabas aga teda üllatus. Parkettpõranda kriuksudes sammus keset toa apoteemi šatäänjuukseline mees. Ta käes oli ümmargune lusikas ning taskurätt. Ma keedan tatraputru, ütles mees ja hakkas laulma. Tegu oli ilmselt polüglottiga, kuna ta liikus mängleva kergulesega ungari rapsoodialt, flaami rahvuslauludele, edasi saksakeelse süidini, et lõpetada oma sedööver hämmastavalt sügava ladinakeelse glorie-ga. Jakub oli sama ebakindel, kui Van Goghi portreel vabisevad huuled köögi vasakus nurgas.

Kaks tundi hiljem seisis Jakub ikka sama kohal. Õues hingas juba kuldkollane päike kannustades kahtemärga rohtu eluheldeks sirguma. Rõkkav, siiras kevad laotus üle maa. Ent Jakub seda ei näind. Ta nägi šatäänjuukselist võõrast, kelle üks pintsakunööb oli puidust ning teised tinast. Jakubil oli raske liikuda, sest aja voolavus neelas ta endasse ning müüris  enda laineharja kui patuse. Šatäänjuukseline võõras nuuskas kõvasti, nii et see kostus üle maja. Ta viskas lusika kõvasti maha ning hüüdis, nüüd on söök valmis, mu sõber, lõpuks on ta valmis. Seejärel sammus ta väärikalt köögist välja ning kadus kogu majast kui viirastus.

Jakub tahtis saladuslikku putru maista, ent enne kui ta seda teha jõudis, istus ta jälle oma endise ajalehega tugitoolis, kohv käes, ning kuulis köögis kolinat.

bruk..

istun laulukaare hõlma all
lehed kõrvaltrepil surnud
ka  vaame pilvehägu eemal.

Sina.

Su selgetest silmadest sai alguse maailm.
ning vekelduv alguse täht
puuvarju õhast voolas veel tina
kärsitu sügise voos

vihmaveeloigust sompusin läbi
su sõnad mu kõrvus
kui tallamas teed
su hääl mus koondumas kokku
kui jõgi
su heldinud palge
sära on veel.

sel kuldaval pajul on
kodu mu hingel
ta rahutu rännak
võib puhkust seal saada
ent meenutus sinust
mus hõllandub kaasa
ning kristaldub
lõikavalt kokku kui ulm.

siis soikun veel vaikselt hämaras õhus
ja vilkunud särasid
ahmub must läbi
saladusvarjus suur nukrus mind rõhub
ning sügisesumel mu üle on vägi.

Mäletasin ette ning taha, kuid olematu tulevik, piinas mu taju kui mineviku kammitsev piits.

ennast on väga imelik tsiteerida, ent see lause kirjeldab midagi, mida pean õigeks.

kui naiivsed võivad olla inimesed, ja kui hoolimatusest pimedad. mõned siiski.

Ma olin TÄIESTI kindel, et ma täna kirjutan, aga seda vist ei juhtu. Well, ma loodan, et ideed pole kiired kaduma.

leiutasin 2 päevaga 2 uut sõna.

rööklemine ja vimpamine

lugeda.

Mu pea on ideedest nii meeldivalt paistes, et ma hakkan seda varsti tühjendama. Seda esiteks.

Teiseks, ma hakkan sürrealismi ja dadaisimi kirjutama, mis on väga absurdne, ei soovita.

lihtsalt hästi välja kukkunud lause.

Hetk imepärane möödanik helk.

Eile õhtul umbes kell kuus vaatas Jüri aknast sisse, kuidas kaks tütarlast toas tantsisid. Ta ei näinud nende nägusid, sest neil olid valged maskid ees.

cool story, bro!

Gustav, see mingi katkend sul kuskilt?
ehk siis
Gustav
teeme võistluse

Tüdrukud tantsisid nii pea pool tundi ilma, et oleksid neid jälgivat meest tähele pannud.

holy shit!

"Oota, Mari, mingi veider mees jälgib meid," sosistas Tiiu oma õele kõrva. "Kust?" küsis Mari. "Ta on akna taga."

kuradi pervert
kust? jah
ja sitta ka

mida sa ajad, Erik?

Jüri tajus, et midagi oli valesti, ja keeras ümber, et lahkuda. "Tere, Jüri," ütles Mari ja tegi mehele kalli.

embas meest sügavalt/soojalt
sobiks paremini

ma ei taha teada, mis edasi juhtub...

ei sobiks
kalli parem

sobiks küll

Ta lasi lahti ja Jüri kukkus lumme ning vajus meetreid, kuni tundis külmi käsi oma ümber.

Gustav, teeme millalgi loovkirjutamise võistluse

Ta avastas ennast hiilgavate hõbepajude vahelt. Kõrvus puhus mahe briis ja hõbejad pajud paitasid ta luitunud lakka niisamut,i kui teda sõi ranna igavlik tühjus.
Mis on lahti, mõtles ta, kuidas olen ma sattunud siia hüljatud paika. Kõik näis hajuvat kui udu villased müürid niiskes talveöös. Oli sombune ja limane.
Vihm röökles üle maa.
Ja järksu üle virvarlike kaljutippide huikas uus zeni-hääl, buddha asemel oli virgunud Mari.
Maril polnud enam maski ees. Jüri silme ees terendas tõde.
Millised klaasjad silmad, milline tühi pilk, millised puised liikumatud kulmud.
See ülim staatilisus sõi Jüri kui päeval, mil ta esimest korda silmas oma Helenat. Mauri neiut kitsastes šagräännahksetes pükstes, iiriselõhnaga tango esimetes sammudes, hiljutises ülepeakaela tagurpidise mure nukruse kulmekaares. Kõiges mida ta igatses ja millest ta öösiti sonaate kirjutas.
Mask avanes kui tõe piibel.
Sealt, kus enne oli olnud mask, paiskus nüüd Jürile otse hinge ürgne hirm, mis surus ta taas maha.

suurest, tühjast, parkettkattega saalist, mille viimasest aknast novembrikuiselt karge sügistuul vahutades sisse puhus, kostis nüüd korrapäratut aplodeerimist. Hetk hiljem võttis kuju kolmandas reas taas istet ja saal jäi taas tuule ja tühjuse meelevalda
aka: väga hea, Gustav

Ta surus oma silmad kinni, et ei peaks enam tüdrukule otsa vaadata, kuid ka vaimusilmas nägi ta ikka veel Mari põletavat meeleheidet. Ei, ta ei näinud seda, vaid tundis, tajus. See surus end Jüri hinge, kui hävitushimu, mis valdab meest pärast truudusetu naise teolt tabamine. See asendas kõik emotsioonid, mida ta oli varem tundnud, surus need enda teelt ja hakkas ta kehast taas välja murdma.
Kõik hea, mis oli temas kunagi olnud, oli nüüd kadunud. Ta üritas tuletada meelde midagi, mis päästaks ta südame viimased raasud, kui kõik, mis talle meelde tuli oli tüdrukute tants. Nad tantsisid umbes pool tundi enne, kui avastasid, et Jüri neid vaatas. Enam nad ei sosistanud omavahel, vaid vaatasid Jürile otsa - neil polnud enam maske nägude ees - ja hakkasid ta poole aeglaselt sammuma. Mees üritas joosta, kuid kõikjal, kuhu ta keeras, seisid tal ees tüdrukud, kes ikka ta poole kõndisid irve näos, mida Jüri ei näinud, kuid tajus.
Ei, sõnas ta ja tõstis enda püsti põlvilt ning lõi ennast üha uuesti ja uuesti.

ühel hämaral õhtupoolikult k õndis keegi üle jalgpalli väljaku. ta oli justkui inimene, aga samas, ta ümber oli ebainimlik aura. vaatasin eemalt ja mõistatasin. mõistsin lõpukls, et tegemist on lihtsalt idioodiga

Viisin lapsed mänguväljakule ja uurisin ümbrust. See oli üsna estohipilik Seal olid kasvuhooned, biokuppel, kitsed, kanad jm. omapärased objektid. Isegi ehtne pitsaahi.
Tagasi sõites jahusime Euroopas hängimisest, religioonist, abordist, jälle meeldimisest jne. Lõpuks said S ja S Tartus bussi peale.

ka pitsaahi vallatles Jüri noorusliku hinge
ta hing oli täis mannaputru
ja viljakaid nisuhelbeparaaditsülobaate

Kuigi päeval on omajagu tuju pahaks ajavaid elemente, on igal päeval üks imeline hetk, kus muremõtted kaovad -- aeg kui ma õhtupoole jälle näen TEDA. Hämmastav. Täilik helgus südames.

Helk imepärane möödanik hetk.


lolwut

he he
milline sä'r
sära
on
ökosüsteemide pardinokasümbiontkanades
kas võib veel õndsamat loomobjekti olla
v
või
õndsamat vabanemist
ma olen süninud
ülepeakaela tornipäril
ja pärjad mu peas on rohelised
ma näitaan et olen spiioon
ühe pooluse ja muu maailma skismade vahel
ma olen sündinud 19967 ja mul on sinised UFO laevad üldised heldimused kaks korda kaks on kaheksateist palun väga Juhan Smuul häärased

16:53
läksin loodetavasti viimast korda tudeng Istvan Lakatõši juurde. Ta on küll väga ilus noor mees aga tema katse teha minu silmahambast oma magnum opus oli pigem juba tragikoomiline ponnistus. Hammast parandas elik täitis juurt aprillist saadik. Keskealised naised teevad sama töö ära paari korraga ja kokku tunni ajaga. Ma olin sellele pisikesele silmahambale kulutanud oma 20 tundi, palju valu ja üle 400 euro. Lakatõsh paningi koos ühe teise venekeelse noormehega lõpliku plommi ja ehitusmehe jõulisusega lihvis selle vaabapuru pilve sees aga suure vaevaga siledaks.


Written by : LikŠmont HAJASKAU

Gripp

See oli teemanttähtede ööl
kui ta jooksis mööda katuseid
ja räästaid,puudelatvu
ma elan maa, ma elan maa
ta tahtis end visata kuuga
sest nukrusepilvedesse
ma joobun end mässimast
ma elan maa, ma elan maa

ühed hatud veel siplesid
jääpurika eluõhtul
kus ilus kohtlane silmas
oma siledat natuuri
ta tantsis
kahe saja viiekümne
meetri kõrgusel
justkui mullu
beduiinitari lõhnast hullund
lavendlilõhn ta esimesel sammul
värske seebihõng on õhus
õitepungad järve pääl

miks tunneb
nähtamatuid sõrmejälgi
tema oma ninajuurel
ja vaostat hundihüüdu
vabisevas rinnas
miks lookleb tema
vari paadisillal
kuis hääbuv kääbus ulgumerel


mind sööb see metafoorigreip
ta kiigub paratamatul kiigel
horisont on ees
ta hulbib kurgipurgi vetes

uued toonid viisid vanad vaiba vahel ära

järelhüüe.

mida uut toob ajapõlv
või verinoored väed ?
kui ajaks igavikku
tormamine jääb

täna oli kohutavalt ilus ilm.

Elan sissepoole nägusas unenäos. Ma ei ole enam sapine vang, ka kibestumusesõdur mitte. Olen tuul, virguv sügisõhk surnuks tallatud lehtede kohal.

Fiktsioonid voolavad läbi minu suunaga idast läände. Lahkudes jätavad nad täis kõhu tunde.

 Skitseerin tömbi söega itaalia semiootika konfiguratsiooni. Murdlainetus painutab eilse tänase taha.

Now reading : ,, Patriarhi sügis'' saan suht vähe aru, armastan seda raamatut.

+ voolkõnet ja 2,5 leheküljelisi tihedas kirjas nimme loogikavigaseid lauseid.

kõige naljakam on asjaolu, et ma pidin selle maagilise realismi silma oma blogi taustalt juba ammu ära koristama, aga mul lihtsalt on täielik ideepuudus, mida asemele panna.

mus villandub see ainusõõrne tõde
ning laotub puistel üle valgusvoo
on kurgus kibe, sügeleb üks kõne
merevaiku,lainevaase igatsedes joob

seal võõrandub ju nooruk oma loodusteljest
ta sirgel seljal astub uue sammu
leides otsitu, mis ammu
terendand neil silmil, helgel

aste trepil tühi sügav
august vajab jalgki läbi
puhastan end hirmutolmust
tõesti oma raja, älni
suve koon ma eile olnust

huvitav leid oma raamatust.

kui te küsite mult, mis on puu
tean öelda, et eesti keeles on see kindlasti puu
eesti keel on muide mu lemmik keel.

Vist hetk on kõige ruumis seaduspärasuste summa ?

Ajatus on  ise vaid viivuks.

Mingi rahutus oli Isacu sisse pööratud olemise küsimusest, sest ta tundis et määramatusena enda olemust olevat kuskil hõljuvana.

süsteemsõlmsõlmsüsteemavalikinnikummulisilmusenikafkalisenimuutumisenitsüklinisõlmsüsteemkubismdadaism

süsteemsõlmsõlmsüsteemaknaruuduseosseintelseoskonfutsianismliksüsteemsõlmsüsteem.


teatrilava mahagonist, noh

nagu Baudelaire ütles : ''Ilusaim teatris on - kroonlühter''

ning pintsakureväär.

te teate kui lihtne on leida võtit,
ent kui raske on seda lukuaugus keerata?


illusioonidel on teatavasti maskid,
ka pimedusel on vaja nägu, kas teate ?