suveöö unenägu

kas sa lähed kaski tooma?
kuu hämarduvas sumas
ei pimeduse kaugust hooma
on's süttind sõnad kustunud juba?

must pärnahais on käratu ja kiire
öö kombitsaid on akna tagant näha
soe mõttelõng on pagend hiide
metslastele näha

su labajalad helgivad kui lumi
kui tasa lähed kaski tooma
näed, ühest ööst on saanud terve suvi
seda valgus kaua koormab

uri umb

kõrvus on sumbunud laul
kui väljas on puhkenud sula
kui kaunilt sulgeb laud
mälestuste sumisev kuma

lõpuks on jäänud vaid rauk
ja pisike pisarais Jumal.

oomega

1978. aastal nähti Matisse'i kaugelt turult.
1988. aastal vihmavarjuga
võib öelda, kõnnak nii hõljuvalt kerge

ja kuidas ta keerutas oma kuuenööpe vilgaste sõrmede vahelt
unustades suve möödumise ja sügise tormaka marsi

mis moel ta jättis kolm kompsu hooletult nurka
ja pakkus oma kätt eiteakellele eiteakust pigistama kõvasti-kõvasti

õhtu oli kirdetuule raevukas ja alaelaliselt ärev
kuid tundsin kuidas kahe sammu liginedes Matissele sulgus selja taga uks
ent tema samm jäi samaks
...........................................................................

kiire kõikütlev vahetustants
pisem kui kahe maailmavaheline lõhe
ja ometi üüratult suurem
kui meie

eluloomeheegeldus

Kõhn ja sitke mees nimega Aurinko kõnnib Leeme tänavatel kolme pulgaga, trummil põreledes.
Ma kujutan tema elujõulisi variatsioone eitamas resignatsiooni
ja elustamas midagi
mis on peidetud (näiteks) ladinaameerikariikide pööningutele.