Elan külas, kus ajal pole piire
on pime pilvitu kole
ent sellegi poolest, siiski
Härra,põen hommikutõbe

Kas elu=inimene kui tuisk on kolimas ta sisse ?

Mis aeg see on, kus meie haiguse lüliks on entroopia ?

Mu mõtted on vaakum, aina sissepoole, aina tihedamaks ?

Sa oled kui klaasist.

Paistis jääkuu telgist, kui öö me maad oli paitand.

üksteist dimensiooni

           I

Kuis aeg nii põgus
mis ringe teeb
ja huikub tuikab üle vee
on surmanõgu
üle tee
aeg külvab seemneid minu sees

          II

On ruum nii ahav
näotu
kopitand kuuri uks
nii elutu ja kujutu
kõigi fraaside kõla on üks

         III

Nii tähesära lukus on sahtlis
kõige paberite peidus ja vahel
elukärgede tinajas ahel
pakases harutub lahti

         IV

Ei seisa ei liigu ei lenda
vaid valgub mööda maad
kuis kirev progressitu paraad
mu säsi sööb mu iseenda

valgub laiali maal mu maal
ahaa-ahaa

            V

On tänavaalune kohisev kõla
mind ammu võtnud ära
ees kõnnakut puhast ja õrna
kuis igavik jutustab kõrva
tahan pilvi ja gaaside kära
kiiktooli nirvaanade õlal

             VI

Suvi, metsast kostub ööbikut
on põllud lõpmatud värssidel
tajun lippavat kõhus röövikut
aplalt kivist järamas käike

              VII

Suhkrust kõnet peab kuu üle jõe
vaarikapõõsas soojuse pesas
nostalgiat igati põen
kuis mahagonist ehas
kepslevad üksikud õed

             VIII

See ongi hoomatav
ja adumatu
kõiksuse pidupäev
maailma tulised käed
loodav ja
talumatu
iga niidine päev
kui sisu näen sääl

           IX

Udu lillede varred
soos siplevad juured
laukas suplenud pisut
neid sigineb juurde
kuniks katki kisub
katk oma idu

          X

Uitmõte kinnistub
viil nüristab
haiku
üle mere ei kaiku
ei rahvastes kinnistu
ei jaburad mõtted
ei vaimutõkked

        XI

Lõpmatus null
ja kõik
ja kõik

aja nihe
ühest teise
vahest vine
kuid tihe
mõtted eile
aja nihe
küljeti
ent mõistan ma õieti ?

          

selekteerimine, spekuleerimine ja simuleerimine on saatanast.

ometi võiks see värksus jääda.

ma eitaha enam oma kapslisse.

elu on lill, tegelt ka.

kush v ernst, ma ei mäleta kumb. igatahes geniaalsed kunstnikud mõlemad.

Pole üldse tahtmist mitte millestki teha midagi. See on kõik liiga ebareaalne, vale ja väsitav.


las ta jääda lihtsalt

sepsis

mu veres on sepsis
salakaval mürgitus
kõigi tunnete viga
kõigi õhtute süü

mu veres on sepsis
igavene needus
kogu igatsuse algus
öö huilete viit

mu hinges on sepsis
kõige kinnisemas sahtlis
noaterana keerlemas ringi
mu südamesepsis
voolib mind lahti
sees aeg käib igavalt ringi

mu veres on sepsis
kohutav tõbi
kogu kevade ja liblikai' süü

mu veres on sepsis
ilu tsikuraat
vikertaustal sillerdav jää

abhaasia tanner
habetunud mehed rongi ees
kriipiv uks
vesiämblikest ummistund loigud
tuhanded kaaskannatajad
automaatide täring
oseetia teel nähtud käärid
kaose kriipivad käärid
surma sihitu fokstrot
prussakad jooksevad
mu supikausil

vabadus
võrdsus
uus põlvkond
divide et impera
kuid jääb vaid impera
vvv ähmased pliiatsjooned
säravad aviisil.

me oleme uus põlvkond
kabelivalss algab M30-l

see oligi meie dualism
meie vabadus
me sõnad
me aeg
me ruum

see meie algatus
me niidist hommikud
udusulgude sünd

aovalge sünaps
mil sopistub toredalt



ihtüooljas mahagon



lõoke alustab,
suveõhtu lõpetab

See on küll mõttetu halamine, aga ma tõesti soovin, et mul oleks sõber, kellega SAAKS sellistest asjadest rääkida

Mu kangad katki rebisid
vaid viivuks kärin matkis torkeid
süngust hinges evisin
puude varjust kostis ohkeid

mu ööd sa valgeks värvisid
vaimud redelil tõid taevast alla
sel ööl su vikerpilku jälgisin
siis kui rahet ülalt kallas

enam kõnelda ma maldand
polnd soe mu põsel käsi
enam kevad aasal algand
jäi ihusse vaid tume värin

Ma liignostalgitsen hetkel, aga NEEEEED AJAD OLID LÕPMATULT HEAD.
deem.

Inimesed, paatoslik siirus on oksele ajav.

kerge kevadtekk
katab mu pääd
õmmeldud sinisel sügisel
rahukambribarjäär
pragin sammudest jääl
hunt ulub mu õuele trügides

On nii groteskne ja tühimotiivne olla inimene

Mulle meeldivad nii vähesed asjad

Kõige elementaarsemad seaduspärasused on kõige vääramad, sest nende olemust ei kontrollita kunagi neile alluva substantsi kaudu, vaid alati väänatakse neile alluv substants nende enda poolt määratud seaduspärasusesele vastavaks.

valentsmured
katktus üle vee
metsakoerad taevataga
tolm haigutab oraaklitoas
mitoosfoon
leitsaksalud
käsi üle käe
põimunud kuuluvus
pokaal täis šampust
rahva relvad
fookussümbionism
võõrad hundid mu õuel
lehtsilmad
röövik ukse taga
hommik plaksutab akna all
riiv on kraavis
epitoombalanss
eufooria
vaatad ilusti mind aknast

mulle tehti eile kaks mu elu parimat komplimenti.

mul käivad jälle avameelitsemise hood üle, i guess

mu südames sügeleb mure
kevadõite lõõritav mure
laululindude õitsev mure
mu südames sügeleb mure

silmade kristlane pärlikee
igatsus, võrratu pilk
hommiku lõputu priius
mu südames sügeleb mure

sinilillede tärkav pillerkaar
paotub mu lävel soojus
maa ilu on kõrgemast soost
mu südames sügeleb mure

mõned huvitavad avastused.

* Mina ja SOAD kuulume kokku vist
* Mul on REAALNE kohvisõltuvus.
* Ma muutun iga aastaga aina hajameelsemaks, eriti kevadel ja teatud muude asjaolude kaasnemisega.
* Mu mall ja kriteeriumid on alati samad.
* Mu maailmatsükkel teeb ringe mitte ei liigu lineaarselt.
* Mulle ei meeldi paljud asjad, mille mittemeeldimiseks mul põhjust pole.
* Mul on väga haiglane vereringe.
* Mulle meeldib komplekssus, ma ei tea, kas see on primitiivne või mitte.
* Mul on tunne nagu jääks ma iga päevaga aina lollimaks.
* Teatud tunded muudavad inimest alati kõige aktiivsemaks.

inspiratsioon on nii hägune abstrakt.
kevad on vist mulle ka mõjuma hakkanud.
kevad õitseb.
improvisatsioonimuusika

kõik on ilus, isegi kui midagi ei juhtu.

uus.


kui ma oleks prohvet siis ma vist praegu proklameeriks nagu segane

suht mõttetu, suht loll ja suht haige

radiohead-blackdrifts. üliüliülihea imprivisatsioonimaiguga muusika, mis siis et veits mindfuck filmi soundtrack.

I wasn't there for you

kõik tähendab midagi & kõike on võimalik teada saada.


lihtne ju

liiga head inimesed + radiohead on mu fkn ebajumal.











+ üksildus


















+ kena 

sügist saatis kiire raheõhtu
vaimuloor laotus üle linna
mind piiridega sidus vaid tühi osmoos
ent hing ei teadnud kuhu minna

Praha kärises katki kui paber
oli sudus haista hajumist
tontlikeis toonis tantsis klaver
tuled kõik uttu vajusid

mu biheeliks lagunes tuhaks
suri, kui hägu üle soo
kogu müra sagedus sulas
sulas, end ülesse poos

mustrid spiraalklaasil
ükssarv oli imeline
aegruumis rändasime oriendis
nende eha peegeldus kollaažil
paraboolne ehe virvarr
kiivas plastiline paradiis
sa olid külmas veel ilusam
tuisk oli must ja nakkust täis
luitund järv oli haige
unetustõbe täis
ma ohkan öös kui on kõle
status quo on raamidetu
nirvaana puuviljapargis
elumale on hoos
ma vangerdan

ei oska enam

koordinatsioonisfäär
aeglases deliiriumis
uimerdab oopium

aegruum
ma ütlesin eile tõe täna homse maali seinal mis peeglina on maailma spiraal 5D-ruumi hüperbool või hoopis lühilaineliste elektronmagnet voogude antimass, higgsi boson oleks praegu üsna kasulik.

anagramm ehk pseudoanagramm

Sina oledki mu päiksehelk kapilt ja kõik mu kiired vihmasajud suvel.

2 x (8 + 4) korda. jah täpselt nii.

Entroopiaprintsiip

Eile öösel isomorfne parasiit                                    
õelalt mu unes avas tule                                           
vaskväravad kergelt paiskas avali                             
pole ka ime                                                       
(tal olid rauast käed)
ilmselt ka samblik sopistund südamel
vaglad ihule
pärssimaks vere vaba voolu

polühelmeil keega
piruettis tantsu
keegi, kes end kutsus
Wolandiks vist
väitis end valitsevat vägesid
kes sootuks sepistavat
sapiõisi
kutsus end külastama kiivalt
tuppa number 3, 9. korrus

korrelatsiooniväli oli liiga ilmne
suletud tsüklis
aeg aevastas eilset
spiraaltrepil keerles
hetkede pseudosürreaalsus
vist liiga mitmeil astmel
kunst oli kirju kui
Walesi põllud

nüüd naasnud tagasi
metamaailma mateeria metsast
võõrast, ent ometi õigest
pursin märgisüsteemi

nullis

stardi ja lõputa udus

* Inimlik tõde on alati kõige kaugemal substantsi ethos-est. Kuni me seda ei mõista, oleme hukule määratud, kui aga mõistame, pole me inimesed.

* Unistus on kõige dünaamilisem ja seeläbi kõige polümorfsem dimensioon, kuna tal pole ühtegi dimensiooni.

* Mõtlemine on mu ainuke haigus ja ainuke ravim.

* Tsitaat on keele krooniks ja idee parasiidiks.

aega on alati vähe

seal sinisopis kaugel talude taga
su silmad hiilgavad öös kui nööbid
tihke üksildus
oled hea

see tunne, kui teadsid
et
ritsikas su seest  kunagi ei lahku

kakssada viiskümmend kuus - mis värk selle numbriga on ????

vaid kruus on teedel kui rohi on kadund