Udu.

''See oli jube, mis nad tegid,'' ütles Mihkelson esimest korda rääkides. Ta vaatas otsivalt maha, otsides võimalust ruumist põgeneda. Ükski nurk ei rääkinud ja aeg kangestus kõvaks nagu ämber jäätunud mulda. Mihkelson sulges silmad ja kükitas maha, kolmkümmend tundi ülalolekut olid hävitand ta jõu.
''Pole sinu süü, Miku.'' ütles Roodian. ''Pole üldse sinu süü, me lahkusime juba enne kui nad tulema hakkasid.''
''Aga ended, oleks pidand endeid uskuma. Vanamoor rääkis ju mulle seistmendal õhtul, et ended..''
''Ah, jäta see, kõik tühi jama.Kes selliseid asju ikka usub?''

Mihkelson vajus jälle mõtesse. Ta lasi oma silmadel aeglaselt üle klaasist majade käia. Igas neljandas aknas põles tuli. Inimesed lugesid lehti, istusid teleri ees, silitasid oma karvaseid koeri. Üks veidrik neljandal korrusel istus peaaegu pimedas toas ja lappas paaniliselt ajalehekuhjas, otsides ilmselt mingit tähtsat dokumenti. Ainukeseks märguandeks tema eksistentsist osutus kerge küünlaleek, mis pidi ilmselt aitama tal selles meeletus paberikuhjas orienteeruda.
''Me peaks siiski midagi tegema, ma ei suuda niimoodi käed rüppes istuda,'' murdis Mihkelson otsusekindlalt vaikuse.
''Ja mida me tegema peaks? Uuesti ootama?''
''Noh, parem kui mitte midagi, väikene võimalus ju siiski on.''
''Oh,'' kurtis Roodian liigestki liikutamata ,,teeme siis sinumoodi.''
Ja nii vajusid mehe justkui juurtena ruumi ja öö tallas nende peale oma metsikus vabaduses, paljastades tähistaeva kuu, mis nii puutumalt tõmbas mehi enda poole teatades neile nende seotuse mitmekordsest astmelikkusest.
''Ta ei tule.'' teatas Roodian pärast pikka ootamist. Vaikuse udu sulandus niiskusetilgakestega, vajudes üle mõlema mehe näo.
''Miks sa nii kindel oled?''
Uduhelveste õrnus, niiskuse käed.
''Mul on külm.''
''Ainult mõned tunnid veel, olen selles kindel, ta tuleb. Ma nägin seda isegi unes, see oli vist 3 nädalat tagasi, kui ta sealgi tuli, siis miks mitte nüüd?''
''See on lollus.. täielik lollus, nagu need vanamoori endedki.''
Mihkelson pidas targemaks vaikida, kõlgutades oma jalgu niiskusest häramatunud kiigel. Uduhelbed langesid uuesti ta näole sopistades oma härdad müürid mehe liikumatu kindluse ümber.
Roodion vaatas hõbedat kuud. Kastene rohi värises mehe lamedate jalge all. Ta jäätunud hingusest väljudes tegi aurune õhk ringe.
''Ma lähen'' sõnas ta.
''Kuhu ometi?''
''Ma ei tea. Ma lähen''
Mihkelson vaatas Roodionile mõtisklevalt otsa ja vakatas. Ükski rakk temast, ei suutnud olla piisavalt iseseisev, et Roodionit tagasi kutsuda. Kogu Mihkelsoni otsusekindlus kahanes mingiks olematuks summaks, liites kogu mehe olemuse liikumatuks kördiks. Ükskõik, kuidas Mihkelson ka ei proovind, ükski osa, mida oligi ainult üks, ei tahtnud Roodionit ümber veenda, ega ennastki. Ta vaatas nimetut udu ja tundis, et on ise udu ja see mis udusse kinni jääb. Mihkelson sulges silmad ja jäi vait. Rodion astus sõnatult minema. Kui lõigatud pimedusekardin, mida valgustas kuu, eitas mehe olemasolu igaveseks.

''Meister Margist'' - esimese peatüki esimene osa.

Vanaema ütles alati, et olen geenius.

Need olid veidrad ajad. Ma tavatsesin kaua seista elutoa suure akna ees ja jälgida langevat lund, mis vahel segunes vihmaga ning vahel jäätus juba mahalangemise ajal. Nii, kui ma seal liikumatult seisin, suutis vanaema alati mu taha ilmuda ning hoolitsevalt oma pilguga mind jälgida. Ta silmist õhkus seletamatut teadmist mu olemusest, mis korrutas lõpmatuseni : sa oled geenius.

Vanaema ütles alati, et ma olen geenius.

Ma ei saanud küll kunagi aru, mida see õieti tähendab, ent kui ma tema  samblarohelisi silmi nägin, mille kirgast värvi polnud isegi vanadus suutnud murda, kui ta pehme kämmal mu külma tundetud põske elustas, kui ta naeratas mulle soojalt ja ütles, et geenius on üks väga eriline inimene, siis uskusin ma tema igat viimast kui sõna. Vanaema oli ainus inimene, kes mu neil aegadel niimoodi akna eest ära suutis meelitada. Ma vaatasin teda ja kõik muu kadus, nähtamatu kodusus ja elutarkus, mis tast kiirgus, neelas kogu ülejäänu endasse.

Ning siis kõndis ta mitte midagi rohkemat öeldes must eemale, jättes maha vaid oma tingimuseta turvalisuse, mis peagi hajus, teades, et teda on vaja uuesti ja uuesti luua.

Siis vaatasin  jälle langevat lund ja seisin möödudes iseendast, sulades liikumatult looduse ahatavasse tervikusse. Kõik avanes. Helesinised jääpurikad vees endas ujumas, hajutades kiirja valguse tömbiks kömbuks, tuule haprad tiivad joonistumas tuisuna õhku. Kogu suurus väiksuses, kogu väiksus suuruses. Elu lihtsuse keerukus ja rõõm, mis segunes kurbusega. Nii ma seal seisin, tummalt vaadates seda ilu, mis ilma nukruseta ei saaks eksisteerida, ja tundsin ehedalt sisemist värelust. Mu hingamise voog värises kui pillikeel ja hingeõhk väljus lainetena seisvasse õhku, mida ma  tahtmatult ometi nägin. Vaikne,  piuksuv nuuksatus väljus üks.. kaks korda, tehes teed kuumadele pisaratele, mis voolasid aeglaselt mööda tuimi põski maha, jättes näole erepunased jäljed, mis aja möödudes aina tumenesid.

  Seistes akna ees ümbritsetuna oma haprast maailmast, mille eneselekuulumises ei suutnud ma mingil moel veenduda, tundsin, kuidas jalalihased lõtvuvad nõrgestatuna püstioleku pingest, ning une haljas udu tungis silme ette, olles käest-kätt pidi seotud süvenemise keeruka sunniga, mida ma vabatahtlikult olin enda sisse lasknud. Järjest hägusemaks läks mu sisemus ning tukslev veri asendus hajumise lahju supiga, lõppedes harda keha tasase langemisega diivanisse.

tuhat ükssada neli sõna valu
veel hullem
ei ühtki peeglit.

üks esimees sõi mulda
ka langend tornid tema järel
ta põrgupõhjast leiab kulda
ja kaotet aeg on pöördub väle

mind piiravad
meeletud mälestused
sest ilma meeleta mitte metsikud
mind piinavad
näen ees neid hetki
mida katsuda
kui vormitud viirastused

luulutus

luuletus on meelelahutus
meelelahutus on luule
luulutus on meele lahutus
lahutus mind paiskab kuule.

aaaessemmeeeteeüpsilon.

mitte mina, aga olustikukirjeldus.

kõnnin teedeta maanteel
jalajäljed kustunud tolmus
mu eel on veel ja teel
ma hajun
minu uduhuljus
tolmus
veel

rabarabaraba
ähmased vihmatuled
ahanev luuletus
nagu veri soontes
veest kui katkus
süda tühjaks närbund
külm pupill punktmassi
vaatab justkui
niiskjat hägu
vihmatilgas

are valguskiir öös
silmale teeb haiget

sees

alati on vaja midagi sisse

ma ehitasin üht legolossi
12 kuud
ja kui see purunes ma
nutsin vähem kui vaatasin

sest pisarad oli võtnud
üksinda seisnud pihlapuu

seenemehhaanika

Õiged teosed panen korvi nagu seened.
Valedega mängin malet.

Ja rääkivate kopsudega
laulnud veresoppidega
noodistatud kõhredega
metamorfokakfkadega

jooksen mööda poode
korvis nagu seened

Koyaanisqatsi

Koyaanisqatsi.

Taeva kohal olevad rünklid pilved vaatasid vaenulikult maha. Rahu astus vasak jalg ees kodust välja ja koduks olev maja astus temast välja. Ma loodan, et see ei ärata teis hirmu! lausus Rahu pealvaatajaid silmitsedes. Ma tõesti loodan, selliste koerustükkide tegemine on alati tabu olnud, aga mitte praegu, sest ajad muutuvad. Teile võib selline vigur isegi lõbu pakkuda, olen selles üsna kindel. Noh, kes ikka minu trikke tähelepanuta suudab jätta.

Koyaanisqatsi.

Shh!purskas happeline mahl sidrunist Truudenile silma. Mees hõõrus ärritatud oma nägu ja tundis limas kipitust. V—vastik. Üks ühtlane joon oli temas alati esile tõusnud – ahnus, väljendudes kõiges mis ta tegi. Söömises, joomises, Truuden isegi magas ahnelt. Kunagi, kui Truudeni hea sõber, Mihhail, lõbususe hoos valetas, et patju saab süüa, kugistas Truuden ahnuse hoos neli sulgedega täidetud patja alla, et siis maohaavandites haiglavoodis pulgakommi nuruda. Ja ikka ei olnud mehele küllal. Ta tahtis haiglavoodisse sisse sulada, sest voodi oli iseseisev ja ei olnud osa ahnest Truudenist. Isegi sidrunimahl vihkas seda himurat krabardit.

Koyaanisqatsi

Me tegime päästeoperatsiooni! ütles Šarnetski. Ma olen banaan. Painduv igasugustele oludele.Adaptiivne mees, ma kohanen, Sõbrad. Šarnetski tahtis ennast varustada seljakotitäie puuokstega, et igakord, kui metsas külm hakkab saaks lõket teha. Küll oli Šarnetski alles vintske sell. Tugev nagu tamm, mõnus nagu pajuoks painutada kui tuul on hea jahe ja vihm teeb ka põsele pai. Šarnetski sai üks päev metsas surma, kui puuokstest tulev vaigulõhn meelitas hunte seda vaest banaani purema.

Koyaanisqatsi

Šarnetski oli viisakast perest. Ta ema kooris kartuleid ja isa müüs telefone pintsakuga millel rippus alati üks taskurätt taskust välja. Ebailusasti. See tähendab koledalt.Aga telefone ta müüs küll, tänu oma veidrale jutule, mis õmbles inimestes valmisoleku kõike teha, aga ainult mitte seda vaest Taskurätimeest edasi kuulata. Nii, et põhimõtteliselt võib öelda, et isal läks siiski päris hästi. Šarnetski memmekesel aga nii hästi ei läinud. Tema leidis oma otsa ronganäolisel esmaspäeval, sest siis oli päiksevarjutus, kui Memmeke hakkas kartulite asemel spagette sööma. Sellisest teguviisist ei arene välja ei adaptiivne hundiroog ega ka banaan.

Koyaanisqatsi

Proffessor Ulyssless pidas ülikoolis loengut. Saal oli puupüsti rahvast täis, tehes targa mehe uhkeks. Ta silus käega lõbusalt läbi habeme ja rääkis väga arukalt.

Filosoofia tugineb tavalistele alustaladele, mida meie peame õigeks, sest õigeks peetu on maailmasse sisse kirjutatud.

Ta isa oli proffessori enda meelest eilsepäeva mees, kes ei mõistnud tänapäeva maailmast midagi. Kõik oli tolle mehe arvates tolle mehe jaoks must ja valge. Surm ja elu. Valgus ja pime. Vana oli oma viimased kuud veetnud pimedana. Milline iroonia. Mees, kes oli ennast pidanud kõike nägevaks suri mitte midagi näinuna. Vähemalt mõnda aega oli see nii. Proffessor ei olnud oma isa surivoodil külastanud. Artiklid, matriklid ja nii edasi – tuhanded mured olid teda vaevanud ning talt aega röövinud. Ei ema, ma ei saa teda vaatama tulla. Praegu on kiired ajad, ma olen tulemas varsti. Oota üks hetk. Mu elu on täiuslik. Olen juba kõike näinud. Nüüd on seda vaid üles kirjutada ja teistele hõigata, siis on minust asja. Siis saan ma tunnustatud nagu jänesepeet, mida eelmine aasta osta oli mul õnneks osta. See on alati inimestele ja mulle rõõmu ja ahastust toonud. See juhtub vaid iga kümne aasta tagant ja kõik kohad on õndsat armastust täis.

Ta ema oli olnud ka õpetaja. Läbikukkuja, nagu Ulysslessile meeldis mõelda oma vaiksetes mõtetes. Ta ema oli õpetanud algklasside lapsi. Ulyssless õpetas ülikoollasi ja oli enese üle uhke. Ta ema oli uhke oma lihapirukate üle uhke, mis igale neist mõtlejale hiiglamasuure tühjakõhutunde tõid. Pärast nende söömist needsit nad päeva, mil olid suu avanud, et end täis puukida, sest kõhuvalupiin oli mustus valguses. Surm. Vahel ka mõnus diivanil veedetud päev, mil kevadine valgus valgkardinate vahelt sisse piilus ja tolmuga täidetud õhku läitis. Ulysslessi ema ei pühkinud põrandaid tolmuimejaga vaid harjaga. See on alati mugavam olnud tema jaoks.

Noore neitsikuna veetis ta oma päevi maheda õhuga kaetud põllul, kus oli mõnus lindusid kuulata ja salamõtteid mõlgutada. Iga päev. Ta mõtles muretust noorusest iga päev, heitis siis pilgu oma poja lapsepõlvepiltidele ja mõtles, mis on juhtunud.

Kaldun teemast kõrvale.. Filosoofia ehitab kividest müürid, mis peavad püsima jääma, sest meie pärand ongi müüride tugevdamine, mõeldes asjaolule, et paremaks ei saa loodut teha, sest loojad on olnud ajudega ja targad (ja mardikad mustade liikumatute silmadega staatilisel pilgul mind vaatamas kui ma laman murul ja nad võivad mu peale langeda sest ma olen vaba seal looduse rüppes noh üksi kuna ma tahan olla siin õhus ja päikse käes saada pruuniks ning nautida linnulaulu oma tundliku näonaha kohal õhetades sest sina jah sina oled pugend mu sisse nagu kängurukutsu poeb oma ema kukru sisse et saada sooja sest seal on soe ja turvalisem kui üksi rännata näiteks õues mis oleks veel jubedam kui need vaesed kutsud elaksid kuskil külmas kohas näiteks jäälaskal ja muudaks see kõik palju kõhedamaks just siis kui ma tunnen et on rõskus niiskusest õhust ja taevas on täis vett mis tahab minna katki nagu õhupall mis on punnis ja siis lendab vihma ja rahet alla et ma saaks tunda niiskust ja imbuda läbi märjast itkumisest mis tuleb taevast mis on täis vett ja tahab minna katki nagu õhupall mis on punnis et siis saaks lennata vihma ja rahet alla et ma saaks tunda niiskust ja imbuda läbi märjast itkumisest mis tuleb taevast sest see on täis vett ja tahab minna katki nagu õhupall olles punnis et siis saaks lennata vihma ja rahet alla et tunda niiskust ja imbuda läbi ...)

kõigist loetud raamatutest, mis on kulunud nende suurde ja hoolitsevasse ajju, mille ainus eesmärk on meile tuua kõik see selgus, mida kartev aju võõra paanilises hirmus tõrjub. Asjata ma ütlen teile asjata.. uskuge tõde, mis on juurtega kristalliseeritud mulda, et olla omaksvõetud, et jääda. Jääda.. dogmasid pole olemas, vaid päitseteta äng selginemise ees. Kivistuge, süvenege ja teadmise helgus saab teie olemuse pärjaks.

Tagapangis olevad lohakate kuutega poisid muutusid kärsituks joonistades Proffesor Ulysslesse pilte paberile ja siis neid kääridega katki lõigates. Ta hukkub ja koos temaga ka müürid! röökisid tudengid võidurõõmsalt. Sellest lärmist nõrutus nii viha, kinnisideed kui ka talumatult sunnitud irooniat. Klaks, paber läks kääride süül pooleks ja proffessori nägu oligi poolestatud. Aga ometi jutustas see toi edasi, meenutades pidevalt : et siis saaks lennata vihma ja rahet alla, et tunda niiskust ja imbuda läbi..

Edelarong.

Kajakate jõuline plagin jättis kadudes taeva valgust täis. Hommik oli saabunud õhkõrnalt lenneldes, joobudes isegi oma värksuse kastest. Ražnik jõllitas kaua seda nägematu klaassust. Puhast hüaliinsust, mis kallas mehe südame oma pudeneva pulbriga üle, et siis see küllastunud kujul mehele tagastada.

Oli toonitatud klaas sel volvol, mis kummalise Ražniku ees peatus.
Kas sa tuled? küsis autost väljunud mees ja kergitas tähendusrikkalt oma laia kaabut.
- Tegelikult pidin ma kell viis olema.. tahtis Ražnik justkui kellelegi teisele, ehk tühjusele(?), öelda.
- Heh.. aega ju on, ütles automees ja tõmbas Ražniku endaga kaasa.

Nad sõitsid viisteist kilomeetrit läbi edela. Tee peal võis kõike näha - alates kulunud värvist alastiseks kooritud majadest kuni surnud sammasteni idakaare tänaval. Õhu murdlainetus oli jälle tagasi ja neelas  jalgpalliga poisid agulitest, kelle pall oli nii katki, et see kõlbaks vaevu kilekotikski, ta sõi kaks lipsuga poliitikut Flauberti tänavalt, õgis leivapätsidega maiustanud noorukid, kes ei julgenud kooli minna, sest õpetaja skisofreenia keeldus nendega tahvlit jagamas, lainetus käis ringi nagu vaakum.. imedes aega, ruumi, veelgi hullem - mõistmist. Ja just VIIMASE SÜÜL.... ei jäänud pärast lainetust ühtki ollust alles.. seda oli vaja mõista.

Vihma sadas kaksteist kraadi kaldu ja tseesium kellas voolates näitas kell viis pluss kaks tundi.Ražnik varjas mõtteis loodud pragisevat ärevust, mida temas tegelikult ei olnudki. Ta ümises üht Pahlalovi teost, pöörates pead kord ühele, kord teisele poole. Autojuht vaatas küsivalt Ražnikule otsa.

Mul jäin hiljaks vist.. jälle. ütles Ražnik katkendlikult,
(Nahkhiir lendas kõrgel sõitva auto kohal)
- Pole hullu, seltsimees, ütles mitteautojuhtagaRažnikukutsuja reipalt.
Pole hullu, me oleme varsti kohal.
Kohal.

Aga kiirteede teed ei viinud Ražnikut kuskile kiiresti. Ja nähtud neelamise alpus muutis Ražnikut vaid näljasemaks kõige olemuse suhtes. Ükski värskus ei olnud enam piisavalt puhas selle mehe jaoks, tühjuses ei ole puhtusele kohta.

Aga kiirteede teed ei viinud Ražnikut kuskile kiiresti. Nad sõitsid veel mõned tunnid, mis olid lõputa tunnid, ei lõppenud iialgi ära. Ning kuhu kaduvad hetked said, oli raske Ražnikule mõista. Igavesed tunnid, mis olid lõputa tunnid, ei lõppenud iialgi ära.

Ja kuigi kell viis ei saanud Ražnik olla..  ei saa siiski öelda, et kell viis tal ... olemata jäi.

Viieteistkümne minuti lugu.

---

Vabrikant R. ja töölispartei esimees M. astusid naerdes Gorki-nimelise tänava viiendast koledast kohvikust välja.

Esimees M. oma lokkis pea ja helkivate silmadega, kandes käes kuldäärisega atlasskindaid, Vabrikant tööst pisut küürus selja ja alandliku, lihtsa pilguga.

''Küll oled sina alles pelglik neiu'' kostis esimees ja patsutas vabrikanti õrnalt seljale.
''Ehe.. Vabandust, härra Esimees'' oli kõik, mis vabrikant suutis kosta, ise aralt maha vaadates.
''...ma ei ole harjunud nii, noh.. teate'
''Hehe.. '' kostis esimees võidukalt ja võttis ta käe alt kinni.
Vabrikant võpatas ja vaatas maha.
''Ilus öö, kas pole. Me võiks minna mere äärde.. või parki. Kas tead, madamsoille, sul on ilusad silmad..''
Vabrikant ei tõstnud oma pilku.
''Või tead.. ma elan üksi, ehk tahad läbi astuda, mis me siin ikka kohapeal tammume.'' jätkas esimees mesikeeli.
Tummalt vastuseta jäi esimehe kõne.

''Nii teemegi, lähme minu juurde, ma pakun sulle veidi brändit, räägime juttu... vaatame filmi, mis iganes. Ma olen täiesti üksi.. kas tead, aeg on ka hiline, sa oled kindlasti väsinud.. ei, mis sa nüüd, pole probleemi, sa võid minu juures olla kaua tahad.. muidugi-muidugi.. Tule nüüd veidi rutem, ja olemegi minu pool.. lähme-lähme'' muutus esimees lausa pealetükkivaks.

Vabrikandineiu vaatas kõhklevat kuud ja maigutas huultega, ta polnud ikka veel sõna suust saanud. See kahtlev argus kannustas ja erutas esimeest, ta toon muutus aina ahistavamaks.

''Noh, mis sa siin nüüd nukrutsed, tule juba.. lähme, saad minujuures sooja... küll ma juba hoolitsen selle eest, kõik saab ilusti.. ja-jaa'' kõneles esimees elevalt ja tõmbas vabrikanti endaga kaasa.
''Ma istun ja öö on,'' vastas vabrikant kuivalt.
''Ah, mis sa sonid'' lustatses esimees ''külm võtab sul nii veel ajudki ära.. minu juures saad sooja, mehe ausõna.. nii jaa.. ausõna.''
Nüüd muutus esimehe sõbralik kaasahaaramine ju vägivaldseks veoks. Tundus nagu oleks ta kordnik, kes eeselliku kriminaali kaasas talutab.

Lõpuks andis vabrikant järele ja nad sammusid jällegi vaikuses, taustal burdooniks esimehe lõbusad mõttetused.
''Jaa, nüüd ma sind siis siin vaatan.. oled sina ikka kaunis neiu.. milline figuur.. milline salapärane pilk.. ah.. jaa.. oleks me juba kohal.. ''
Ja nii edasi..

Prrr.prrr.prrr üürgab rong hoiatamata pimedusest kõndijate poole ning matab esimehe oma rataste alla.. ta tummaks jäänud kogu sulab verevooluga ühes raudteedesse, kattes rööpad oma lõtvund mõttetusega, ka pinges tühjusest on see vaatepilt hullem.
Lömastaja rong kaob taas pimedusse, nagu poleks teda kunagi olemas olnudki..

Vabrikant pistab käed sügavale tasku, mitte ühtki liigahtust ei pääse temast. Sügisese Neeva kohalt tõusev uduloor matab endasse kogu linna.

Javier tõusis pingilt ja tahtis minekule asuda.
''Oota,'' hüüdis Raznužin viimaks.
''Ma tahtsin Sult veel üht asja küsida.. Kas sa ei arva, et igasugune sõda on tegelikult mõttetu?''
''Seni, kuni sõjad lõppevad võiduga'' vastas Javier muiates ja kadus mõõdetud sammude saatel pimedusse.

On võimatu inimeste võrdsus

veel võimatum üksteise ületamine.

Nüüd ümarakende laud
paiskuge lahti
et valgust näeks kõikjal
maa
et halojoa selgust
ja tähti
et helgust saaks oodata
lugeja


Oh, süüdake hingedes
kuldseid leeke
nii järsult, et voolus
kõverdub põlv
et pilvedes mässitud joobumus koorub
kui avaneb liimitud südamesõlm.

Te avage ennast
ja süda saab juua
ning leemetes kauniks
saab hõbene paju
ju rahu saab lihtsus
siis õuele tuua
kui rohu sees tuttav
hõngune sadu

K

ramp

''Tont'' - lõpp.

R. astus ahanevas koridoris viimaseid samme, vahekäik oli muutunud nii kitsaks, et läbipääsemine muutus peaaegu võimatuks. Raske ukseni jõudnud, võpatas ta, ja mõtles..

/----/

Kopp-kopp-kopp.
''Tule sisse,'' ütles Tühjus surnult. Ja ruum sai söövat valget täis.

Forthcoming = esimene novell = ''Tont''

Kell lööb.

Tol hommikul ei saanud R. kohvi jooma minna. Ta magamistoa uksest väljus tohutu labürint.