kaks linalakset neiut hospidalist
platseeboefekt
plahvatus laatsaretis
mõned meetrid eemal
tankide klõbin kruusal
neli jalapaari
vintpüsside raua sulamise heli

hakkab üsna selginema
kardinat eest tõmmata polegi enam raske
suitsupilv tõuseb
kohutavalt vine lehk

juba klaarilt kui allikavetelt peegeldub pilt

see ärkamishommik
baariletil
pseudokelneri lohutavad sõnad
ja valepitsid täis mürki
mille juba siis tundsid ära
ent ei maldanud paljastada
viisakus ei luband
viisakas leppimine

jah ja üks trepiaste veelkord tagasi ajas
rohkem ei suuda
vintraua sulanud heli
jääb viimaseks kajaks kõrvus