Lõpmatuse Liikmed 2 - Kahandusse Loitsuja

Gnostikud kirjutasid tast mitmel korral. Tast kõneldi Tiibeti keelatud raamatuis. Kosmoses kõõlus ta Linnutee serval kui sale valgus. Mõned nägid teda öösiti unes, mõned ärgates ilmsi. Tast kirgastuv küütlev värskusehõng hekseldas omavahel võõraid hinge. Ta mehitas elusid kokku. Oma kõige salajasemal moel avas ta meile maailma varjatud koopiad ja pages ise neisse pakku. Olnud alati siin päriselt kättesaamatu fantoom.

Ma ei uskunud kõiki legende. Kõike ei tohtinudki uskuda. Inimestele meeldib liialdada, maailmale mõõtmeid juurde mõelda. Ometi tuli hetk, mil mu usk pandi proovile. Esiti ei suutnud ma oma silmi uskuda. Olin teda hoopis teisiti ette kujutand. Esiteks oli ta palju lühem kui minu kujutluses. Teiseks kandis prille. Kolmandaks kahandasid ta ülevoolavad salmid ja kätegavehkimine minus võrsunud müstitsimipungasid. Vahest kümmekond minutit oli möödunud ning parasjagu juhatas ta sisse viimast luuletust. Tundus, et rääkides vaatab ta just mind on läbilõikavate mustade silmadega. Tundsin pilgu teravust. Väljas tõusis tuul ja õõtsuvate kaskede tüved heitsid talle muutlike varje. Loojangu apelsinikarva kiired väljusid kombekalt toast. Härrased ees panid järjest kaabusid pähe. Veider ajastus, mõtlesin. Sõnatu kommunikatsioon. Ta vaatas kõiki oma käes olevaid pabereid ja viskas neid otsekui pettunult maha. Tuul tõusis ja ühekordse klaasiga iidsed aknad värisesid vagalt. Keegi tagapingis ahhetas nii õrnalt justkui valmistudes õhku tõusma. Otsisin mõttes oma asju. Milline ärevus. Tundsin, et pean tõusma ja lahkuma, pean istuma ja jääma kuulama kuulama neid lennukaid sõnu, mis langesid mulle kui vihm, tundma nende varajast kastmekülma, kuulama mägedel kiikuva kuu kuldset pendlit, kahlama sügisöö järvede plaatinapeeglis, ihkama igat sõna endale tallele panna ääremärkusena elu raskesse raamatusse igavikku salvestama.  Ta liigutused muutusid aina tervamaks, sõnad kiledamaks. Kaskede tontlike tumedustantsude vahelt ilmus ta näole vilksamisi varje, et siis kaduda. Ta tõstis tempot, me läksime ärevaks. Me kaotatud lõpp oli lõplikult tema rütmide hõlas. Ta katsetas riime, leiutas keelt, tema lausete üksteisendusse paratamatusest hõngus uue aja leppimise lõhna. Oma väänlevate voolavate sitkete sõgedate sõnadega tõmmmati kardinad vanade vaadete vankuvale vundamendile virutati jalaga jagati jahmunult hoope uskumata ilmunud üleminekut, märkamatu muutuse mahedat maskeraadi.
Rütmi oli liiga palju, sõnad kuhjusid üksteise otsa kui väsinud hinged. Vaatasin teda liikumatult ja mitte enam sealt saalist. Vaatasin nii kaua, et teda ei olnud enam saalis. Ta oli hajunud hämarate seinte hallide varjude vahasse. Nõtkudes rütmi nõiutult ei võidud teda enam iialgi näha. Küll lõpmatu aja jooksul ääremärkustest võis tema edasise saatuse kohta ühtteist järeldada, ent ulatusse ei pääsenud enam keegi. Tast oli jäänud vaid ööseees praokil aken, mida keegi kunagi ei ava. Mõõtmatu lähedus.
Kui ta oli igaveseks lavalt maha astunud vaatasin Loule otsa.
"Niimoodi uputakse riimi" ütlesin ma.
"Lähme ära," vastas Lou.

Lõpmatuse Liikmed 1 - Loojangul galerii

Vahel on lohutav tõde ilusate sõnade taha peita. Mõnikord kujutan neid kui kunstitükke galeriis päiksevalgel hääbumas. Unenägudes saaks neid pintslitõmmetegagi tagasi tuua aga pole aega. Siinpool on pintlseid aga pole tõmbajaid. Niiviisi ükshaaval jääbki üle tähendusi raamatute vahele pista, justkui meenutades lõpmatuse lõpmatuid liikmeid.

Piltide vaatamisega tuli alati loojangu laskumiseni oodata. Teades, et olen üksi, avasin silmad. Ma teadsin neist piltidest paljusid, aga väheseid tihkasin kaasa võtta. Mõnest ei saanud aga igavikuhakulgi lahti. Mäletan, kuidas Matisse "elutants"  veskirattana keerles, kui laste hilisõhtust ringitantsu  Tähtvere rõdult nägin nende oranžid siluetid sulasid ehataevaga ühte nad tantsisid näoga lõpmatuse poole nad tõusid kõrgemale keereldes spiraalis nagu päike horisondil taevalaava kõrgete katuste kohal tervad harakavarjud laavavarjud tantsiva elu kohal üks organism mis hingab liikumist ma mõtlen ikka neist ka mujal rõdul olles ma näen liikumist ja elu pikki liikmeid lõpmatuse liikmeid hämarusse hajuvaid liikmeid loojangusse loodud liikmeid ma ei söenda nende rütmi habrast puhtust murda see on liikumise loodud loits hapruse hangunud huum. Teinekord leian Chagalli kasse Supilinna katustel ühest luuletusest teise hüppamas kirjanduse reegleid rikkumas taevaga katustelt kukkumas. Kaugemale minnes ekslen  aga asuursetel sinistel rohekas kollastel tänavatel ülal kumab kameelionlik diapasoon ja mina näen kuidas Amiet lilleaiad taevasse tulevad meie kohal seistes külvavad kevadet ja ketravad korduvat lootust kus tärkame loobuma lahutusest ärkame looma ja looma. Meist saavad Sotatsu tohutud tuhat kurge kosmosesse üüratute purjede lehvides tõustes unustades maa ja taeva piirid katame taeva kui tuhat pilve loojangu lõppemist piirates ja kui tuleb öö langevad meie heledad suled justkui keelatud lumi. Siis võin silmad sulgeda. Ma suusastan koju üle üüratu lumise aasa. Pildiraamis.

Kolmapäev

2012. aastal kirjutasin loo nimega teisipäev. See on kadunud aja otsimise jätk, teisipäeva pikendus - kolmapäev.


Mõnikord istusid nad Lasnamäe kiviste eeskodade julmuses. Mõnikord baaride tuimestavas lärmis. Vahel harali hingates džässi, erinevate tubade võõraste seinte vastuolulises vastumeelsuses. Neis oli alati midagi ühist, midagi nähtamatut, mis liitis nad kokku siis kui nad koos ei olnud ja rebis nad lahku kui nad eemalt lähenesid. Täna ei olnud teisiti, aeg murenes tavapärasel kiirusel, tuul vilises akna taga, õues pakiti päevavarjud ja piknikutekid kokku ja joositi tuppa. Hallide pilvede teravad ääred heitsid kurjakuulutavalt varje. Kõrvalmajas tagus keegi närviselt rusikaga ust. L. vaatas peeglisse ja nägi R-i muutumatut pilku end jälgimas.
"Lähme öösel" - ütles ta peaaegu sosistades.
R. neelatas ja ei öelnud midagi, ta seisis käed taskus ja jalad veidi harkis - pisut ebamugav poos.
"Kui ma sellest kuulsin, ei oskanud ma midagi öelda" lisas L.
R. vaatas kella, seejärel langetas pilgu. Pooleldi avatud akna serva alt oli kuulda raevukat harakate kriiskamist, nende ootamatu sekkumine õhkas R-s võpatuse - külm käepigistus südamest. L. kõndis aknani ning nõjatus vastu puidust äärt.
"Hakkab juba hämarduma. Vaata seda sinist seal ülal, viimati nägin sellist Picasso maalil. Leinav ema."
R vaatas hajameelselt ringi, ajas end aga järsku sirgu ja kõndis kärmelt teise toa otsa.
"Jah, me peaks varsti minema."
"Aga ma ju ütlesin, et lähme öösel."
"Vaata taevasse, varsti ongi öö. Ma tunnen, et sa tahad mulle midagi öelda, aga oled sõnadesse kinni kiilunud,"
"Jah, aeg on liigestest väljas. Kes seda ütleski?"
"Shakespeare."
"Ma kardan, et  hinge sümbolitesse kastes kaotan hinge sootuks ära. Vahel näen sellist und, seisan kohtusaalis, vastamisi kaheteistkümne habetunud mehega. Nad vaatavad mind kuivalt ja kuidagi sõnatult. Tundub, nagu ei leiaks nad punkti kuhu oma hukkamõistu fokuseerida. Järsku aga tõuseb keskel istuv habetunud õpetlane püsti ja hurjutab mind näpuga viibates. "Pimedust lükka oma järel, justkui valgus tõukaks sind." Enamasti hajuvad teised habemikud seejärel oma rasketesse varjudesse justkui musta keepi. Seejärel koonduvad tumedaks koguks keskse vanamehe taga. Edasi läheb tavaliselt keerulisemaks. Vanamees jätkab rääkimist, aga tema sõnad kostuksid justkui vee alt. Eemalt kuulan mööduvate rongide segunevaid möirged. Ülevalt kostab samuti mingit raginat, laest langevad ükshaaval väiksemad kivikesed, seejärel juba suuremad - läbilõikav klirin, lühtrite purunemise ainulaadsus. Laest kallab metsikult vihma. Oleme räpase maailma julma puhtaksküürimisi ajastul. Otsin taskust oma käed, ja näen neis kaarti. Mu pihkutesse joonistuvad teed haranevad lahti, pea käib ringi, ma kaotan teadvuse."
R. oli samal ajal endale mantlit selga aitamas. Tema hallikad silmad klaasistusid tavatust kummituslikumalt kui ta oma rahutud kristallpeeglid R-le suunas. Vihaste harakate kraaksumine eemaldus. Tundus nagu tõuseks nad vertikaalselt taevasse. Rammestuv pimedus võttis nende kuju ja hääle. Üksikud jalutavad paarikesed suunasid kõndides vihmavarjud horisonaatselt näo ette, justkui kilbiks pimeduse vastu.
"Mis sa arvad, mida see uni tähendab?"
Tundus, nagu raputaks R. pead, aga L. ei võinud kindel olla.
"Vahel tahaksin ma neid joonistada", lausus L, justkui öeldut kahetsedes.
"Sel juhul kaotad sa nad igaveseks," vastas R. ruttu.
Hämaruses tõusvas tuultekeerises oli märgata laperdavat vihmavarju. Kaks noorikut jooksid sellele kilgates järgi. Seejärel kostus hele kiljatus, heledapäine tütarlaps istus nõutult murus hoides kahe käega ümber põlvede. Tema silmnähtavalt vanem kaaslane silitas oma suure kämblaga neiu juukseid ja vaatas igatsevalt pimedusse rabelevat vihmavarju.
L. tegi toas veel ühe ringkäigu, et veenduda kõige vajaliku olemasolus. Tundus nagu igat eset oleks sentimeeter liigutatud. See mõte tekitas tas teatavat vastumeelsust. Otsustavalt lõpetas ta asjade otsimise ning asus endalegi mantlit selga panema. Ta pööras end R. poole, kes seisis kõrge puidust uksega vastakuti, justkui mõõdaks ta silmadega vastast enne otsustavat võitlust. Mantel selga aetud, kõndis L. kiirustavalt R.-ni kuni mõistis, et on ebamugavalt lähedale jõudnud.
"Mida see k õ i k, siis tähendab?", ütles ta igat sõna painava aeglusega rõhutades. R. tundis ümber pöörates L. hinge värvilist lõhna. Ta pööras end uuesti ukse poole ja vajutas aeglaselt lingile. L. ei tahtnud järgi jätta, ta tundis, kuidas sisesmuses midagi kasvas, tuhanded võrsed ajasid end laiali. Ta aimas, kuidas nad hommikuse päiksekiirtena oma ellu tärkavaid kiiri asjalikult sirgu ajavad. L.-s olevad võrsed kasvasid aga kiiremini kui valgus. Nad kasvasid kiiremini kui mõistmine.
"Tegelikult sa tead, ega ju?" - ütles ta äkitselt.
L.-le selja keeranud R. noogutas aeglaselt, ukselinki ikka veel kohmetult peos hoides.
"Aga ütle siis mulle, ütle ometi!"
"Vaata oma käsi."
L. pööras R.-le selja ja astus paar sammu eemale. Peopesad näo juurde pööranud, nägi ta tuhendeid hargnevaid teid. Lugematul arvul tundmatusse viivaid radu. Talle meenus Borgesi jutustused - hargnevate teede aed.
"Ega nüüd ometi sadama ei hakka" - alustas ta ettevaatlikult.
R. avas ukse. Aeglaselt tungis pimeduse siidine samet tuppa.
"Ära redelit unusta", ütles ta.
"Aga, kuidas olla kindel, et me kohale jõuame?"
Koos jälgisid nad, kuidas tontlike pilvede petlikult rasked hoobad kuu endasse neelasid. Hetkeline vaikus kasvas iseendast kohutuval kiirusel müüriks nende vahele. Midagi tuli teha.
"Kuidas me kindlad oleme?", küsis L. uuesti kannatamatult.
"Täna või mitte kunagi", vastas R. ja sammus pea ees pimedusse.