Panta rhei kõik voolab jah mul on kõik praegu koondunud üheks mõttetuks tolmkeeriseks nagu tavaliselt väsimuse ja üksinduse koosmõjul

Naljakas et mul polnd korraks ühtegi mõtet peas ja siis kui ma sellele mõtlesin siis neid hakkas voolama.

Miks ma nii palju raiskan ( erinevaid asju )

Olgu tegelt neid ei vooland, paar mõtet lihtsalt astusid veidi lähemale.

Uni ikkagi võtab mu ära vist praegu.

ühed tabletid lootuse vastu
ühed kurjuse vastu
ühed eitused jaatuse vastu
üks barjäär vendluse vastu

kroonlühter mis paratamatult kukub katki
ja ühed tabletid veel vihkamise vastu
üks-kaks-kolm-neli lonksu külma vastu

üks suits mis hägustaks planeedi valupunktid
lambihelk mis peataks hiigelseepia kapi taga

üks lumi mis mataks enda alla närtsinud lilled
tuisk mis näost peksaks minema murekortsud
kirik mis vangistaks kõik pahateod

aga teod enda vastu ?

kaks linalakset neiut hospidalist
platseeboefekt
plahvatus laatsaretis
mõned meetrid eemal
tankide klõbin kruusal
neli jalapaari
vintpüsside raua sulamise heli

hakkab üsna selginema
kardinat eest tõmmata polegi enam raske
suitsupilv tõuseb
kohutavalt vine lehk

juba klaarilt kui allikavetelt peegeldub pilt

see ärkamishommik
baariletil
pseudokelneri lohutavad sõnad
ja valepitsid täis mürki
mille juba siis tundsid ära
ent ei maldanud paljastada
viisakus ei luband
viisakas leppimine

jah ja üks trepiaste veelkord tagasi ajas
rohkem ei suuda
vintraua sulanud heli
jääb viimaseks kajaks kõrvus

lumivalge LUMI :
lumivalgel rohul
lumivalgel kingul
lumivalgel rõõmul
lumivalgel lapse-põlvel
lumivalgel unistusel

lumivalgel haual

täiesti värdjalik paradoks, et mul unes tuleb pähe kogu aeg vägagi soliidseid ridu ja siis ma ärgates poolunes mõtlen, et neist saaks pärishea värsikimbu ja siis kui ma olen täiesti üleval need ununevad sootuks. ÕUDNEEEEEEEEEEEEE

see sisemine seisev seire
söe suland saapad
siin saamatu signaal
SUHKUR supiluiskatäis
seinale suunatud
Sapiseid Sõnu

juuniõhtul sulguvad uksed
valgushelk männimassist
aralt kiikab välja
õhuvoolus puu taarub kui sõge
kuis kaosest ta astund siia

juuniõhtul astun helitult mina
ja savi mu tallal on niiske
juuniõhtul tuhmub ühtlaselt sina
nukrusloor katab katuse iidse

veel taimelaval
mööd liivarada
üks ekslev hirv
kappab koju

on küllalt elu
sellel rajal
las elu ta vaimu
pärgab tagant

sa ütlesid : sisemine karneval asendub rajuga
sel ajal eiteadnud
et räägid sa minust
sel hetkel ei teadnud sa sedagi
et siis mõtlesin ma sinust

sa rääkisid ilusti luikedest
veel kõlamas on kõrvus su hääl
olen kurb et näen sind unes
ent mu südames siiani sulatad jääd

ma adun et mind sa eal ei talu
nii tõena seda näeb mu aru
ent hinges mu mu veres ja sees
see lõputa kaua teeb valu

tahaks kuskil istuda ja olla
üle lageda algab üks õietants

las loodus teiste taga möllab
kus puudub ind ja puudub jaks

ma ükskord kestusin
ning kinni vajus hägu ning orientiir

kahvatu näitsik
põllul korjab lilli
aina hägusemaks muutub silmapiir

olen laps keset laineid
kest kivisid
mil tuul teeb agaralt kunsti

seisan aeglaselt
lakatantsu tunnen tuules
ja ei taha olla seal keskel

olen ike keset vabu
tõvi keset
reipaid hingi

verisel kruusal
paljajalu
kõnnin igavest rada
ja kogu mina end teeb ringi

Läksin vahepeal veits hoogu oma kirjutamisega, so bre prepared ning ärge ehmatage kui siin üks laviin hakkab.

olen aegade suurim teater

see tee mis algab kodust eemalt
etüüdiga mu ajukäärus
surun pähe maski endal
 sammud vaid on teele jäänud

ma tahan mõelda mitte midagi mõelda nagu praegu on läinud ja hoida mõttes kui saladuse laegast neid jaan kaplinski tähtsaid ja maagilisi ridu.

+ tähtis on see et 1kord saabub üliüksi olemise aeg, see on tähtis.

mul on kahju et vaikus mind küünistab

ja et ma kirjutan nii mõttetuid ridu

teeme nii et mitte midagi ei ole
ja aeg on udu
siis pole pruuni silmi
ega nukrust
kasehõllandust
pole mitte kui midagi
mitte midagi eiole
ja üldsegi.. miks peakski vaja olema
midagi...

vahtmembraanis peaks tegelikult olema
aga sellel pole tähendust ju
kas pole

suletud tsüklid läbi vahtmembraani
ja kõige suurem katsumus üldse
üldse
üldseüldseüldse

sest nende mauride tõttu
tulid relva ja tõvega
peavalu puhul
mis ründas
kui lükkasid kardinad eest
kogu müra pärast
millele maailm jäi kitsaks
kumera kulmukaare igatsus
mis väreles üle silmi
üksluine nukrus
sügav kui kuristik
ja mauride pruunikad silmad
sinusse suunatud pilk
minusse suunatud pilk

kus sudu kooris barokkraamid
öösel läbi nägin
virvatules kõrkjasalus
sulföörist läbi nägi
surm seal kitkus tema kulme
uduveresoost
silmad paljastavad hulle
üks teater langeb koost

valet vaagib vikat nägus
kell on magnet rõhus
kas üks naeratus sel maalil
oli haigelt lõbus

kollamöirged üle laane
sammub veenipolk
üle kuristiku jõuan
vaimul õgib kaane

ok üks sellemaane hüüe
läbib kõuesaapad
paljajalu kõnin rohus
mudajões neli mutti kaevab
see sarviline sapiselt neab vandenõulist aega

üks padi kisab uneköiel
samm tal pole sirge
see mis oli üldse eile
pole enam selge
kas see pastakas on kirju
kuis ta tööd teeb tules
minu seest keeb valevilju
saatus inimestel kole

jah ja ükskord öösse vajub
siis kui tuleb ball
kogu võrgud kangel kleidil
iga mälu hall


(PS: see luuletus on tehtud ühe vennaskonna laulu viisil, niiet rütmi on seda teadmata suht raske mõista)

Minevikus on olemas kõik vastused, aga minevik ei taha neid kahjuks mulle öelda.

laps-e-põlv

Ees selgesti terendab eilne
kogu ümbrus nii lähedal, nii maine
ka meel muredest veel kaine

veri tukslemas sees nii helge
ent süda täis on sinililli
aasal päiksest ma kissitan silmi

kivirahn keset õud nii tuttav
truult valvab mu kodu tammepuu
ikka samuti taevas tõuseb troonile kuu

rand kuldne nii avar ja hiilgav
kiik, mis minusse toob õhku
niisamuti värkselt lõhnab õhtu

kodu - vajund aeglaselt uttu
nüüd pihlapuu ei tuttavalt lõõma
ning tammepuus leian olevat võõra

Pühapäeva kohvitassid laual
tellisahi sobitud nurgas
toolidel vestlevad hinged
IDÜLL-nii ehtne ja puhas

hellusse pakitud naer
täidab maja kui õitehang
turvalisus katab tekiga õhtu
päikegi õrnutseb lilledel

käib koputus
nii kiire ja ahastav, selge
uks lüüakse tundetult valla
marsib sisse mundris mees

teretab kõlavalt ja viisakalt
mõttetused jätke,
mis toob teid siia

käskkirja numbrit kuulmata
kostub ahhetus üle maja
ebaõiglus laotab tiivad üle toa
ahelad ümber peremehe randmete
raha koormaks mundrite õlule

ent enam ei ahi kodusust paku
enam isa nägu ei silita südant
ei lilled nüüd valgusest joobu enam
idüll kui kangas käriseb puruks

Keegi võiks olla nii kena ja öelda palju häid laule, sest neist on juba jubejubejube puudus.
******************
Päeva räpased põlatud kindad
soojad teretused
rapuvad üle maa
on soe linnulaul jookseb
mööda asfaltit mil valus käia
sest nähtamatu põrgu
jalutab üle allee
käe kõrval õlgkübaraga proua
proua naeratus seda ei tea
ka mitte kuldsõrmused
kasutud, rasvunud sõrmedel
päev laotub üle maa
mustadel ripsmetel välguvad eitused
 üllatunud põõsad peidavad sipelgate hingitsevaid südameid
päev ikka laotub üle maa ka üle faustiliku taeva
sõnadest nüüd saanud on märgid
pilvede pisaratest ilmed
voolavad jõena üle haku
mil tülpinud preester kõpitses sonetti

Leidsin oma maailma kõige tähtsama vihiku ülesse eile. Ei saa öelda, et see mind ükskõikseks oleks jätnud..

Täiusliku armee ainuke puudus on sõdurite surelikkus.



Luule algab väravaist
kui valmis linn
ei tärka ta mullast
kuis sündind lill

kuslapuu soojas kuues
koon mälestusest käpikud
ja peidan need ära

ilmselt viib suur valu ja ükskõiksus ka aususeni. ma kardan muutumast liiga taktitundetuks nagu nende inimeste puhul, kelle näol ma seda ei suuda kannatada.

Ja üldsegi, ma ei talu seda, et ma arvan et kahetsemine suudab mind minevikku tagasi pöörata ja asju muuta, eriti kui sündmused võivad olla ainult hüppelauaks millelgi muule, mis nii kui nii pidi juhtuma. Palju-palju, väga kohutavalt palju on küsida, ent küsimine ei vii alati eesmärgini.

Jah sa näitad mulle kõik mu tagurluse paatose prioriteedivaegused tõusikluse naiivsuse edevuse ja muud printsiibid ette ja ma ei talu sind sellepärast ent samas talun nii palju, sest ma tean, et sa näed mind läbi.

mul on kõigest sellest jamast, keerutamisest, varajamisest ja mängust kõrini. aga ma ei saa lõpetada. kui sa tahad teada, siis sa tead nkn, ja kui ei taha, siis muidugi.

avastasin viimaste päevade jooksul et süsteemi elementide teoorial ( minu kavandatul, vb mõni teine on parem) on mõningaid täiendusi vaja, mille ma mingi hetk lisan.

süsteemi elementide teooria.

Alustame süsteemi kirjeldusest. Süsteem A tähendab automaatselt mitmest elemendist koosnevat kogumit. Ütleme et süsteem A koosneb elementidest B ja C. Seljuhul, kui tahame kirjeldada elementi B on meil klassikaliselt kaks võimalust : kas kirjeldada elementi B läbi elemendi C ( nad koos moodustavad süsteemi A ) või kirjeldada elementi B läbi süsteemi A( ta on süsteemi A koostisosa ). Mõlemal juhul peab aga elemendi B kirjeldamisel olema sees nii elemendi C kui ka süsteemi A mõisted( ning vajadusel ka elementide võimalikud alamsüsteemid ). Probleem tekib siis, kui me kirjeldame elementi B süsteemi A osana, aga jätame sootuks välja elemendi C või jätame välja elementide alamsüsteemid. Sel juhul kaob tervik ning süsteem A lakkab olemast, sest üks tema elementidest on kadunud. Kui pole süsteemi A, kaob ka elemendi B mõiste, sest kuna ta eksisteerib vaid süsteemi elemendina, on ta ilma süsteemita null, mitte miski.

Mis juhtub aga siis kui süsteem A koosneb kahest samasest elemendist, nt elemendist B ja elemendist B. Tegelikult pole see võimalik. Iga süsteem peab koosnema mitmest erinevast elemendist, sest vastasel juhul sarnased elemendid välistaksid üksteist nullini. Ühe elemendiga süsteemi ei saa aga nimetada süsteemiks, vaid elemendi vabaks esinemisvormiks. Seega ka süsteemis kus on 2 väga sarnast ( aga mitte samast ) elementi B ja B' ,kehtib sama printsiip. Ka selle süsteemi 1 elemendi kirjeldamiseks on vaja kirjeldada kõiki elemente, süsteemi kui tervikut ning elementide võimalike alamsüsteeme.


Neist kahest arutlusest johtub põhiprintsiip : Ühe süsteemi elemendi, mis on süsteemita tähendusetu, kirjeldamisel süsteemi koostisosana peab alati kirjeldama ka teisi süsteemi elemente ning vajadusel ka vastavate elementide alamsüsteeme.

Goethe väitis, et midagi olulist saab luua vaid üksinduses. Aga veel ? Arvan, et midagi suurt saab luua vaid iseendas, enda sfääris, enda ruumis ja alati ähmastel hommikutel ja segastes öödes. Ent iialgi mitte keskpäeval, kus hingitsev-pulbitsev elu sööb kogu õhkruumi krobelused ja võlu.

astun sammud sametvaibal

mu vaimsus kutsub kurja
mõte tükeldub sõraks
loon losside ümber varje
vari maade üle kõlab

silmapiiril terendab uks

unest läbi tungivad käed
koit sööb taeva ketsa
tugev tuul kardinaid järab
nurgaks ümardub sfäär

krõksudes keerleb pärl

tiigi elu täis on mürki
sulgub kaos vaid ühte punkti
sininine restoran
kus näha võin kõiki
ja eilsed surutud purki

avan ukse ja kukuvad sõnad
seoskiired nii mõttetud näod
avan ukse ja algavad maailmad

Emotsioone ei saa ette aimata, läbi mõelda, teada, TUNDA, ära tunda, meeles pidadada, meelde tuletada ega ära unustada. EMOTSIOONE SAAB AINULT LÄBI ELADA, emotsioonidesse saab vaid uppuda mitte neis hõljuda.

                1.

ööst läbi poeb nüüd rõskus
veetu sääsene õhk
üle laante haljale kandub
maa käte elutu rõhk

               2.
nõuan õiglust üksinda urus
sulus kookonis kui vangis
ees filmina helgib su võlu
hukkub elu mu enda palgilt

vaid vaikida saab autu
kui raskust turjal kanda
on molluskilt vaid nõutud
ilma küsimata anda

ei sind ma tõena tihka
iial pähe võtta
nii maskita ja vabalt
ma iial sulle  ilmu

alati on meeldivad asjad raskendatud.

ja veel

''Küll kirbud end päästavad, kui lammast ohverdatakse''- E.M.Remarque ,,Triumifikaar''


''Ma püüan virgalt oma samme seada;
küll palju tean, kuid tahan kõike teada'' - Goethe ,,Faust''

''Ainuke asi, mis ei muutu, on muutumine ise''.- Herokleitos

olles kõik vabadused elus kaotanud - alles siis saab kõndida mööda tänavaid, kartamata et iga puu taga valitseb kurjus või hädaoht.

mis mere tagant võiksin ma leida
sellist ilu
ja pärlite randa

kus tagant mu silmile langeb
kuldhelmeste toretsev loor

need, kellel puudub sügavam huvi MILLEGI vastu, on niisama hästi sisutud, kasutud kui ka tühjad.

oh snap, sain lõpuks oma blogi tagasi.

suht ylme ja teate isegi

see kõik on nii teistsugune
nii teistsugune

naiivne taktitundetus on prob. kõige hullem asi üldse.