kollaps ja vaimutoit

puulatvade hõlmad
mille peidus on suurus
usk,rahu,priiusetõllad
kasvav ja sirguv kuumus

siselillede õied
mil teravad oksad
veri,pikne,faatum,
mis varsti,varsti saab otsa

sisekõne komöödia
piiratud kompleksid
teatraalne agoonia
vahakujud,gorteskid

pilavad piinad
naeru lohutav iroonia
ebalendavad tiivad
kirge tunnustav eufooria

sektid,fanatism,veeuputus
elada või surra näljas
mõistus-enesehukutus
kas trügida või elada väljas

kadunud idealismisolk
puhta lõpp on puhtama algus
vaid tõeliselt valutu pole kalk
maailma kaos on maailma valgus.

Otsustasin ühe vana blogi taasavada ja siis kahte blogi paralleelselt kasutada, kuivõrd selle taasavatud blogi jätan ma ilmselt mingisuguste ebasümmeetriliste lühikirjutiste jaoks. Don't blame me.

Jää(v)

Tehismaailm,tehiselu
sundvaikus
katkine lelu
mille viskad
vastu seina
vihata

keeris ja melu
tuuleta,tundeta
ebaõitsed iluga
püstitad torne
talata
pood õigeid
nöörita

vaagimas eitamas
proosat oimuta

sa lood vana uueta
ja ainult jää on püsiv

Tehismaailm,tehiselu
sundvaikus
hommikuta õhtu küünlavalgel

ja ainult jää on püsiv

sus tunnen ma ennast
ihu lõikavat jäisust
silmi nii kiviseid
teadmatusest

sus näen ma aru
ootamist
ja selget, nii selget
taju

ja nii sa kulged
toimid ja särad
õitsed nii tormide päevas

ja purskad ja kustud
vaikid ja kõlad
kuulad ja vestled
karjud üle kära
ei pimedast sa välju
ei tuhmu sa ära
veel lõikad ja lõikad
lõikad end välja

kui pildiraamatust...

sest upud sa sinna
kukud maha
ära saadad maru
üle tormise mere
ja lõputult,nõelatult, läbi nüri
tera

sa vaikid, ja valus su vaikus on...

hiljem sodid ja mustad,kritseldada
maha kõik eelneva kui väärangu
rebid sa puruks,põletad maha
raiud ja katkud, hävitad ja murrad
sa lõhud kõik ära

Udu raputab vihma üle pilvepiiri.

Avastasin eile öösel kohutava peavaluga koju jõudes et pisiasjad võivad teatud juhtudel muuta kogu keskkonna mõjuvust. Peale selle avastasin et Remarque annab mõttemaailmale kohutvalt palju juurde, kui ma oleks kunstnik oleks ma Dali.

must-valge maailma jooned inimkoosluse taamal.

Meie maailmal, nii palju kui me adume, puuduvad piirid. Relatiivsusteooriast lähtudes saame väita, et miski pole absoluutne, ei aeg, ruum ega kiirus. Sealt edasi minnes, saame väita ka, et universumil pole piire. Kui olekski, siis oleks need piirid niisugused, mida meie ei hooma, mittekolmemõõtmelised piirid. Neid teese kokku võttes on selgesti näha, et maailmal on tendets vältida piire. Me ei ole surutud kasti, vaid hajume kõige ja kõiksuse udus.

Miks see on tähtis ? Neid tõendeid vaadates näeme, et maailm ei ole absoluutne. Ei eristu täielik tõde ja täielik vale. Me elame selle kõige segus. Siit on lihtne järeldada, et pole olemas absoluutset halba ega absoluutset head. Inimpiiridesse surutuna ei leia me kunagi ammendavat perfektsust ega kaootilist nõmedust.Kahjuks kipuvad enamus inimesi oma mõtlematuses seda unustama.

Meie loomuses on näha piire. Kõige muistsemad kirjeldused maailma kujust on ka seda kinnitatud. Ammustel aegadel valitses põhimõte, et meie planeedil on kindel lõpp ja algus, tõsi sel ajal ei mõistetud universumi nii nagu praegu, ent praegu on samuti teada, et isegi meie planeedi puhul pole võimalik servani jõuda. Meie mõistuse evolutsioonile vaatamata on siiani enamuste inimeste tajus servateooria. Küll mitte enam meie koduplaneedi ega universumi, vaid pigem elu enese puhul.

Kindlasti tekiks hetkel paljude inimeste peades küsimus: mis siis kui ma näen midagi absoluutselt heana või absoluutselt halvana ? On ju hea ja halb üldjuhul kindlapiirilised mõisted ja välistavad teineteist ?

Tegelikult kehtib meie maailma puhul sellele kõik risti-vastupidi. Elu keerulisuse tõttu ei saa kunagi väita et hea ja halb eksisteerivad eraldi. Nende kahe mõiste puhul on tegu pigem sümbiontide koos eksisteerimisega. Hea ja halva avaldumine sõltub tegelikult taustsüsteemist mitte nende avaldumiseviisist või tagajärgedest. Miks ? Sest hea ja halb avalduvad korraga, ühtselt. Nende tagajärjed pole absoluutsed ja nende tagajärgede olemust on võimalik hinnata erinevalt, lähtudes taustsüsteemist. Loomulikult on veel mängus hindaja suur subjektiivsus.
Siit joonistub välja ka tõsiasi, et head ja halba pole üldsegi mitte võimalik defineerida, on vaid võimalik öelda, MIS MÕJU ON TEATUD ASJAOLUL MÕNELE TEISELE ASJAOLULE KINDLA INIMESE SILMADE LÄBI. Näiteks riigivalitsemise puhul eelistab mõni inimene monarhiat, vihjates sellega rangele distsiplineeritusele ja poliitika vähemale sopasusele. (Väheneb teiste parteide avalik mahategemine jne). Vabariiklane aga see vastu võib väita et poliitika sopasus suureneb monarhia korral.( Itaalia korruptsioon Berlusconi näitel või Valgevenes toimuvad pettused valimistel.)

Nii nagu hea ja halva eristamine on vale, vajaliku õigsuse välja selgitamise eesmärgil, mida muidugi ei saa nimetada absoluutseks tõeks,  on ka hea ja halva eristamise tagajärjed ühiskonnale halvavad.

Absoluutse hea eristamisega kaasneb idealism, mis on tänapäeva ühiskonna üks suuremaid mureallikaid.Idealismist võib rääkida nii demokraatia kui ka kommunismi valgel. Demokraatliku idealismi suurim lipulaev on kahtlemata Ameerika Ühendriigid.Oma idealismi vaimus proovivad nad ühiskonnakorraldust suruda maailmakorralduseks. Ennast maailmapolitseinikeks pidades üritavad nad ühte kultuuriruumi lõhkuda taipamata midagi selle kultuuriruumi religioonist ja mõjust kogu  ühiskonnale.Idealismiimpeeriumi mõjud ulatuvad ka teistesse riikidesse ja mõjutavad neidki, tuues kaasa idealismi globaliseerumise, kus kõik arvavad, et kõik vabadused on voorused.

Teistpidi kujutab endast samasugust ohtu kommunism, vastandudes demokraatiale.Samamoodi nagu demokraatia puhul proovitakse piiranguid vähendada, on kommunismi puhul piirangutega liialdatud.  Majandus ning massikommunikatsioon on võimsad relvad, ning neil ei saa lasta kontrollimatult vohada, ent samas ei saa ka nende tegevust pärssida liigse kontrollimisega, sest muidu avaldub efekt, kus võimsad relvad kaotavad inimese rumaluse tõttu on võimsuse ja kasuteguri. Peale selle peab kommunistlik idealism oma õigsust nii absoluutseks, et surub seda peale nii relva kui vaimuga, sandistates repressioonidega ka geeniuseid.

Absoluutse vale eristamisega kaasneb põhjendamatu kriitilisus. Põhjendamatu kriitilisus viib aga põhjendamatu skeptilisuseni, põhjendamatu skeptilisus viib kõige välistamiseni ja monoliitse negativismini, mis omakorda toob endaga kaasa vaimu nüristumise ja rumaluse. Põhjendamatu kriitilsus vähendab ka usaldust kriitika suhtes. Kui usaldus kaob, pole kriitikal enam funktsiooni, kui kaob ka kriitikameel, siis meie maailm pole enam elamisväärne, sest kui me vigu ei leia, ei ole me inimesed, siis läheneme kaosele.

Lõpetuseks tahaks tähelepanu juhtida ühele pisiasjale, nimelt oma eelmisele kirjutisele. Seal kirjutasin demokraatlikest vabadustest ja väitsin, et inimesed vaja piire. Praegu aga väidan et meie maailmal pole piire. Tegu on siiski erinevate piiridega, demokraatlikus ühiskonnas on just selleks vaja piire, et ühiskonnal poleks piire. See tähendab, et absoluutset vabadust tuleb piirata selleks, et poleks midagi absoluutset. Siit järeldubki et maailm vaja piire, ühiskonna tasemel, et poleks lõputut vabadust ega lõputut kontrolli, et poleks lõplikku tõde ja lõplikku valet. Ainult nii saame targemaks ja säilitame enda loodud ilusat maailma.

ma väga palun, et kõik, kes mu blogi loevad, annaks teada, ma tahaks hoomata enam-vähem, kes mu auditoorium on, et teada, mida ma võin kirjutada ja mida mitte.

tuulelaviin

ta kõike ei tea, kõike ei näe
kõike ei hoia oma käel

kõike ei eita, kõike ei salga
kõik ei lõppe, enne kui algab

isandate orjuses
vabais mõtteis, kindlais tajus
selgeis arus

taustsüsteemitu üldistus on nürim
kui kivi

põhjuseta tagajärg on halvatum kui
hüpoteesitu järeldus
sant vanker kolmel jalal

valgusetu lootus on mõttetum kui
sinitaeva surnud pilvide kõle

vaimuterata tarkus on rumalam
kui totter, liivane uni

me teeme kõike millegi nimel
vajame nägemist tähelepanekuid ja hoiakuid
me vaja tagasisidet

veejuga õhus
taevaaurude kuma

kustu, aura, ela
määramatu eksimuste arv

elus meid juhatab

btw, lihtsalt pean mainima, et keegi ennast puudutatuna ei tunneks : mu luuletustes sina vormi kasutamine ei vihja kellelegi kindlale inimesele, see on kirjanduslik stiil, ärge võtke isiklikult.

ma ei takista voolu
ma mustast ei näe läbi
ma põlen lõpuni ei kustu
enne kui säsi

****

salu varjus sa jooksed
varjul puhub päike

kohinast läbi
dimensiooni on käike

räägime ausalt ja vigadeta, me elame ju vabal maal

ma tunnen ennast vabalt, see on kohutavalt hea tunne. ma ei pea enam looma ei eelarvamusi ega järeldus-aimusid. ma ei sõltu nii paljudest asjadest, kui varem. mul pole enam vaja pilti kokku panna. ma olen õnnelik kõige üle, mis ma siiani teinud olen. mul on inspiratsioon,huvi, kirg. kõik on tagasi.

lisaks kõigele sellele, avastasin täna et  euroopa filosoofia pole ainus kandepinda väärt tõeürik.

i'm stuck. life's cliche.

ma ei oska praegust olukorda kirjeldada. ma ei saa sellest aru, kuidas peaksingi. Kuidas saab inimestega suhelda, neid tõsiselt võtta, kui sa ei tea neist midagi, kui su lähedased inimesed teevad kõik, et sa neist aru ei saaks. Otsekohesusest pole samuti kasu, ma arvan, et see ei muudaks olukorra kulgu absoluutselt.

Ma ei oska ennast väljendada, ja endast rääkida, kellele ma peaksingi, kui inimesed sind ei usalda, on raske neile asju usaldada, kuigi ma neid inimesi usaldan.

See kõik meenutab nonsenssi, peaga vastu seina jooksmist, lõputut-lõputut ringi, mis iial ei saa otsa. Ma ei saa olla ei aus ega unustada. Ma olen selles nõiaringis päevast päeva.

Oh god.

i'm gonna be sick, watching that nonsense rounding around of me

ühiskonna piiridest.

Kes on kunagi lugenud Aldous Huxley-d või George Orwelli, teab mis on tõeline piiratus, olukord, kus ühiskond on täielikult allutatud ühe institutsiooni kontrollile. Kuid mida endas kujutab ühiskonna piiratus ? Kas seda on vaja ? Kas seda saab samastada vaimu piiratusega, sõnavabaduse piiramisega ?

Ühiskonna piiratus kujutab endast esmamärgipõhiseid takistusi inimeste väljenduse ja käitumise piiramiseks. Nagu öeldakse siis ühiskondlik vabadus sünnitab ühiskondlikku kaost. Piirideta ühiskond on primaarne eluvorm.
Reegliteta metsikus.
On  tõepärane et me ei suuda luua püsivaid struktuure ilma piirideta, laiemalt võttes on ju kogu meie maailm organiseerituse vorm,aine on organiseeritud, aatomitevahelised tõukejõud on ülitäpsed, vesiniku muundumine heeliumiks on täpselt määratletud. Me ei elaks ilma organiseerituseta, seega on ka ühiskond kõrgem organiseeritus,mis toimib ainult teatud piiridega. Teatud väärtustega, mida ei tohi ületada. Samamoodi nagu sõnavabadus on väärtus, on väärtus ka selle kontrollimine.

Pean demokraatiat õigeks, ent arvan, et lääneriigid on seda liialt idealiseerinud. Demokraatia peaks endast kujutama ühiskonna vabadust, kõikide ühis taset. Milline perfektsus-mõelge kõikide tahe, kõik saavad, mida nad ihaldavad. Demokraatia justkui peakski kujutama endast seda, et kõik teevad, mis nad tahavad. Kõik võivad öelda, mida hing ihkab, uskuda ka roim-religioonidesse.
Oma arvamust väljendada äärmuseni.

Idealismi üledoos viib naiivsuseni, naiivsus lolluseni, lollus lõputu kollapsini. Suletud ringi hävinguni.

Inimene on piisavalt rumal, et talle ei tohi lubada piiratust. Inimesel pole oidu ega suurepärasut et korrapäratust ohjata.


Vaimuvabadus on aga hoopis midagi muud. Vaimuvabadus on ilu, kunst, harmoonia. Vaimuvabasid inimesi pole, aga võiks olla. Vaimuvaba inimene ei pea uskuma, et olla vaba, ta on seda niisamagi.Sellepärast arvan et mõttevabaduse piiramine on nonsenss. Iga inimene peab uskuma seda, mis on tema arust õige, mitte muu maailma meelest õige.

Probleemid tekivad aga õige teostamises. Nii sõnadega kui muude vahenditega. Ja sealt maalt tulevadki mängu piirid. Piir peaks algama mõistusest väljaspool toimuvaga. Sest sõnad on tugevaim vägi ja ainus tõeline liikumapanev jõud siin maailmas.

Seepärast olen kindlal veendumusel,et vaimuvabadust,mõttevabadust ei saa piirata. Sõnavabadust-väljendusvabadust ja kõiki muid vabadusi tuleb piirata. Me ei saa olla ei täiesti vabad ega täiesti piiratud. Me peame laveerima. Ja piiride sätestamine ongi osaline laveerimine.Ilma laveerimiseta me sööme oma ühiskonda seespoolt ja hävitame inimloomuse.


Ühiskond on inimmõistuse piiratuse vili, piiratus nõuab piire.

Kui kõik poleks nii relatiivne. Tegelikult on inimesed mu ümber head. Dagö-jää-l on head sõnad. Ma olen haleväsinud. Ma ei suuda milleski otsusele jõuda, liiga palju mõtlemist ja analüüsimist. Lund on liiga palju, aga ainult natukene. Tahaks vaheaega - tahaks aastavahetust. Mulle ei meeldi, et kõik inimesed oma blogisid kinniseks panevad. Radiohead on geenius. Iga päev võiks olla reede, ma tahan puhata, mulle ei meeldi inglise keel.

vaikne udu

barjäärne tegevus piirab vabadust
vihast segaselt ta pureb selle läbi
nii või teisiti priius
on halvatud lootuse lävi

nii me võtamegi endalt tiivad
kuis surume peale kehtivaid norme
vaba sõna ja loovus jääb kiiva
elame kammitsetud vaimu koldes

klaaskast meid ümbritseb nagu ideetus
me tunneme ja kardame  piire
klassi udust me ei näe läbi
iseenda ikkes elutsükkel tiirleb

mäletan seda häält siiani
läbi une ta kaikub mu kõrvus

avastasin enda jaoks max ernsti,kubismi ja abstraktsionismi.

never been better, ülimõnus on kodus olla. Üle 26 tunni esimene kord siiski. Nv on suht sisukas olnd. Lektorid tarkusepäeval olid head. Henri pleiss on halelebo ja evolutsiooniteooria on naljakas :D

me ju tunne piire
kombime läbi vitriini
nii igavuseringki teeb tiire
tahaks pugeda läbi rutiini

kõigist kaugel nii eemal
sa oled olemas ent ometi kõik on sama
mõttest, hingest ja muust nii eemal
loojangu varjus kõik hea kustub nii vara

läbi murevete me põhja ei vaju
see kaev pole sügav, ta on ujutav
silmades ükskõiksus ent valgust ka hajub
ma pole elus, kui head ma ei kujuta

soolasest veest
nõel pitsitab
ära joo

vihmas lonkiv peni
teede mustjas kõla
elutus sinnani levib
kunis kalkus temani kõlab

tühjus vaimus kui katkine nukuvabrik
toodab kuid produkti pole
lollus kui oinaste kari
jõud sünkroonita on kole

meie ideed on mädand ja roiskund
eluvaimu neis napib
mõttetulva kärjelt laseme raisku
uut maiku vaja on appi

although i see u everday, i really do miss u

Two jumps in a week
I bet you think that's pretty clever don't you boy?
Flying on your motorcycle,
Watching all the ground beneath you drop
You'd kill yourself for recognition,
Kill yourself to never ever stop
You broke another mirror,
You're turning into something you are not

sotrue

kas on võimalik kõik lihtsa ruttu ära rikkuda ? jah on küll

kunstlik-pime agoraa

milleks elada üllalt
kui me nkn iseendale valetame ?

milleks olla terav
kui armastus niikuinii ümardab kõik nurgad ?

milleks varjuda kindlusesse
kui meie julgus on meis vangis ?

mida nimetada kultuuriks
kui inimkond on rumalam mõistusest ?

mida taotleb ausus
kui me iseenda peegliraamigi ei mahu ?

miks tahame kõike
kui me vähestki kasutame kui tühjust ?

milleks omame võimu
kui kontrollida ei suuda me iseennastki ?

 milleks määrame piire,
kui meil vabaduseski juba tekib raskusi ?

milleks oleme kurvad
kui me rõõmugi nautida oskame rumalalt ?

milleks luua sõnu
mille tähendus sisutum on kui kest ?

milleks mõtleme üle
kui me instinktidki sülitavad meile näkku ?

kuhu jõuame lõpuks,
kui me isegi kõige sirgemast teest kaldume kõrvale ?

sel maailmal on mõte
ta läbi suurima lollusegi tõstab murekiiri.

kohe nii kaugel, et silmigi ei paista udust.

ma olen iseennast petnud, ära ostnud, võltsind

minu enda sees on minu teine mina

kohutavalt segane on, kohutavalt valus on

aiai mulle ikka nii meeldivad inimesed, kellel on selged ja arusaadavad seisukohad kõige kohta.

peekind pleekind kollaaž

uskumatult tore on endas selgusele jõuda, uskumatult tore on omada häid inimesi enda ümber, uskumatult tore on teada, mida sa inimeste juures hindad,

otsene platseeboefekt ehk ebaluuletus

kõik soe ja püsiv
lendlev ja seisev
vastanduv


kui ma oskakski lennata
ei jätaks ma iial maad

läbi tuule ja vee
maa ja taeva
une ja päeva

pettumusest ja lootusest üle
sa võiksid ükskord aru saada

salakiri.

salpeetrite paukuvad väljad
üle kuuskede latvade joa
meeletusest võidunud punasel käial

leiab kuuluvus ühise toa

dipoolne on see sõnatu käsk
arutu täita on teda


verest mustad on relvad
julmus edasi elab

 söestunud hirmust on muru
päike ei naerata talle
mälusse tahmunud auk kulub
ei andesta arutus talle

Jääkristall

Vaatan pikki orienti
kui rong mööda rööpaid
sa kaod
su silmad,ilme
soe kui lõkketuli
on läind,möödas
sa kaod

mõtlen tagasi,meenutan
mälu lahti koon kui lõnga
su sõnad laiali laotan
ei kõigest sellest kõlba

sa ise mind lõikad
kui jääkristall
kõik koed mus
harutad lahti

su ilu mind
näpistab kui tuisukülm
tormi mus sa
päästad nüüd valla

ei eita ma valu
ei põgene
sest valu on osake sinust
kuid ei räägi ma tõtt
ei kõnele
sest pettumus valusam on ilust

Maailmateooria

Me oleme arust
maailmatõvest
tuulest
ja kuldsest liivast

me oleme veest
tunnetest
verest
ja aistmatust valust

me oleme ajast
piiratud
näokad
ja näotud tulemid

me oleme panus
silmapaistev
läbi tunnete
kuldsel merel

üle mäesalude jookseme
tuul ja torm
tseesiumkell
sa lõhnad meeletult hästi

konnatiik
pesuehtne virmaline
puuvarjus puhkab
eilne suvi

kiigume

üle jõgede järvede
läbi tormidest
mööda vetest ja tolmust

siit maailmast välja

maeisaaarukassaeitahaarusaadavsaeisaaaru.

kõik mis on hea, takerdub iseenda piiratuses.
lootus milllegi uuele on rohkem nõiaring.

kõik kena

läbi hingeakna kaen pilvi
aeg kulgeb õhus kui tuueiil
jäähalost pinnale valukiiri
toob hüaliinne lühike viiv

iga lootus millalgi tuhast
enda leiab ja aitab püsti
leiab värskust õhust nii puhast
palju ahmides siiski jääb üksi

anglitsism
partiotism
parasitism
sümbionism
vulgarism
kreativism
barbarism
ateism

tolmused sõnad
udune vari
mittemidagiütlev uni

see kaev
põhjatu ja pime

ettevaatlikkus ja varjamine. ja väga hull päev.

järjekordselt sürrealism&maagiline realism.

+ asjad, mis ei unune

+ paar kummitavat laulu

Vennaskond-Appi ma vajan armastust.

mul tuli 1 vana luuletus meelde, mis kirjeldaks hästi praegust olukorda.

ma olen tüdind su keerulisusest ja kõige enda sisse kogumisest ja vaikusest ja teadmatusest ja varjamisest.

kõik mis nii hea
on järsku nii vale

seismograaf,seismograaf
ja nii edasi
maailma lõpp on maailma algus

tere tulemast me päeva
lumise tormi keskel on
sinihelves
mürgist kalk ja tume

vikat ja tulipunane verepiisk
krõbeheina pitsitab päikesekuma
ma ei vaiki ja nõela tunnen käsivarres
ma keerlen kuulen müra

veeretan sõnu üle kalkja mäe
silmused kiiklevad kui valus
nad kriiskavad möigarvad
kuival jõel kui tummad

näen näen jäämäel
äärel pilved und on täis
ja kasu ma ei haista kuule
arutu jookseb taskus tuuled

maailm on vari
empiiritu hoomamatu
pimedas
hulpiv vihmapiisk

maailm on öö
päevatu
mustuse kasutuse
käsilane

me istume serval
äärel, piiril
lõpmatuse alguse
ääremail

kasutu joosta
seista ei saa
me ei põgene
lõppu eiole

See on nagu lõputult pöörlev karusell, millest mul iial küll ei saa.

mõtlen ümber
keeran selja
põgenen

nii pööraselt, nii kiirelt

läbi ukse
uus tuleb päev

niidis,kangas
põimitud
need sõnad
nii igavad

kõnnitee poril
näha on
pettumust
pidevalt

külm tuul on
tõde ta
sasib külmalt
läbi pea

öövihmas
õhu peal
tähti vaadata
on hea

amfoteerne, tõetu,
jõuetu,

raugenud
puu
kuivab

lehed on maas

sul on ilus naeratus

Kell on pool 1 öösel, vihma sajab ja mul on räigelt tühi tunne. Mulle meeldib sürrealism ja mesmerism on põnev.

Jah ma ei suuda praegu eriti konstruktiivseid lauseid kirjutada.

Mind häirivad sisutud seisukohad hetkel täiega.

Ma eitea mida ma tahan.

ma vaatan päeva
ja näen ma sind
öeldus tehtus
mõtlen sind

suht ulme

skandeering

otsustasin hakata nüüdsest ainult seda blogi kasutama, sest kahe blogi paralleelselt kasutamine oleks jobu.

ma ei saa aru, miks inimesed kogu aeg väsind on, see tundub imelik, eriti teisipäeval.

ma tõesti ei tea mida ma tahan,mõtlen,tunnen & ma ei saa teisest inimestest üldse aru.

täielikkusest

absoluutset tõde pole olemas
absoluutset aega pole siin
absoluutset tunnet pole tulemas
absoluutne tarkus oleks piin

ükski mõte pole ehtne
ükski kell ei räägi tõtt
ükski samm ei astu ette
ükski surm ei ole lõpp

absoluutne aru on pime
absoluutne armastus on vale
absoluutselt maailm poleks külm ja vine
absoluutne maailm oleks hall ja vale

kiiritus
see mis on valesti läind
sõnadetegulik viivitus
valed mis on alla käind

päev-päevalt päikse varjab
ja tolmu pühib ninna
me kõik ju kuulume sinna karja
kelle õnnest lollus jätab ilma

nagu öeldakse-uhkus varjutab tõtt
ka sisemist, ka sisulist
ahnus on aususe lõks
raskendab sisulist silumist

sõnad nii väärad looklevad udus
painutavad-moonutavad taju
kõigest pilk võib jutustada oma lugu
kõik muu tuhas hajub

vaikus
kell
tiksub

jõgi
vesi
peegel

ilus
tunne

päike
naer

sina

Virmalised-Naer

Üksi seisan ma rannal, seltsiks vool
Liiv täis lindude kurba viit
hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer
Suvi kadund käest, sügis võitmas taas suve külluse naeratust

sürrealismus

oliivipuu okstelt
sirelite lõhnalt
jää põhust
heintelt ja ööst

sinitaeva august
käonoka kõlast
pääsukese graatsiast
mesilase nõelast

taevatormi päisest
ehk kruusatee tolmust
laternvalgelt küünlalt
vihmamärjalt meelt'

pehmet seda maailma,
kui kummituba
nürimat ja paremat
mujalt ei leia

********

rohenurm ja aas
mets täis valgust

klaaspärl
ja hele tuli
ehk valgus

sosinal sõnad
hingest
ja näolt

päike roosiõitel
sõlmib
ja kaob

kasepuude lõhnal on meehõngu
tuul puhub must läbi need sõnad
külmavihude sära näha on härmas
nii võikalt tõde mind katsub ja kõlab

varjusoojuses selili vaatan ma tähti
vihmapiisad helitult suunduvad maha
avan silmad ja enda ees äkki
näen silmi - täis ausust ja vara

kristallselge vee kumal
sa laulad mulle
ja ma kuulan

peidaks taeva taha
need näod
mil tõde
süütult vaatab maha

seosed nii kurjad
silmad nii külmad
tuul puhub aknast
külma läbi

ma ei jaksa seda enam kaua endas hoida, niiet ma varsti räägin selle ükskõik kellele välja. :S

it would never be as decent as i would like it to be, and u know what? i don't give a shit about it.

ma pole enam päris kindel

tunded on saatanast

sekundaarne viha
on painduvam kui kumm
mõttetu, sihitu kisa
on hääletult, näotult tumm

tume süsiga mustad pilved
mis valgunud tühjust on täis
sel masjal tumedal pilvel
koondunud masendus näib

mustal maal särale pole
väärset kohta leitud
sellel maal käratult kole
on sõnades-tunnetes peituv.

hommikuehas peegeldub valguskiir
mu silmil nii ere
sõrmede vahel voolab pehme liiv
mahe laine looklev, nii ehe

hommikuehas näen ma punataevast
mis maagiliselt varjab nii tähti
mõtlen oma valust ja vaevast
hommikust õhtu saada võiks äkki

ma mäletan kuud kristallveel
mis oli nii selgel järvel
kui nägin sind enne su kadumist veel
kuidas aeg sinuga möödus nii kärmelt

ma mäletan vihmast õhtut suvel
kuidas jooksime varju puu alla
pärniõite lõhna mäletan puudel
kuidas tunne soojust meis valvas

vaikselt vaatan mustsügavat taevast
sind siia igatsen ruttu
üksteist nii me päästakski vaevast
vaikselt varigi taevast kustuks

õhtutaevas
must särameri
ja helk
sügavam suurusest

see maagia
ja ilu
voolab värskusest

ma usun ilusse
ja kiindumusse
ja soojusesse

aga ma ei usu armastusse

ma ei usu pühendumisesse
ei saatusesse
ega kutsumusesse

ma ei usu kuuluvusesse
ega määratusse

kooldunud pilved
mustuvad
sajab

ja siis saju hajub
must mass eraldub
helendub
on hommik

nii puhas, nii värske

graveeritud su silmad mu mällu on
nii soojalt ja puhtalt

nostalgia 10 000

teravpeegel
helesinine jõgi
me olime siin kunagi

ja oli päev
tuulekohin
põimitud käed

sümboliseerisid
seda sõnatut
kuuluvust

ühtekuuluvust

oli jahe
parajalt jahe
mahe tuul puhus meist läbi

ja värskust
paiskus ülesse

lehed langesid
kollakirju virvarr
ja oranž


ma vaatasin sind ja sa mind
ja see oli tunne
värskem kui sügis

enam pole seda tunnet
on tuim, tundetu meenutuspilt
neutraalne kui selline

pilt on ilus siiski
kuid kunstiliselt
oli ilus sügis

konstitutsiooniline, piiratud vabadus
tere-hommikust võileib on pahaks läind
käratu reo algatus
ideeprügi ja mustust näib

kogunevat

ainult vaakum piirab õhku sama palju
kui teie
mu mõtteid ja tundeid
oma sõnadega

absoluudikomöödia neljas vaatuses

absurdsed sõnad
mõttetud teod
sihitud mõtted
tühjad eesmärgid

elu on nagu karussel mis pöörleb valet pidi

iisrael on riik, aga tänan kaasa rääkimast.

puised mäed
rohused aasad
valguskiirte väed
õhk, võta mind kaasa

kanna mind endas
läbi tolmu ja tuule
kuni lõpuks ma lendan
ja vähem näen ning kuulen

kaon siit ära
valutult, nii kiirelt
juba avatud värav
juba ületan piire

sina ja mina
meie mõlemad
maailmat hoiame
endi pihus

päike naeratab
tuul puhub su juustest läbi
ja ma naeratan
see on nii ilus

viljapõldudel helkiv sära
mustub - on öö
tähtede sära tõuseb ja kustub
nii ilusad su silmad on öös

me räägime,
ja ma tunnen niisama
justkui
sõnu poleks vaja
et üksteist mõista

valgus paistab
avan silmad
ja ärkan
uni sai otsa

kleepuvad sõnad
hüaliinsed tunded
klaasjad tõed
võluvad silmad

kas näed neist läbi
segane tõde
püherdab tolmus
hallis kangas

ja tolm on silmis
kõrvad ei kuule
maailma pusle
on kildudeks

hiirvaikselt kasutu
on maailm silmitu
taevakaos on pilvitu

magnet tõmbab nõrkasid

kass jalutab
tuult pole
päike ei paista

vaikus

hall maantee
tolm keerleb

ent pole kära

tujutu miljöö
ei luba midagi

kass kukub auku.

udune valgus
kui vikat
läbib sära


aeglane algus
helitult
teeb kära

edasi on raske
minna teed mööda
mida pole

tõde peegeldub
teadmatus on kole

ma ei oska
enam öelda
mis oli
ja on

õigel ja valel
ma ei tee vahet

ehk otsin ma üle oma varjust
ja vihma käes olemist pean paljuks

sõnad on arutud
ütlema
mis vaja

aega vähe on
et näha

kasutu pilk päikse suunas

inimtühi hoov
käratu mass
valutu vaakum

tõde palju kaalub ?
ja palju on sisu
vaja õnneks

selles tähetus taevas
on must katk
ja kokku on sõlmitud
kõik

rütm
ja valgus
kõik on kadund

sära ja teravus
on kadund


pime on

oli kord üks hing
ta seletas selgelt
mõttetest puhtalt
elas nii helgelt

oli teinegi hing
kes naiivselt nautis
tundetut elu ja
tundeid ta kartis

oli veel maailm
kaks õieti
neis maailmas haruli
naiivsust mõisteti

oli ka sügavus
kui seda nimetada niimoodi
sest piiratud sügavus
pole vabaduse moodigi.

meri vaikib
aeg peatub
on aeg

kõigeks tõeks
ja ilusaks
sujuvaks tuuleks ja aegruumiks
on aeg

tuul jookseb ja peatub
ning silitab su pead
et olla veatu
on puudu vaid read

read õnnest
ja päevast
ja tõest

tõest, mis on ilusaim
kuid ometi nii õel

õel on see vesi
ja piirid,

see ei ole aus
kõik mis juhtub

juhtuv tuhmub
sest ma ei taha
et miski juhtuks
spotaanselt


tõde on õel.

elutu on arutu
selle pikkus on näiv
abstraktsus on piiritu
otsatuil teil

võimatu on udune
ja tühjus on pilvil
käsutu, ilmetu
vabatu piires

kõik on nii piires
paha kammitsas neid
elutus piidleb
otsatuil teil

öötu on taevas
tähed on kadu
kuu säratust
tühi tühjus ei adu

säärane viljatus
abstraktselt kaos
on kokku koondunud
ühes pilvituis arus.

verinoor veri
on arutu
ja viha ses veres
on vihatu

verinoor idee
on mõttetu
ideekaev on põhjatu

täitmatu aim
piisatu valu
lõputu aru
näotu nägu

tõde on siin
ja kuskil seal

talitse valu

illusioon on
päike
vihmapilves

ideetu süda
keerleb laburündis
spiraal
pole kandiline.

ole see ja teine
olen veel ja veel

piisab ühest naerust

et öelda
mitte midagi

kasutud sõnad
on segadus

tolm keerutab
mööda

ratsionaalsuse
võtab kaasa

ja piisab ehk
sellest, et öelda
mitte midagi

just nagu minagi.

sürrealism on kaugel
öös pimedas
pilve taga

näotus kõrbes
ta naeratab

ja ütleb seda
mida minagi ütleks
kui saaks

kui mõtted
saaks öelda

tulla paremini
välja kui
Dali

ning ehk täidaksid
kõik augudki

tühjuses noh.

aurinko
öö
samet
pehme
müstilisus

verd
valab
viha

tärin
langeb
alla
kui must
pilv

verd valab
ahnus

kastan põleb
uuesti ja jälle
külm on

ma olen varjus
aga vihma ei saja
pime on

tuul lükkab
elu edasi
vali on

tuleb laine
ja puhastab kõik
kurb on

kurb on,
et pole kurb
tunda midagi

ma ei tunne,
vaid kiigun
kahe maailma vahel

ma ei oska
mõista
sest pole
kes mõistaks

ma ei näe
mul jääb
silmi puudu

ja kisa,
kui vali,
see ei tee mind kurdiks

tõde on siin,
ja seal,
ma ei ulatu

tühjus on,
mõttetest täis
külm on.

ma otsin sind ja sind ja sind
ja vaevalt et kedagi teist ma leian
ei tea kas mul tahtmistki on
pimedas kompida,otsida ja leida

otium reficit vires
ja vahel ei pühitse ka
ma eitea ju, ehk tagasi minnes
ma koperdan jälle mõnel vanal veal

kui puukingades sammumine
on see liikumine siin otsatuil teil
valgust pole ja päeva mitte ammugi
ja värvi ja naeru ja ilu
ja enam pole sedagi

suvi on

ja puud on raagus
külm on
ja öösel pole tähtigi

alea jacta est
ad hoc, naiiv-ilu.

ratsionaalselt ma ütleks ehk teisiti
kuid praegu hõljun ma pilvel
praegu õhk on arutult kerge
elul on nägu ja jumet

tuul kannab mind mööda metsa
pajusid, kaski, seenepõlde
näen päikest ja päeva reas
läbi ilusa prisma näen nüüd kõike

mustus hajub ja kustub tuhata
suitsu ei tõuse ammugi
õuna mürgisus on maitseta
eilsest elust oleks olnud loota paljutki

saite õigesti aru, ma olen kadund
kahe maailma vahel
kuid mitte kuskilgi,
ma praegu ei asu

tundeta vaakum on käes
vaakum vaakumita
pole midagi enam alles
tühjus on kõvasti teravam.

konservatiivne,
rahutult rahulik maailm
pikseid tundmata
liigub ta edasi

ta ei liugle
ta samm on raske
justkui kivi oleks
ta jalutsis

reforme võid
unes näha
uuenduste aeg on läbi
elame vanas pimedas
vaimus
ilma vihmata, tormideta
kultus kuulub vanadele

seega justkui kõrbes sammume
ei roomame
sest edasi me ju ei jõua

kuhu üldse jõuda ?
uue liivahunniku sisse?
või vajuda otse liivasse ?

ma põgenen kohe
kasvõi igavikku
või olematusesse
siia lagendikule ma ei jää

hüvasti, samasus.

just nii, mitte teisiti

telepaatiline virrvarr
ma näen sinusse, sa näed läbi
empaatias kunst,
kui klaasist näen läbi

piisavalt filosoofiline
empiiriline tõde
justkui koomiks,
on see väljamõeldud tõde

ideoloogiline prügikast
mõttetest sõge
ajab üle
ent nälgib ikkagi

egoistlik maniakkia
võimust hull
edust pime
hääl mis kuuleb vaid ennast

sotsiaalsus kui matemaatika
valemid täis
ent rikutud seaduspärasused
on läbi ja lõhki ratsionaalsed

edutseme vales
ja halvatav on see geniaalsus
ebageniaalne maailm
on nii lähedal
katklüsmile, see on alles eel.

see kirglik müüt jälle kannustab
kindlasti, ma tean ja usun
järjekordset ajuterrorit alustab
pimedat tõde, pimedas usus

hoogu maha võtab viga,
õlitamata karusel
kajakate kõrvulukustav kisa
värvitus nutvatel pajudel

langeb jälle õhtusse
õhtu hall on ja ebasume
pimedat teed mööda komberdab
peenike, nälginud, kidur

segadus maitsetu on
ei täida kõhtu eriti ka
tühjemaist tühjast säsist
ei suuda vormida
ka rohkem ma

see pime tunne on kui kunst,
sürrealism, Dali voog
ei aita suuremgi soov või päits
arutust mõttenälg edasi loob

ent kuhu kukkuda
põhjatu on see kaev
põhjatum kui terata vurr
põhjatum kui auguga laev

eks loodame edasi
vaikust kisaga peletab
enda nälga
näljutab edasi
see silmitult
tuikuv naer.

tere maailm, sa oled kataklüsm.

freeoonid, aerosoolid, tsee oo kaks
maailm, sa oled iseenda prügila
tuhapilv, suva üks v kaks
me sitta jõuame veel ju õhku pühkida

GMO mais, kuldne riis
neid jõuab näost sisse ajada
pumpa naftat veel, suva see bensiiniaktsiis
me ühe vähikülvaja võime veel rajada

Palestiina, Balkan, Somaalia
kui nad ei meeldi, on meil alati raketid
nupuvajutusega ju lihtne
surma külvata kadetil

demokraatia, vabadus,
need väärtused on jobudele
Mao Zedongi algatus
isikukultus, õnne toob kodudele

Jah, ja seda on vähe
ees ootab veel palju
vaatame kuidas 6 aastane hiinas tööle läheb
kuulame päikesemaa ''googlenalja''

On veel, oodake
Putin serveerib külma sõja
maailma purustamiseks me toodame
diplomaatiaga Opperheireid saatana õlal

Õnne! Oleme edukad
Bulgakovi Woland meie kõrval tühine
kui kõrgem lollus meid veel edutab
varsti kõik ilusa ära pühime

peegel.

sel heledal hommikul
peavalus ja naerus
segastes valudes
segane vaevus
peegeldab läbi
miskit, mis on
nii ere

ta pale helgib
ja ütleb otse
vaevu ta kelgib
rohkem ratsionaalselt
see leiab sus ülesse
kõik pahateod

kuidas nägi see välja
see hommik kui pettusid
see hommik kui ,,vastu pidasid''
see hommik kui nutsid
kui karjusid, nii kõvasti, aga samas nii vaikselt

ja kuidas lõpuks tuul kandis sellegi minema
kandis vaikse röögatuse, eemale, kaugele

ja mis jäi järgi ? hall, pime kast su ümber
just nimelt seda näitab peegel, su tühja hommiku
armutu giljotin.

rott.

on meeletul maal
üks luitunud kaev
oletavalt,
ohkab seal vaev

väsimus ja süngus
paistetab läbi
külmus, raev
seal abikäsi

aga kalki
kalgemastki
kes hoolivust ei hooma
tundub enda all
olevat koormat

vihm lajatab
vee ta silmil
äike karjatab
tumedail pilvil

ja nii see juhtubki
rott, oh häbi
kalgemaistki südameist
tee närib läbi

vilgub jah vilgub
tuluke jõel
on petva näoga
terav,jah, õel.

hajub, jah hajub
punane kuma
vetepeegeldus kaob
ära, juba ?