medulla ossium

Kelleltki meenuvad mingid luuüdi elektrilisuse kujundid.
Huvitav, kas see ongi temperament?

obstaakel.

''Kes kardab Virginia Woolfi?''
Meie küsisime, nemad küsisid-
lõpuks ei saanud keegi teada
seisime nõutult nurgas
nagu unustatud tinasõdurid

kell tiksus
luupainalikku stoilisusega
meist igaühe
südames.

kolm rariteeti

kevadõhtul oli hallid silmad
ilmetud, mitte rumalusest
vaid vaikimise ahastavast
paratamatusest
sa hingasid lakkamatult
kannatamatult enesepettust
nägin seda su kiirustavast kõnnakust
ja kahetsevast hooletusest

ja ükskõik kuhu läksid
sa sidusid oma ärakantud märsti
kangekaelselt kaela
nagu päevinäinud lemmiksalli
oli juba pime
õhk väreles küpsevate kirsside
nooruslikuses kõhkluses
mina võtsin esimest korda
pliiatsi ja kirjutasin esimesed read
taevas polnd siiruviirulisi hundivarje
ega hirmutavalt külmi tähti
ent oli siiski mõni lakooniline element
mürgine seletamatajätmine

ma saabusin rongijaama
kolm tundi varem
vahetasin pilke
tujutu perroonitablooga
elasin kaasa kisklevatele
pulstunud tuvidele
rong ei tulnudki ning
vist elasin end sellesse hetkesse
nagu sina oma märtsi

lineaartransformatsioonid

vahel kujutan rariteetselt 

hämartihkes ruumirõngas

geomeetrilist riitust

igast fookuskaugusest

langeb pärlendavat

ühekordset lund

ühekordselt valgust

ühekordset pilti

vahel kahtlen, kas näen

või ikka kujutan

ja vahel tulevad loogilisusseadused

valju ebaõiglusega

ennast minusse kuulama

Orioni kakskeelsus.

olles jõudnud poolune

higisesse ebareaalsusesse

võib tunda jääkülma fooliumit

 katvat turvalisi mõtteid

ja lahtilaskmise raksuvat raskust

igaks lennuks

haarame paanikas tükike maad.

Hakui Watawa

ületades õue jäised seaduspärasusi, murdsin õhtust tükke, kui halvaast.

vangivalendus

kunstnik on omaettekeegi.

seisev seismograaf

Nagu liivateradest endist tervikut, ei suuda enam kokku koguda seda dirigeerimatut kaosekunsti, mis must aastatega maha jäi vedelema. Oli häid ja oli halbu. Oli pärleid ning pudenevat graniiti. Läbi väävelkardinate sätendava tõelisuse pildusin valesid ning tõdesid õhku kui võrdseid, ise nende kukkumist turvaliselt akna taga jälgides. Ajasin pidevalt sassi mikrokosmose ja makrokosmose inimese endaga. Läbisin mõned värvusmaastikud ja kõige peegelsiledama võtsin endaga õnneks ühes kaasa. Oli ühti mustreid ja oli teisi. Sõelaga ei suudetud destilleerida seda segadust, mis sõnad endast maha jätsid. Aga igas öeldus oli justkui vabadus, mis linnuna lendu tõusis.

Kardan, et paradigmanihked liiguvad mulle märkamatult, nagu viirastused näiteks Vallikraavi tänavatel. Vahest on mõni neist peidus selles koduses pimeduses, või talveöödel jääväljadel koperdamisel. Siis kui adusin, et kõik hajuneb mingil hetkel piirväärtus nullile.

Ja vahest on peidus miskit endistes öödes ja tungis mitteliigavähe aga liigapaljutunnistada.

Tean, hoog ei ole raugend, ei. On asendunud millegi uue elujõuga, mis ei tulene kiirusest enam.
Õnneks.

Ma arvan, Milan Kunderal oleks sobinud öelda''Aeglusel on tiivad.''

lineaartransformatsioonid

Käsikirjas kujutatud maailmas peegeldab protagonist ennast mõlemale poole võimalusi.

tähed, tähed pealetükkivad tähed.

Ühel hetkel astusin ellu

soojade susside ning

varalõuna ebaausa turvalisusega.

Ma ei tahaks öelda, et

läbisin erilisi väravaid

ületasin kõrgeid mägesid

Kuid tsentrist eemale liikusin küll.

Ma võiksin sellest kirjutada raamatuid

lõpmata palju sõnu

lihtsalt, sest tegelikult ei tea ma midagi

ei algusest ega lõpust

ainult küünlavalgust tean

mille taustal vaatas mind paar öökulli silmi.

Ses pilgus oli sama

kõhe ilme

millega vaadatakse 

oma elutantsu tulevikust.