ta mantlitaskus
südamelähedal
on musta tindiga kiri.

"sisemine karneval asendub rajuga"

hooletud tähed üksteise järel
range ütlematajätmine
ja samas selge nagu
peenikesed sädemed
nukraist silmist
uduselt aknalt peegeldumas

ta naeratuse
lahket mõistatust vaadates
ei saa ma kunagi teadma
kas sügis on temas
või tema sügises
ja mis selle kõige mõte on

arhivaar

kas võib hinge tulla see
kel pole sissepääsukaarti
mu sees on vähe ärev lind
ma olen mõelnud seda sünnist saati
mis on inimese hind.

üks kord nägin üht ogarat härrat
rongijaamas pikalt mind jälgimas
ta astus lähemale ja ütles
 osta maailmalõpupilet
ning mina
kogemata vastasin vist
tänan pakkumise eest.

öö rütmide salalik kõla

kosmose ranged reeglid
hindavad meid kui peeglid

universumi tasumata võlad

kosmose ranged reeglid
hindavad meid kui peeglid

aeg lahtub muusikasse ära

kosmose ranged reeglid
hindavad meid kui peeglid

ahas sügislumm sind tänan

kosmoses kaugel keegi
määrab me tühised reeglid

Ma sa te me
Ei jaaaa
Tee veel

Oli öö
Pole enam
Öhe kuu
Ulm ja eha

ilmutusele

su pilk mind halvas
küllastav ja selge
kui aralt võõrast maailma
vaatan

vihma kallab
ja meel on kerge
ei ole panuseid
kuid ikka kaotan

seal närtsib päike
põletav ja helge
ja kurku kinni jäävad sõnad


sust kerkind äike
- see on selge -
hingepõhjas kõlab