parasitism
su paistes sõnad
vasikasilmad huikuval taustal
su hääle su hüüete kõla
su kõnnak päiksejõel

laul ja maagiaõhtud
su rütm su rõõmu viis
ei jõge sa minema vii
ei linnuke mu südamest lahku

on päev ja kuldsed pärnad
siniõite sillerdav tants
ma ärkan ja pärnad jäävad
ma magan mu unes on tants

sünkronism
ruumi nihke lõimumine
kuis maalin
ma koonusabstrakte
puujuuri ja muda
kuis maalin ma aega
peegelkosmost selle taga
metahäälte silmuseid taban
ja kiirelt käib kell

käib kell

kell

abstrakt
kõige nullide summa
itkumembraan ja kilejalad

käib viisakas aplaus
sünkronism algab
aegade teatrilava

a-jal.
mõõtmete segased talad

amöboidne pimedus
sirgelt sammuv sõdur
lepase reega läheb hommik
kuidas saakski ?
ei olnud nii pime ju
kannab tuul sinimustvalget loori
võtame kätest ja mässame
revolutsioonipüramiid
astmeline militarism
on hea olla vaba
difusioon lollist kammitsaisse
ei ole olemas teist mind peale sinu
kullast mõtted
teatraalsuse kindad
jah
jah
deformatsioon
kas oled sa üks
oled mu mälude fragment
mu sõnade pii
aja transformatsioon
fookusnihkumine
arvamusdespootia
ülemvõim on vaba bürokraatiast
liberalism ad hoc valedele
oletusi me ei maksa
meil on silmad
oligarhia sinised silmad




 

mis maitse on õhul
nii soojas
kuis süda udus teeb ringe

on lõputu mõttemaailm
rohesalust idüll
poeb hinge


kuis lõhnab sirel
nende õhtute taamal
mis vihm see on
nii värske ja soe

ei tähti ei kuud ma
enam ei karda
neid kunstide seppadeks
agaralt loen

mis värvi on tuul
meie priiusesülemis
nii kergelt looklev
ja siirust toov

on valgust äkki
igatsusspektris
on lõputu voorus
olla noor

CMON ÄRGE PUGEGE MINGI ILLUSOORSUSE PÄRAST NAHAST VÄLJA


8-)


lihtsalt läheb.


on sügis
tuulte ajastu
kogun kärgadesse kõik õhtud

öö muusikat
kiiri samet on läikiv

MEIL ON AEGA

kõndida fassaatidel
kividega pilduda ronge
karjuda nagu raevu poleks
naerda järvel igavikus

meil on aega
ruum ei jää kitsaks
ja toon su tämbril on igatsev

ma lootsin seina värvida kollaseks

meil on aega
uppuda liivas ja iialgi
 karta pole
ajatus meid ei räsi

vajan veidi uusi vorme


samas nende loomisest on ühtlustumine puudu.

nagu väiksest saati.


ma elan järjest rohkem singulaarsusesse. enda sisse. üksildusse.

antireaalsus

kõigi peegelpilt
näol on higi
ja leemendab kuumus
on lülisambas mul putukad
ronivad üles
kui avastan oma näo

oma pilt mu sopis
ükskõik kui antiduaalne
on olemas punkt
nullll
antireaalsus ja viimsed haavad


on olemas punkt
null
punkt, kus algame me kõik

Võiksin sulguda pähklikoorde ja
lugeda end mõõtmatu ruumi kuningaks.


William Shakespeare ''Hamlet''

Kõik on vaid varjude peegeldus.

Hypoteses non fingo

FOOOOOOOOOKKKKKKKUUUUUUSKREATSIONISM

Singular
tõbi
entsefalopaatia
kvantvali
ülemõtlemine
orinent
loojang
ilusad kardinad

sireenide viisijupp verelt.

vaimu pühapäev.

Miks ma ei kirjuta enam pikemaid asju ? Ma ei tea.


Ehk varsti kirjutan.

Sotsiaalsed kohustused on pärssivad.

Ma tahan olla üksi ja mitte praeguses ajas.

Liiga aegruumne lapiline, et kirjutada.

Sisu on parem kui ilu.

Maailmas on muudki peale inimeste, AUSALT KA

Damnt me, Stephen Hawking võtab kogu mu geograafia õppimise aja.

Damnt me, Stephen Hawking võtab kogu mu geograafia õppimise aja.

See nõme tunne, kui sa mõistad, et kõik ei käi sinu lihtsate reeglite järgi.

Une metamaailmad on päris huvitav konseptsioon.

Hakka või Sigmund Freudi lugema.

Ma nägin täna unes, muide, täiesti üli detailselt, millest ma peaks raamatu kirjutama. Isegi värsid olid sõna-sõnalt kirjas. Aga teate ? Ma lihtsalt ei viitsi. See on liiga pikk tööö.