mul tuli ükspäev hea nimi, mida oma blogile panna, aga see läks meelest ära
ja ''einstein on the beach'' on nii koduseks saanud, ei?

pooleks rebitud ja kokku liimitud luuletus.

su sõnade räbe rütm
on kui lõtv sinusoid
kui langed öistelt pilvelõhkujatelt
pimedasse lõputusse

su hele unemorbe judin
joonistab õhku kaksteist
välkuvalt heeliksit
mis haihtuvad su selginevas tajus

kui ärkad
vaibub muusika
ning langeb loobumise helbeid.

Kirikuakna mosaiigist tuleb
valgust minevikust
kas inimkonna kiire üksteisest lahti mõramine
saab samuti koha igavikus?

 Te vaatate oma kauniste
kaares kunstnikusilmadega
kuidas hilp hilbu haaval kistakse
universum paljaks
nagu aegund mannekeen.
 
Ja iga järgnev lapsepõlverüütel
oma hommikupuhtas maailmas
saab kaduma.

humalad.

Mitte üheski interdistsiplinaarses entsüklopeedias
pole kokku võetud minu teadmiste
nõder mõrkjus.
Planeedid liiguvad ikka omasoodu
nagu ei puudutakski meid
nende nõrk elu sametisest ööst.
Soovin omale igast pärastlõuna unest
tüki sooja kangast.

ringvaremed

Koonusekoonudega koidukuulutajad

tõusevad trammide huilete rütmis
Kui külm, kui habras
on mikrokosmos, pimedas vappuval klaasil
Võta oma suur üksindus
ja pane see nagu märg rätik ahju äärde kuivama.
Siis saavad valged tuvid vabalt
vara taeva jõuda.

[tahan panna tühja rida pealkirjaks.]

Jimi : ''Me vahetasime vaateaknailuga pilke ja äkitselt mõistsime läbini teineteise üksildust.''

Kui sa lähed
kuuvalgel mööda unun'd
mõisa saali
mine tasa
ja näed kuidas lumivalge klaveriklirin
lõhub su sammud kümneks killuks

Nüüdisajal pole vaja aega.

Ma ärkan osaks oma
suurejoonelisest elust
siis kui nägema mind
valgus kisub
ja lapsepõlve silmad
saatust
piiluvad aiapilust.

Külm küsimusteküünis
kriibib nägu katki
ning valutavat taevast hoian
kaelas nagu Atlas
kui meenutan Einsteini kurba
maailmavaatmisepilku.

Ja minu magamisest
saab ärkamine suurejoonelisse ellu.