kus sudu kooris barokkraamid
öösel läbi nägin
virvatules kõrkjasalus
sulföörist läbi nägi
surm seal kitkus tema kulme
uduveresoost
silmad paljastavad hulle
üks teater langeb koost

valet vaagib vikat nägus
kell on magnet rõhus
kas üks naeratus sel maalil
oli haigelt lõbus

kollamöirged üle laane
sammub veenipolk
üle kuristiku jõuan
vaimul õgib kaane

ok üks sellemaane hüüe
läbib kõuesaapad
paljajalu kõnin rohus
mudajões neli mutti kaevab
see sarviline sapiselt neab vandenõulist aega

üks padi kisab uneköiel
samm tal pole sirge
see mis oli üldse eile
pole enam selge
kas see pastakas on kirju
kuis ta tööd teeb tules
minu seest keeb valevilju
saatus inimestel kole

jah ja ükskord öösse vajub
siis kui tuleb ball
kogu võrgud kangel kleidil
iga mälu hall


(PS: see luuletus on tehtud ühe vennaskonna laulu viisil, niiet rütmi on seda teadmata suht raske mõista)