on mõni kes mäletab veel
kuusamba kullatud teed,
mil
***
luitesluhtund
tuulde juhtunud
kokkukuhtunud
pärispärlil
on
loodelummas
katkend ulmas
juhusele jäetud
värvid
***
tol tihnikutaguselteel,
nähtamatud marmorpaleed
kus kiirtekees
hardunult hävib
ja viivuks vaid virvendab läbi
igaviku kohmetu häbi
ma olen ääremärkustes tuhastund mees
kes alati kirjutab liiga hilja
liiga pikalt
ja liiga vähe
ma häbenen tähenduste mõttetut hajuvust
nende emanatsiooni
mis iseendas välistab vormiliseolemise
naerdes endaüle
ja omaenda vormidele
püstitan agaralt lisandeid
lõppeks on ju vähe kujundeid
mis ei puhastuks
end süttest valges külmas tuules
ja on lõppematult olendid
ihus kihkav iha kuule
võin suudelda sind suule
mõtlemata, anonüümselt
hallis kuues
olemata
tegelt eemal
nõnda toimib minu luule
lummalõpmeid reedab
lõppeks pole tarvis teada
või siis mul ei ole
kujundlikult kohe tõde
vaja kokku seada
tuppa tulles kõle
lävel korraks kinni peatab
kahetsust ent alles pole
kolmekümne reaga
moonustundidekumas
hetkeks lööb läitele tuba
kui
kiviliikmete jäikuse võres
ööpimedus jäägitult põleb
ning vaikuses on tuhastund juba
paneelid paneelid paneelid
ja sõlmesse seotud komeedid
tegelikult oli ammu teada, et pärastlõunamaailma elutubade lihtsais rägastikes elutses kahte tüüpi inimesi. ühed tüüned pikaldaseks kasvand küünitlesid end millimeetri haaval valguse poole nad vaatlesid justkui magades osavõtmatult hingates aega ning selle lõputuid lõpmeid. ilma ühegi teeneta kasteti neid alatasa helguse sabisevasse hõbedasse ning kuigi nad kõiki maailma osiseid vaid kõike otsesemate nimedega kutsusid, ristiti nad ikka pahatahtlike ja kadedate poolt sortsideks.
teised toored ja püsimatud veetsid päevad ning nende lõpud hargnevate teede aias õisi noppides. väsimatult ihkasid nad õite hõngu kinni püüda, aduda taevaste tuultes tiirlemist minna roheaasadelt mustade mägede meeletu moondeni, lainetes loogeldes lahkuda rahust ja nõdapsi liita lahutamatud. alati käisid nad nõnda mütsid sügaval silmil kui hämmingus teenrid, tööst elevil ning tõbised kuusambaid üles lugemas ja tähesabu pliiatsiga paberisse torkamas.
nõnda kuhjusid need kujud lõunatoa lõpmatus vaikuses, nõnda leiti nad mõnelt pruunilt korpund lehelt. tihkasin neilt taas tolmu pühkida, et märgata mõnd tähtsat punkti või selle liigendust. ehk õnnestub, isegi kui vaid veenduda tehtu pooliklikkuses.
taeva saledate jäsemete eel
kitsast kitsamail tupikteel
palavusse külmund tuultevoog
tühjast pimedusse jooks
üks peenike kriipsuke
kest' avarat eluaasa
nõutult seismas
taamal tammede tohutu rohelus
ülalt allapoole pudenev aeg
ja
hargnevate teede aed
heinakuu heitlikul hakul
sõpruse puiesteel
lõhenend lõpmatu sõprus
trammitee lahkneiva liinide taamal
koidu kullatud kiharais
libisev lepitus
ning kiiruses kuivavad pisarad
Puhtad linad, matrjoskad, Platon, eleegiad, soojus, lendamine, sibulakoorimine, valged taskurätid rannaliival, hargnevad lõngad.
Pessoa metamorfoosid ning anonüümsuse tegelik üksildus.
Sissepoole kasvavad kased
loojangulooded
luhtunud luhal
lagedaks löödud liival
tuhastustuulde
juhtunud juba
taevasse tõusvad tiivad
klaasist templite alleel
raidkuju varjude ateljeel
tõusvat vaikust
aohakul näib
kogu inimilm
on täis
võrsete viirgude vahel
aeglaselt moodustab nägu
päikesepaituses kahe
ühtekuulumishägu
nood lõpmata lõppevad lood
koridoris kustuvad tuled
klõbinal haihtuvad nood
koidueelses unes
milleks too järelehüüd?
aohelguse hoolikas siid
et kuulda kus kulgeb nüüd
mõistmise õhuke piir
