puulatvade hõlmad
mille peidus on suurus
usk,rahu,priiusetõllad
kasvav ja sirguv kuumus
siselillede õied
mil teravad oksad
veri,pikne,faatum,
mis varsti,varsti saab otsa
sisekõne komöödia
piiratud kompleksid
teatraalne agoonia
vahakujud,gorteskid
pilavad piinad
naeru lohutav iroonia
ebalendavad tiivad
kirge tunnustav eufooria
sektid,fanatism,veeuputus
elada või surra näljas
mõistus-enesehukutus
kas trügida või elada väljas
kadunud idealismisolk
puhta lõpp on puhtama algus
vaid tõeliselt valutu pole kalk
maailma kaos on maailma valgus.
Friday, December 31, 2010
Wednesday, December 29, 2010
Jää(v)
Tehismaailm,tehiselu
sundvaikus
katkine lelu
mille viskad
vastu seina
vihata
keeris ja melu
tuuleta,tundeta
ebaõitsed iluga
püstitad torne
talata
pood õigeid
nöörita
vaagimas eitamas
proosat oimuta
sa lood vana uueta
ja ainult jää on püsiv
Tehismaailm,tehiselu
sundvaikus
hommikuta õhtu küünlavalgel
ja ainult jää on püsiv
sundvaikus
katkine lelu
mille viskad
vastu seina
vihata
keeris ja melu
tuuleta,tundeta
ebaõitsed iluga
püstitad torne
talata
pood õigeid
nöörita
vaagimas eitamas
proosat oimuta
sa lood vana uueta
ja ainult jää on püsiv
Tehismaailm,tehiselu
sundvaikus
hommikuta õhtu küünlavalgel
ja ainult jää on püsiv
sus tunnen ma ennast
ihu lõikavat jäisust
silmi nii kiviseid
teadmatusest
sus näen ma aru
ootamist
ja selget, nii selget
taju
ja nii sa kulged
toimid ja särad
õitsed nii tormide päevas
ja purskad ja kustud
vaikid ja kõlad
kuulad ja vestled
karjud üle kära
ei pimedast sa välju
ei tuhmu sa ära
veel lõikad ja lõikad
lõikad end välja
kui pildiraamatust...
sest upud sa sinna
kukud maha
ära saadad maru
üle tormise mere
ja lõputult,nõelatult, läbi nüri
tera
sa vaikid, ja valus su vaikus on...
hiljem sodid ja mustad,kritseldada
maha kõik eelneva kui väärangu
rebid sa puruks,põletad maha
raiud ja katkud, hävitad ja murrad
sa lõhud kõik ära
Udu raputab vihma üle pilvepiiri.
ihu lõikavat jäisust
silmi nii kiviseid
teadmatusest
sus näen ma aru
ootamist
ja selget, nii selget
taju
ja nii sa kulged
toimid ja särad
õitsed nii tormide päevas
ja purskad ja kustud
vaikid ja kõlad
kuulad ja vestled
karjud üle kära
ei pimedast sa välju
ei tuhmu sa ära
veel lõikad ja lõikad
lõikad end välja
kui pildiraamatust...
sest upud sa sinna
kukud maha
ära saadad maru
üle tormise mere
ja lõputult,nõelatult, läbi nüri
tera
sa vaikid, ja valus su vaikus on...
hiljem sodid ja mustad,kritseldada
maha kõik eelneva kui väärangu
rebid sa puruks,põletad maha
raiud ja katkud, hävitad ja murrad
sa lõhud kõik ära
Udu raputab vihma üle pilvepiiri.
Tuesday, December 28, 2010
Friday, December 24, 2010
must-valge maailma jooned inimkoosluse taamal.
Meie maailmal, nii palju kui me adume, puuduvad piirid. Relatiivsusteooriast lähtudes saame väita, et miski pole absoluutne, ei aeg, ruum ega kiirus. Sealt edasi minnes, saame väita ka, et universumil pole piire. Kui olekski, siis oleks need piirid niisugused, mida meie ei hooma, mittekolmemõõtmelised piirid. Neid teese kokku võttes on selgesti näha, et maailmal on tendets vältida piire. Me ei ole surutud kasti, vaid hajume kõige ja kõiksuse udus.
Miks see on tähtis ? Neid tõendeid vaadates näeme, et maailm ei ole absoluutne. Ei eristu täielik tõde ja täielik vale. Me elame selle kõige segus. Siit on lihtne järeldada, et pole olemas absoluutset halba ega absoluutset head. Inimpiiridesse surutuna ei leia me kunagi ammendavat perfektsust ega kaootilist nõmedust.Kahjuks kipuvad enamus inimesi oma mõtlematuses seda unustama.
Meie loomuses on näha piire. Kõige muistsemad kirjeldused maailma kujust on ka seda kinnitatud. Ammustel aegadel valitses põhimõte, et meie planeedil on kindel lõpp ja algus, tõsi sel ajal ei mõistetud universumi nii nagu praegu, ent praegu on samuti teada, et isegi meie planeedi puhul pole võimalik servani jõuda. Meie mõistuse evolutsioonile vaatamata on siiani enamuste inimeste tajus servateooria. Küll mitte enam meie koduplaneedi ega universumi, vaid pigem elu enese puhul.
Kindlasti tekiks hetkel paljude inimeste peades küsimus: mis siis kui ma näen midagi absoluutselt heana või absoluutselt halvana ? On ju hea ja halb üldjuhul kindlapiirilised mõisted ja välistavad teineteist ?
Tegelikult kehtib meie maailma puhul sellele kõik risti-vastupidi. Elu keerulisuse tõttu ei saa kunagi väita et hea ja halb eksisteerivad eraldi. Nende kahe mõiste puhul on tegu pigem sümbiontide koos eksisteerimisega. Hea ja halva avaldumine sõltub tegelikult taustsüsteemist mitte nende avaldumiseviisist või tagajärgedest. Miks ? Sest hea ja halb avalduvad korraga, ühtselt. Nende tagajärjed pole absoluutsed ja nende tagajärgede olemust on võimalik hinnata erinevalt, lähtudes taustsüsteemist. Loomulikult on veel mängus hindaja suur subjektiivsus.
Siit joonistub välja ka tõsiasi, et head ja halba pole üldsegi mitte võimalik defineerida, on vaid võimalik öelda, MIS MÕJU ON TEATUD ASJAOLUL MÕNELE TEISELE ASJAOLULE KINDLA INIMESE SILMADE LÄBI. Näiteks riigivalitsemise puhul eelistab mõni inimene monarhiat, vihjates sellega rangele distsiplineeritusele ja poliitika vähemale sopasusele. (Väheneb teiste parteide avalik mahategemine jne). Vabariiklane aga see vastu võib väita et poliitika sopasus suureneb monarhia korral.( Itaalia korruptsioon Berlusconi näitel või Valgevenes toimuvad pettused valimistel.)
Nii nagu hea ja halva eristamine on vale, vajaliku õigsuse välja selgitamise eesmärgil, mida muidugi ei saa nimetada absoluutseks tõeks, on ka hea ja halva eristamise tagajärjed ühiskonnale halvavad.
Absoluutse hea eristamisega kaasneb idealism, mis on tänapäeva ühiskonna üks suuremaid mureallikaid.Idealismist võib rääkida nii demokraatia kui ka kommunismi valgel. Demokraatliku idealismi suurim lipulaev on kahtlemata Ameerika Ühendriigid.Oma idealismi vaimus proovivad nad ühiskonnakorraldust suruda maailmakorralduseks. Ennast maailmapolitseinikeks pidades üritavad nad ühte kultuuriruumi lõhkuda taipamata midagi selle kultuuriruumi religioonist ja mõjust kogu ühiskonnale.Idealismiimpeeriumi mõjud ulatuvad ka teistesse riikidesse ja mõjutavad neidki, tuues kaasa idealismi globaliseerumise, kus kõik arvavad, et kõik vabadused on voorused.
Teistpidi kujutab endast samasugust ohtu kommunism, vastandudes demokraatiale.Samamoodi nagu demokraatia puhul proovitakse piiranguid vähendada, on kommunismi puhul piirangutega liialdatud. Majandus ning massikommunikatsioon on võimsad relvad, ning neil ei saa lasta kontrollimatult vohada, ent samas ei saa ka nende tegevust pärssida liigse kontrollimisega, sest muidu avaldub efekt, kus võimsad relvad kaotavad inimese rumaluse tõttu on võimsuse ja kasuteguri. Peale selle peab kommunistlik idealism oma õigsust nii absoluutseks, et surub seda peale nii relva kui vaimuga, sandistates repressioonidega ka geeniuseid.
Absoluutse vale eristamisega kaasneb põhjendamatu kriitilisus. Põhjendamatu kriitilisus viib aga põhjendamatu skeptilisuseni, põhjendamatu skeptilisus viib kõige välistamiseni ja monoliitse negativismini, mis omakorda toob endaga kaasa vaimu nüristumise ja rumaluse. Põhjendamatu kriitilsus vähendab ka usaldust kriitika suhtes. Kui usaldus kaob, pole kriitikal enam funktsiooni, kui kaob ka kriitikameel, siis meie maailm pole enam elamisväärne, sest kui me vigu ei leia, ei ole me inimesed, siis läheneme kaosele.
Lõpetuseks tahaks tähelepanu juhtida ühele pisiasjale, nimelt oma eelmisele kirjutisele. Seal kirjutasin demokraatlikest vabadustest ja väitsin, et inimesed vaja piire. Praegu aga väidan et meie maailmal pole piire. Tegu on siiski erinevate piiridega, demokraatlikus ühiskonnas on just selleks vaja piire, et ühiskonnal poleks piire. See tähendab, et absoluutset vabadust tuleb piirata selleks, et poleks midagi absoluutset. Siit järeldubki et maailm vaja piire, ühiskonna tasemel, et poleks lõputut vabadust ega lõputut kontrolli, et poleks lõplikku tõde ja lõplikku valet. Ainult nii saame targemaks ja säilitame enda loodud ilusat maailma.
Miks see on tähtis ? Neid tõendeid vaadates näeme, et maailm ei ole absoluutne. Ei eristu täielik tõde ja täielik vale. Me elame selle kõige segus. Siit on lihtne järeldada, et pole olemas absoluutset halba ega absoluutset head. Inimpiiridesse surutuna ei leia me kunagi ammendavat perfektsust ega kaootilist nõmedust.Kahjuks kipuvad enamus inimesi oma mõtlematuses seda unustama.
Meie loomuses on näha piire. Kõige muistsemad kirjeldused maailma kujust on ka seda kinnitatud. Ammustel aegadel valitses põhimõte, et meie planeedil on kindel lõpp ja algus, tõsi sel ajal ei mõistetud universumi nii nagu praegu, ent praegu on samuti teada, et isegi meie planeedi puhul pole võimalik servani jõuda. Meie mõistuse evolutsioonile vaatamata on siiani enamuste inimeste tajus servateooria. Küll mitte enam meie koduplaneedi ega universumi, vaid pigem elu enese puhul.
Kindlasti tekiks hetkel paljude inimeste peades küsimus: mis siis kui ma näen midagi absoluutselt heana või absoluutselt halvana ? On ju hea ja halb üldjuhul kindlapiirilised mõisted ja välistavad teineteist ?
Tegelikult kehtib meie maailma puhul sellele kõik risti-vastupidi. Elu keerulisuse tõttu ei saa kunagi väita et hea ja halb eksisteerivad eraldi. Nende kahe mõiste puhul on tegu pigem sümbiontide koos eksisteerimisega. Hea ja halva avaldumine sõltub tegelikult taustsüsteemist mitte nende avaldumiseviisist või tagajärgedest. Miks ? Sest hea ja halb avalduvad korraga, ühtselt. Nende tagajärjed pole absoluutsed ja nende tagajärgede olemust on võimalik hinnata erinevalt, lähtudes taustsüsteemist. Loomulikult on veel mängus hindaja suur subjektiivsus.
Siit joonistub välja ka tõsiasi, et head ja halba pole üldsegi mitte võimalik defineerida, on vaid võimalik öelda, MIS MÕJU ON TEATUD ASJAOLUL MÕNELE TEISELE ASJAOLULE KINDLA INIMESE SILMADE LÄBI. Näiteks riigivalitsemise puhul eelistab mõni inimene monarhiat, vihjates sellega rangele distsiplineeritusele ja poliitika vähemale sopasusele. (Väheneb teiste parteide avalik mahategemine jne). Vabariiklane aga see vastu võib väita et poliitika sopasus suureneb monarhia korral.( Itaalia korruptsioon Berlusconi näitel või Valgevenes toimuvad pettused valimistel.)
Nii nagu hea ja halva eristamine on vale, vajaliku õigsuse välja selgitamise eesmärgil, mida muidugi ei saa nimetada absoluutseks tõeks, on ka hea ja halva eristamise tagajärjed ühiskonnale halvavad.
Absoluutse hea eristamisega kaasneb idealism, mis on tänapäeva ühiskonna üks suuremaid mureallikaid.Idealismist võib rääkida nii demokraatia kui ka kommunismi valgel. Demokraatliku idealismi suurim lipulaev on kahtlemata Ameerika Ühendriigid.Oma idealismi vaimus proovivad nad ühiskonnakorraldust suruda maailmakorralduseks. Ennast maailmapolitseinikeks pidades üritavad nad ühte kultuuriruumi lõhkuda taipamata midagi selle kultuuriruumi religioonist ja mõjust kogu ühiskonnale.Idealismiimpeeriumi mõjud ulatuvad ka teistesse riikidesse ja mõjutavad neidki, tuues kaasa idealismi globaliseerumise, kus kõik arvavad, et kõik vabadused on voorused.
Teistpidi kujutab endast samasugust ohtu kommunism, vastandudes demokraatiale.Samamoodi nagu demokraatia puhul proovitakse piiranguid vähendada, on kommunismi puhul piirangutega liialdatud. Majandus ning massikommunikatsioon on võimsad relvad, ning neil ei saa lasta kontrollimatult vohada, ent samas ei saa ka nende tegevust pärssida liigse kontrollimisega, sest muidu avaldub efekt, kus võimsad relvad kaotavad inimese rumaluse tõttu on võimsuse ja kasuteguri. Peale selle peab kommunistlik idealism oma õigsust nii absoluutseks, et surub seda peale nii relva kui vaimuga, sandistates repressioonidega ka geeniuseid.
Absoluutse vale eristamisega kaasneb põhjendamatu kriitilisus. Põhjendamatu kriitilisus viib aga põhjendamatu skeptilisuseni, põhjendamatu skeptilisus viib kõige välistamiseni ja monoliitse negativismini, mis omakorda toob endaga kaasa vaimu nüristumise ja rumaluse. Põhjendamatu kriitilsus vähendab ka usaldust kriitika suhtes. Kui usaldus kaob, pole kriitikal enam funktsiooni, kui kaob ka kriitikameel, siis meie maailm pole enam elamisväärne, sest kui me vigu ei leia, ei ole me inimesed, siis läheneme kaosele.
Lõpetuseks tahaks tähelepanu juhtida ühele pisiasjale, nimelt oma eelmisele kirjutisele. Seal kirjutasin demokraatlikest vabadustest ja väitsin, et inimesed vaja piire. Praegu aga väidan et meie maailmal pole piire. Tegu on siiski erinevate piiridega, demokraatlikus ühiskonnas on just selleks vaja piire, et ühiskonnal poleks piire. See tähendab, et absoluutset vabadust tuleb piirata selleks, et poleks midagi absoluutset. Siit järeldubki et maailm vaja piire, ühiskonna tasemel, et poleks lõputut vabadust ega lõputut kontrolli, et poleks lõplikku tõde ja lõplikku valet. Ainult nii saame targemaks ja säilitame enda loodud ilusat maailma.
Thursday, December 23, 2010
Tuesday, December 21, 2010
taustsüsteemitu üldistus on nürim
kui kivi
põhjuseta tagajärg on halvatum kui
hüpoteesitu järeldus
sant vanker kolmel jalal
valgusetu lootus on mõttetum kui
sinitaeva surnud pilvide kõle
vaimuterata tarkus on rumalam
kui totter, liivane uni
me teeme kõike millegi nimel
vajame nägemist tähelepanekuid ja hoiakuid
me vaja tagasisidet
kui kivi
põhjuseta tagajärg on halvatum kui
hüpoteesitu järeldus
sant vanker kolmel jalal
valgusetu lootus on mõttetum kui
sinitaeva surnud pilvide kõle
vaimuterata tarkus on rumalam
kui totter, liivane uni
me teeme kõike millegi nimel
vajame nägemist tähelepanekuid ja hoiakuid
me vaja tagasisidet
räägime ausalt ja vigadeta, me elame ju vabal maal
ma tunnen ennast vabalt, see on kohutavalt hea tunne. ma ei pea enam looma ei eelarvamusi ega järeldus-aimusid. ma ei sõltu nii paljudest asjadest, kui varem. mul pole enam vaja pilti kokku panna. ma olen õnnelik kõige üle, mis ma siiani teinud olen. mul on inspiratsioon,huvi, kirg. kõik on tagasi.
lisaks kõigele sellele, avastasin täna et euroopa filosoofia pole ainus kandepinda väärt tõeürik.
lisaks kõigele sellele, avastasin täna et euroopa filosoofia pole ainus kandepinda väärt tõeürik.
Monday, December 20, 2010
ma ei oska praegust olukorda kirjeldada. ma ei saa sellest aru, kuidas peaksingi. Kuidas saab inimestega suhelda, neid tõsiselt võtta, kui sa ei tea neist midagi, kui su lähedased inimesed teevad kõik, et sa neist aru ei saaks. Otsekohesusest pole samuti kasu, ma arvan, et see ei muudaks olukorra kulgu absoluutselt.
Ma ei oska ennast väljendada, ja endast rääkida, kellele ma peaksingi, kui inimesed sind ei usalda, on raske neile asju usaldada, kuigi ma neid inimesi usaldan.
See kõik meenutab nonsenssi, peaga vastu seina jooksmist, lõputut-lõputut ringi, mis iial ei saa otsa. Ma ei saa olla ei aus ega unustada. Ma olen selles nõiaringis päevast päeva.
Oh god.
Ma ei oska ennast väljendada, ja endast rääkida, kellele ma peaksingi, kui inimesed sind ei usalda, on raske neile asju usaldada, kuigi ma neid inimesi usaldan.
See kõik meenutab nonsenssi, peaga vastu seina jooksmist, lõputut-lõputut ringi, mis iial ei saa otsa. Ma ei saa olla ei aus ega unustada. Ma olen selles nõiaringis päevast päeva.
Oh god.
Sunday, December 19, 2010
ühiskonna piiridest.
Kes on kunagi lugenud Aldous Huxley-d või George Orwelli, teab mis on tõeline piiratus, olukord, kus ühiskond on täielikult allutatud ühe institutsiooni kontrollile. Kuid mida endas kujutab ühiskonna piiratus ? Kas seda on vaja ? Kas seda saab samastada vaimu piiratusega, sõnavabaduse piiramisega ?
Ühiskonna piiratus kujutab endast esmamärgipõhiseid takistusi inimeste väljenduse ja käitumise piiramiseks. Nagu öeldakse siis ühiskondlik vabadus sünnitab ühiskondlikku kaost. Piirideta ühiskond on primaarne eluvorm.
Reegliteta metsikus.
On tõepärane et me ei suuda luua püsivaid struktuure ilma piirideta, laiemalt võttes on ju kogu meie maailm organiseerituse vorm,aine on organiseeritud, aatomitevahelised tõukejõud on ülitäpsed, vesiniku muundumine heeliumiks on täpselt määratletud. Me ei elaks ilma organiseerituseta, seega on ka ühiskond kõrgem organiseeritus,mis toimib ainult teatud piiridega. Teatud väärtustega, mida ei tohi ületada. Samamoodi nagu sõnavabadus on väärtus, on väärtus ka selle kontrollimine.
Pean demokraatiat õigeks, ent arvan, et lääneriigid on seda liialt idealiseerinud. Demokraatia peaks endast kujutama ühiskonna vabadust, kõikide ühis taset. Milline perfektsus-mõelge kõikide tahe, kõik saavad, mida nad ihaldavad. Demokraatia justkui peakski kujutama endast seda, et kõik teevad, mis nad tahavad. Kõik võivad öelda, mida hing ihkab, uskuda ka roim-religioonidesse.
Oma arvamust väljendada äärmuseni.
Idealismi üledoos viib naiivsuseni, naiivsus lolluseni, lollus lõputu kollapsini. Suletud ringi hävinguni.
Inimene on piisavalt rumal, et talle ei tohi lubada piiratust. Inimesel pole oidu ega suurepärasut et korrapäratust ohjata.
Vaimuvabadus on aga hoopis midagi muud. Vaimuvabadus on ilu, kunst, harmoonia. Vaimuvabasid inimesi pole, aga võiks olla. Vaimuvaba inimene ei pea uskuma, et olla vaba, ta on seda niisamagi.Sellepärast arvan et mõttevabaduse piiramine on nonsenss. Iga inimene peab uskuma seda, mis on tema arust õige, mitte muu maailma meelest õige.
Probleemid tekivad aga õige teostamises. Nii sõnadega kui muude vahenditega. Ja sealt maalt tulevadki mängu piirid. Piir peaks algama mõistusest väljaspool toimuvaga. Sest sõnad on tugevaim vägi ja ainus tõeline liikumapanev jõud siin maailmas.
Seepärast olen kindlal veendumusel,et vaimuvabadust,mõttevabadust ei saa piirata. Sõnavabadust-väljendusvabadust ja kõiki muid vabadusi tuleb piirata. Me ei saa olla ei täiesti vabad ega täiesti piiratud. Me peame laveerima. Ja piiride sätestamine ongi osaline laveerimine.Ilma laveerimiseta me sööme oma ühiskonda seespoolt ja hävitame inimloomuse.
Ühiskond on inimmõistuse piiratuse vili, piiratus nõuab piire.
Ühiskonna piiratus kujutab endast esmamärgipõhiseid takistusi inimeste väljenduse ja käitumise piiramiseks. Nagu öeldakse siis ühiskondlik vabadus sünnitab ühiskondlikku kaost. Piirideta ühiskond on primaarne eluvorm.
Reegliteta metsikus.
On tõepärane et me ei suuda luua püsivaid struktuure ilma piirideta, laiemalt võttes on ju kogu meie maailm organiseerituse vorm,aine on organiseeritud, aatomitevahelised tõukejõud on ülitäpsed, vesiniku muundumine heeliumiks on täpselt määratletud. Me ei elaks ilma organiseerituseta, seega on ka ühiskond kõrgem organiseeritus,mis toimib ainult teatud piiridega. Teatud väärtustega, mida ei tohi ületada. Samamoodi nagu sõnavabadus on väärtus, on väärtus ka selle kontrollimine.
Pean demokraatiat õigeks, ent arvan, et lääneriigid on seda liialt idealiseerinud. Demokraatia peaks endast kujutama ühiskonna vabadust, kõikide ühis taset. Milline perfektsus-mõelge kõikide tahe, kõik saavad, mida nad ihaldavad. Demokraatia justkui peakski kujutama endast seda, et kõik teevad, mis nad tahavad. Kõik võivad öelda, mida hing ihkab, uskuda ka roim-religioonidesse.
Oma arvamust väljendada äärmuseni.
Idealismi üledoos viib naiivsuseni, naiivsus lolluseni, lollus lõputu kollapsini. Suletud ringi hävinguni.
Inimene on piisavalt rumal, et talle ei tohi lubada piiratust. Inimesel pole oidu ega suurepärasut et korrapäratust ohjata.
Vaimuvabadus on aga hoopis midagi muud. Vaimuvabadus on ilu, kunst, harmoonia. Vaimuvabasid inimesi pole, aga võiks olla. Vaimuvaba inimene ei pea uskuma, et olla vaba, ta on seda niisamagi.Sellepärast arvan et mõttevabaduse piiramine on nonsenss. Iga inimene peab uskuma seda, mis on tema arust õige, mitte muu maailma meelest õige.
Probleemid tekivad aga õige teostamises. Nii sõnadega kui muude vahenditega. Ja sealt maalt tulevadki mängu piirid. Piir peaks algama mõistusest väljaspool toimuvaga. Sest sõnad on tugevaim vägi ja ainus tõeline liikumapanev jõud siin maailmas.
Seepärast olen kindlal veendumusel,et vaimuvabadust,mõttevabadust ei saa piirata. Sõnavabadust-väljendusvabadust ja kõiki muid vabadusi tuleb piirata. Me ei saa olla ei täiesti vabad ega täiesti piiratud. Me peame laveerima. Ja piiride sätestamine ongi osaline laveerimine.Ilma laveerimiseta me sööme oma ühiskonda seespoolt ja hävitame inimloomuse.
Ühiskond on inimmõistuse piiratuse vili, piiratus nõuab piire.
Kui kõik poleks nii relatiivne. Tegelikult on inimesed mu ümber head. Dagö-jää-l on head sõnad. Ma olen haleväsinud. Ma ei suuda milleski otsusele jõuda, liiga palju mõtlemist ja analüüsimist. Lund on liiga palju, aga ainult natukene. Tahaks vaheaega - tahaks aastavahetust. Mulle ei meeldi, et kõik inimesed oma blogisid kinniseks panevad. Radiohead on geenius. Iga päev võiks olla reede, ma tahan puhata, mulle ei meeldi inglise keel.
vaikne udu
barjäärne tegevus piirab vabadust
vihast segaselt ta pureb selle läbi
nii või teisiti priius
on halvatud lootuse lävi
nii me võtamegi endalt tiivad
kuis surume peale kehtivaid norme
vaba sõna ja loovus jääb kiiva
elame kammitsetud vaimu koldes
klaaskast meid ümbritseb nagu ideetus
me tunneme ja kardame piire
klassi udust me ei näe läbi
iseenda ikkes elutsükkel tiirleb
vihast segaselt ta pureb selle läbi
nii või teisiti priius
on halvatud lootuse lävi
nii me võtamegi endalt tiivad
kuis surume peale kehtivaid norme
vaba sõna ja loovus jääb kiiva
elame kammitsetud vaimu koldes
klaaskast meid ümbritseb nagu ideetus
me tunneme ja kardame piire
klassi udust me ei näe läbi
iseenda ikkes elutsükkel tiirleb
Saturday, December 18, 2010
Wednesday, December 15, 2010
me ju tunne piire
kombime läbi vitriini
nii igavuseringki teeb tiire
tahaks pugeda läbi rutiini
kõigist kaugel nii eemal
sa oled olemas ent ometi kõik on sama
mõttest, hingest ja muust nii eemal
loojangu varjus kõik hea kustub nii vara
läbi murevete me põhja ei vaju
see kaev pole sügav, ta on ujutav
silmades ükskõiksus ent valgust ka hajub
ma pole elus, kui head ma ei kujuta
kombime läbi vitriini
nii igavuseringki teeb tiire
tahaks pugeda läbi rutiini
kõigist kaugel nii eemal
sa oled olemas ent ometi kõik on sama
mõttest, hingest ja muust nii eemal
loojangu varjus kõik hea kustub nii vara
läbi murevete me põhja ei vaju
see kaev pole sügav, ta on ujutav
silmades ükskõiksus ent valgust ka hajub
ma pole elus, kui head ma ei kujuta
Tuesday, December 14, 2010
vihmas lonkiv peni
teede mustjas kõla
elutus sinnani levib
kunis kalkus temani kõlab
tühjus vaimus kui katkine nukuvabrik
toodab kuid produkti pole
lollus kui oinaste kari
jõud sünkroonita on kole
meie ideed on mädand ja roiskund
eluvaimu neis napib
mõttetulva kärjelt laseme raisku
uut maiku vaja on appi
teede mustjas kõla
elutus sinnani levib
kunis kalkus temani kõlab
tühjus vaimus kui katkine nukuvabrik
toodab kuid produkti pole
lollus kui oinaste kari
jõud sünkroonita on kole
meie ideed on mädand ja roiskund
eluvaimu neis napib
mõttetulva kärjelt laseme raisku
uut maiku vaja on appi
Monday, December 13, 2010
Saturday, December 11, 2010
kunstlik-pime agoraa
milleks elada üllalt
kui me nkn iseendale valetame ?
milleks olla terav
kui armastus niikuinii ümardab kõik nurgad ?
milleks varjuda kindlusesse
kui meie julgus on meis vangis ?
mida nimetada kultuuriks
kui inimkond on rumalam mõistusest ?
mida taotleb ausus
kui me iseenda peegliraamigi ei mahu ?
miks tahame kõike
kui me vähestki kasutame kui tühjust ?
milleks omame võimu
kui kontrollida ei suuda me iseennastki ?
milleks määrame piire,
kui meil vabaduseski juba tekib raskusi ?
milleks oleme kurvad
kui me rõõmugi nautida oskame rumalalt ?
milleks luua sõnu
mille tähendus sisutum on kui kest ?
milleks mõtleme üle
kui me instinktidki sülitavad meile näkku ?
kuhu jõuame lõpuks,
kui me isegi kõige sirgemast teest kaldume kõrvale ?
sel maailmal on mõte
ta läbi suurima lollusegi tõstab murekiiri.
kui me nkn iseendale valetame ?
milleks olla terav
kui armastus niikuinii ümardab kõik nurgad ?
milleks varjuda kindlusesse
kui meie julgus on meis vangis ?
mida nimetada kultuuriks
kui inimkond on rumalam mõistusest ?
mida taotleb ausus
kui me iseenda peegliraamigi ei mahu ?
miks tahame kõike
kui me vähestki kasutame kui tühjust ?
milleks omame võimu
kui kontrollida ei suuda me iseennastki ?
milleks määrame piire,
kui meil vabaduseski juba tekib raskusi ?
milleks oleme kurvad
kui me rõõmugi nautida oskame rumalalt ?
milleks luua sõnu
mille tähendus sisutum on kui kest ?
milleks mõtleme üle
kui me instinktidki sülitavad meile näkku ?
kuhu jõuame lõpuks,
kui me isegi kõige sirgemast teest kaldume kõrvale ?
sel maailmal on mõte
ta läbi suurima lollusegi tõstab murekiiri.
Thursday, December 9, 2010
peekind pleekind kollaaž
uskumatult tore on endas selgusele jõuda, uskumatult tore on omada häid inimesi enda ümber, uskumatult tore on teada, mida sa inimeste juures hindad,
Wednesday, December 8, 2010
otsene platseeboefekt ehk ebaluuletus
kõik soe ja püsiv
lendlev ja seisev
vastanduv
kui ma oskakski lennata
ei jätaks ma iial maad
lendlev ja seisev
vastanduv
kui ma oskakski lennata
ei jätaks ma iial maad
Tuesday, December 7, 2010
Sunday, December 5, 2010
salakiri.
salpeetrite paukuvad väljad
üle kuuskede latvade joa
meeletusest võidunud punasel käial
leiab kuuluvus ühise toa
dipoolne on see sõnatu käsk
arutu täita on teda
verest mustad on relvad
julmus edasi elab
söestunud hirmust on muru
päike ei naerata talle
mälusse tahmunud auk kulub
ei andesta arutus talle
üle kuuskede latvade joa
meeletusest võidunud punasel käial
leiab kuuluvus ühise toa
dipoolne on see sõnatu käsk
arutu täita on teda
verest mustad on relvad
julmus edasi elab
söestunud hirmust on muru
päike ei naerata talle
mälusse tahmunud auk kulub
ei andesta arutus talle
Friday, December 3, 2010
Jääkristall
Vaatan pikki orienti
kui rong mööda rööpaid
sa kaod
su silmad,ilme
soe kui lõkketuli
on läind,möödas
sa kaod
mõtlen tagasi,meenutan
mälu lahti koon kui lõnga
su sõnad laiali laotan
ei kõigest sellest kõlba
sa ise mind lõikad
kui jääkristall
kõik koed mus
harutad lahti
su ilu mind
näpistab kui tuisukülm
tormi mus sa
päästad nüüd valla
ei eita ma valu
ei põgene
sest valu on osake sinust
kuid ei räägi ma tõtt
ei kõnele
sest pettumus valusam on ilust
kui rong mööda rööpaid
sa kaod
su silmad,ilme
soe kui lõkketuli
on läind,möödas
sa kaod
mõtlen tagasi,meenutan
mälu lahti koon kui lõnga
su sõnad laiali laotan
ei kõigest sellest kõlba
sa ise mind lõikad
kui jääkristall
kõik koed mus
harutad lahti
su ilu mind
näpistab kui tuisukülm
tormi mus sa
päästad nüüd valla
ei eita ma valu
ei põgene
sest valu on osake sinust
kuid ei räägi ma tõtt
ei kõnele
sest pettumus valusam on ilust
Maailmateooria
Me oleme arust
maailmatõvest
tuulest
ja kuldsest liivast
me oleme veest
tunnetest
verest
ja aistmatust valust
me oleme ajast
piiratud
näokad
ja näotud tulemid
me oleme panus
silmapaistev
läbi tunnete
kuldsel merel
maailmatõvest
tuulest
ja kuldsest liivast
me oleme veest
tunnetest
verest
ja aistmatust valust
me oleme ajast
piiratud
näokad
ja näotud tulemid
me oleme panus
silmapaistev
läbi tunnete
kuldsel merel
Tuesday, November 30, 2010
Monday, November 29, 2010
Sunday, November 28, 2010
Saturday, November 27, 2010
Wednesday, November 24, 2010
Tuesday, November 23, 2010
Saturday, November 20, 2010
Wednesday, November 17, 2010
seismograaf,seismograaf
ja nii edasi
maailma lõpp on maailma algus
tere tulemast me päeva
lumise tormi keskel on
sinihelves
mürgist kalk ja tume
vikat ja tulipunane verepiisk
krõbeheina pitsitab päikesekuma
ma ei vaiki ja nõela tunnen käsivarres
ma keerlen kuulen müra
veeretan sõnu üle kalkja mäe
silmused kiiklevad kui valus
nad kriiskavad möigarvad
kuival jõel kui tummad
näen näen jäämäel
äärel pilved und on täis
ja kasu ma ei haista kuule
arutu jookseb taskus tuuled
ja nii edasi
maailma lõpp on maailma algus
tere tulemast me päeva
lumise tormi keskel on
sinihelves
mürgist kalk ja tume
vikat ja tulipunane verepiisk
krõbeheina pitsitab päikesekuma
ma ei vaiki ja nõela tunnen käsivarres
ma keerlen kuulen müra
veeretan sõnu üle kalkja mäe
silmused kiiklevad kui valus
nad kriiskavad möigarvad
kuival jõel kui tummad
näen näen jäämäel
äärel pilved und on täis
ja kasu ma ei haista kuule
arutu jookseb taskus tuuled
Saturday, November 13, 2010
Wednesday, November 10, 2010
Tuesday, November 2, 2010
skandeering
otsustasin hakata nüüdsest ainult seda blogi kasutama, sest kahe blogi paralleelselt kasutamine oleks jobu.
ma ei saa aru, miks inimesed kogu aeg väsind on, see tundub imelik, eriti teisipäeval.
ma ei saa aru, miks inimesed kogu aeg väsind on, see tundub imelik, eriti teisipäeval.
Friday, October 29, 2010
täielikkusest
absoluutset tõde pole olemas
absoluutset aega pole siin
absoluutset tunnet pole tulemas
absoluutne tarkus oleks piin
ükski mõte pole ehtne
ükski kell ei räägi tõtt
ükski samm ei astu ette
ükski surm ei ole lõpp
absoluutne aru on pime
absoluutne armastus on vale
absoluutselt maailm poleks külm ja vine
absoluutne maailm oleks hall ja vale
absoluutset aega pole siin
absoluutset tunnet pole tulemas
absoluutne tarkus oleks piin
ükski mõte pole ehtne
ükski kell ei räägi tõtt
ükski samm ei astu ette
ükski surm ei ole lõpp
absoluutne aru on pime
absoluutne armastus on vale
absoluutselt maailm poleks külm ja vine
absoluutne maailm oleks hall ja vale
Wednesday, October 27, 2010
Sunday, October 24, 2010
Virmalised-Naer
Üksi seisan ma rannal, seltsiks vool
Liiv täis lindude kurba viit
hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer
Suvi kadund käest, sügis võitmas taas suve külluse naeratust
Liiv täis lindude kurba viit
hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer
Suvi kadund käest, sügis võitmas taas suve külluse naeratust
Friday, October 8, 2010
sürrealismus
oliivipuu okstelt
sirelite lõhnalt
jää põhust
heintelt ja ööst
sinitaeva august
käonoka kõlast
pääsukese graatsiast
mesilase nõelast
taevatormi päisest
ehk kruusatee tolmust
laternvalgelt küünlalt
vihmamärjalt meelt'
pehmet seda maailma,
kui kummituba
nürimat ja paremat
mujalt ei leia
********
rohenurm ja aas
mets täis valgust
klaaspärl
ja hele tuli
ehk valgus
sosinal sõnad
hingest
ja näolt
päike roosiõitel
sõlmib
ja kaob
sirelite lõhnalt
jää põhust
heintelt ja ööst
sinitaeva august
käonoka kõlast
pääsukese graatsiast
mesilase nõelast
taevatormi päisest
ehk kruusatee tolmust
laternvalgelt küünlalt
vihmamärjalt meelt'
pehmet seda maailma,
kui kummituba
nürimat ja paremat
mujalt ei leia
********
rohenurm ja aas
mets täis valgust
klaaspärl
ja hele tuli
ehk valgus
sosinal sõnad
hingest
ja näolt
päike roosiõitel
sõlmib
ja kaob
Sunday, September 26, 2010
Thursday, August 26, 2010
Wednesday, August 25, 2010
Tuesday, August 24, 2010
Sunday, August 22, 2010
Thursday, August 19, 2010
hommikuehas peegeldub valguskiir
mu silmil nii ere
sõrmede vahel voolab pehme liiv
mahe laine looklev, nii ehe
hommikuehas näen ma punataevast
mis maagiliselt varjab nii tähti
mõtlen oma valust ja vaevast
hommikust õhtu saada võiks äkki
ma mäletan kuud kristallveel
mis oli nii selgel järvel
kui nägin sind enne su kadumist veel
kuidas aeg sinuga möödus nii kärmelt
ma mäletan vihmast õhtut suvel
kuidas jooksime varju puu alla
pärniõite lõhna mäletan puudel
kuidas tunne soojust meis valvas
vaikselt vaatan mustsügavat taevast
sind siia igatsen ruttu
üksteist nii me päästakski vaevast
vaikselt varigi taevast kustuks
mu silmil nii ere
sõrmede vahel voolab pehme liiv
mahe laine looklev, nii ehe
hommikuehas näen ma punataevast
mis maagiliselt varjab nii tähti
mõtlen oma valust ja vaevast
hommikust õhtu saada võiks äkki
ma mäletan kuud kristallveel
mis oli nii selgel järvel
kui nägin sind enne su kadumist veel
kuidas aeg sinuga möödus nii kärmelt
ma mäletan vihmast õhtut suvel
kuidas jooksime varju puu alla
pärniõite lõhna mäletan puudel
kuidas tunne soojust meis valvas
vaikselt vaatan mustsügavat taevast
sind siia igatsen ruttu
üksteist nii me päästakski vaevast
vaikselt varigi taevast kustuks
Monday, August 16, 2010
õhtutaevas
must särameri
ja helk
sügavam suurusest
see maagia
ja ilu
voolab värskusest
ma usun ilusse
ja kiindumusse
ja soojusesse
aga ma ei usu armastusse
ma ei usu pühendumisesse
ei saatusesse
ega kutsumusesse
ma ei usu kuuluvusesse
ega määratusse
kooldunud pilved
mustuvad
sajab
ja siis saju hajub
must mass eraldub
helendub
on hommik
nii puhas, nii värske
must särameri
ja helk
sügavam suurusest
see maagia
ja ilu
voolab värskusest
ma usun ilusse
ja kiindumusse
ja soojusesse
aga ma ei usu armastusse
ma ei usu pühendumisesse
ei saatusesse
ega kutsumusesse
ma ei usu kuuluvusesse
ega määratusse
kooldunud pilved
mustuvad
sajab
ja siis saju hajub
must mass eraldub
helendub
on hommik
nii puhas, nii värske
Monday, August 2, 2010
nostalgia 10 000
teravpeegel
helesinine jõgi
me olime siin kunagi
ja oli päev
tuulekohin
põimitud käed
sümboliseerisid
seda sõnatut
kuuluvust
ühtekuuluvust
oli jahe
parajalt jahe
mahe tuul puhus meist läbi
ja värskust
paiskus ülesse
lehed langesid
kollakirju virvarr
ja oranž
ma vaatasin sind ja sa mind
ja see oli tunne
värskem kui sügis
enam pole seda tunnet
on tuim, tundetu meenutuspilt
neutraalne kui selline
pilt on ilus siiski
kuid kunstiliselt
oli ilus sügis
helesinine jõgi
me olime siin kunagi
ja oli päev
tuulekohin
põimitud käed
sümboliseerisid
seda sõnatut
kuuluvust
ühtekuuluvust
oli jahe
parajalt jahe
mahe tuul puhus meist läbi
ja värskust
paiskus ülesse
lehed langesid
kollakirju virvarr
ja oranž
ma vaatasin sind ja sa mind
ja see oli tunne
värskem kui sügis
enam pole seda tunnet
on tuim, tundetu meenutuspilt
neutraalne kui selline
pilt on ilus siiski
kuid kunstiliselt
oli ilus sügis
Wednesday, July 28, 2010
Friday, July 23, 2010
Tuesday, July 13, 2010
sina ja mina
meie mõlemad
maailmat hoiame
endi pihus
päike naeratab
tuul puhub su juustest läbi
ja ma naeratan
see on nii ilus
viljapõldudel helkiv sära
mustub - on öö
tähtede sära tõuseb ja kustub
nii ilusad su silmad on öös
me räägime,
ja ma tunnen niisama
justkui
sõnu poleks vaja
et üksteist mõista
valgus paistab
avan silmad
ja ärkan
uni sai otsa
meie mõlemad
maailmat hoiame
endi pihus
päike naeratab
tuul puhub su juustest läbi
ja ma naeratan
see on nii ilus
viljapõldudel helkiv sära
mustub - on öö
tähtede sära tõuseb ja kustub
nii ilusad su silmad on öös
me räägime,
ja ma tunnen niisama
justkui
sõnu poleks vaja
et üksteist mõista
valgus paistab
avan silmad
ja ärkan
uni sai otsa
Thursday, July 1, 2010
Tuesday, June 29, 2010
Friday, June 25, 2010
Thursday, June 24, 2010
Thursday, June 10, 2010
meri vaikib
aeg peatub
on aeg
kõigeks tõeks
ja ilusaks
sujuvaks tuuleks ja aegruumiks
on aeg
tuul jookseb ja peatub
ning silitab su pead
et olla veatu
on puudu vaid read
read õnnest
ja päevast
ja tõest
tõest, mis on ilusaim
kuid ometi nii õel
õel on see vesi
ja piirid,
see ei ole aus
kõik mis juhtub
juhtuv tuhmub
sest ma ei taha
et miski juhtuks
spotaanselt
tõde on õel.
aeg peatub
on aeg
kõigeks tõeks
ja ilusaks
sujuvaks tuuleks ja aegruumiks
on aeg
tuul jookseb ja peatub
ning silitab su pead
et olla veatu
on puudu vaid read
read õnnest
ja päevast
ja tõest
tõest, mis on ilusaim
kuid ometi nii õel
õel on see vesi
ja piirid,
see ei ole aus
kõik mis juhtub
juhtuv tuhmub
sest ma ei taha
et miski juhtuks
spotaanselt
tõde on õel.
Wednesday, June 9, 2010
elutu on arutu
selle pikkus on näiv
abstraktsus on piiritu
otsatuil teil
võimatu on udune
ja tühjus on pilvil
käsutu, ilmetu
vabatu piires
kõik on nii piires
paha kammitsas neid
elutus piidleb
otsatuil teil
öötu on taevas
tähed on kadu
kuu säratust
tühi tühjus ei adu
säärane viljatus
abstraktselt kaos
on kokku koondunud
ühes pilvituis arus.
selle pikkus on näiv
abstraktsus on piiritu
otsatuil teil
võimatu on udune
ja tühjus on pilvil
käsutu, ilmetu
vabatu piires
kõik on nii piires
paha kammitsas neid
elutus piidleb
otsatuil teil
öötu on taevas
tähed on kadu
kuu säratust
tühi tühjus ei adu
säärane viljatus
abstraktselt kaos
on kokku koondunud
ühes pilvituis arus.
Tuesday, June 8, 2010
kastan põleb
uuesti ja jälle
külm on
ma olen varjus
aga vihma ei saja
pime on
tuul lükkab
elu edasi
vali on
tuleb laine
ja puhastab kõik
kurb on
kurb on,
et pole kurb
tunda midagi
ma ei tunne,
vaid kiigun
kahe maailma vahel
ma ei oska
mõista
sest pole
kes mõistaks
ma ei näe
mul jääb
silmi puudu
ja kisa,
kui vali,
see ei tee mind kurdiks
tõde on siin,
ja seal,
ma ei ulatu
tühjus on,
mõttetest täis
külm on.
uuesti ja jälle
külm on
ma olen varjus
aga vihma ei saja
pime on
tuul lükkab
elu edasi
vali on
tuleb laine
ja puhastab kõik
kurb on
kurb on,
et pole kurb
tunda midagi
ma ei tunne,
vaid kiigun
kahe maailma vahel
ma ei oska
mõista
sest pole
kes mõistaks
ma ei näe
mul jääb
silmi puudu
ja kisa,
kui vali,
see ei tee mind kurdiks
tõde on siin,
ja seal,
ma ei ulatu
tühjus on,
mõttetest täis
külm on.
Monday, June 7, 2010
ma otsin sind ja sind ja sind
ja vaevalt et kedagi teist ma leian
ei tea kas mul tahtmistki on
pimedas kompida,otsida ja leida
otium reficit vires
ja vahel ei pühitse ka
ma eitea ju, ehk tagasi minnes
ma koperdan jälle mõnel vanal veal
kui puukingades sammumine
on see liikumine siin otsatuil teil
valgust pole ja päeva mitte ammugi
ja värvi ja naeru ja ilu
ja enam pole sedagi
suvi on
ja puud on raagus
külm on
ja öösel pole tähtigi
alea jacta est
ad hoc, naiiv-ilu.
ja vaevalt et kedagi teist ma leian
ei tea kas mul tahtmistki on
pimedas kompida,otsida ja leida
otium reficit vires
ja vahel ei pühitse ka
ma eitea ju, ehk tagasi minnes
ma koperdan jälle mõnel vanal veal
kui puukingades sammumine
on see liikumine siin otsatuil teil
valgust pole ja päeva mitte ammugi
ja värvi ja naeru ja ilu
ja enam pole sedagi
suvi on
ja puud on raagus
külm on
ja öösel pole tähtigi
alea jacta est
ad hoc, naiiv-ilu.
Friday, June 4, 2010
ratsionaalselt ma ütleks ehk teisiti
kuid praegu hõljun ma pilvel
praegu õhk on arutult kerge
elul on nägu ja jumet
tuul kannab mind mööda metsa
pajusid, kaski, seenepõlde
näen päikest ja päeva reas
läbi ilusa prisma näen nüüd kõike
mustus hajub ja kustub tuhata
suitsu ei tõuse ammugi
õuna mürgisus on maitseta
eilsest elust oleks olnud loota paljutki
saite õigesti aru, ma olen kadund
kahe maailma vahel
kuid mitte kuskilgi,
ma praegu ei asu
tundeta vaakum on käes
vaakum vaakumita
pole midagi enam alles
tühjus on kõvasti teravam.
kuid praegu hõljun ma pilvel
praegu õhk on arutult kerge
elul on nägu ja jumet
tuul kannab mind mööda metsa
pajusid, kaski, seenepõlde
näen päikest ja päeva reas
läbi ilusa prisma näen nüüd kõike
mustus hajub ja kustub tuhata
suitsu ei tõuse ammugi
õuna mürgisus on maitseta
eilsest elust oleks olnud loota paljutki
saite õigesti aru, ma olen kadund
kahe maailma vahel
kuid mitte kuskilgi,
ma praegu ei asu
tundeta vaakum on käes
vaakum vaakumita
pole midagi enam alles
tühjus on kõvasti teravam.
konservatiivne,
rahutult rahulik maailm
pikseid tundmata
liigub ta edasi
ta ei liugle
ta samm on raske
justkui kivi oleks
ta jalutsis
reforme võid
unes näha
uuenduste aeg on läbi
elame vanas pimedas
vaimus
ilma vihmata, tormideta
kultus kuulub vanadele
seega justkui kõrbes sammume
ei roomame
sest edasi me ju ei jõua
kuhu üldse jõuda ?
uue liivahunniku sisse?
või vajuda otse liivasse ?
ma põgenen kohe
kasvõi igavikku
või olematusesse
siia lagendikule ma ei jää
hüvasti, samasus.
rahutult rahulik maailm
pikseid tundmata
liigub ta edasi
ta ei liugle
ta samm on raske
justkui kivi oleks
ta jalutsis
reforme võid
unes näha
uuenduste aeg on läbi
elame vanas pimedas
vaimus
ilma vihmata, tormideta
kultus kuulub vanadele
seega justkui kõrbes sammume
ei roomame
sest edasi me ju ei jõua
kuhu üldse jõuda ?
uue liivahunniku sisse?
või vajuda otse liivasse ?
ma põgenen kohe
kasvõi igavikku
või olematusesse
siia lagendikule ma ei jää
hüvasti, samasus.
Thursday, June 3, 2010
just nii, mitte teisiti
telepaatiline virrvarr
ma näen sinusse, sa näed läbi
empaatias kunst,
kui klaasist näen läbi
piisavalt filosoofiline
empiiriline tõde
justkui koomiks,
on see väljamõeldud tõde
ideoloogiline prügikast
mõttetest sõge
ajab üle
ent nälgib ikkagi
egoistlik maniakkia
võimust hull
edust pime
hääl mis kuuleb vaid ennast
sotsiaalsus kui matemaatika
valemid täis
ent rikutud seaduspärasused
on läbi ja lõhki ratsionaalsed
edutseme vales
ja halvatav on see geniaalsus
ebageniaalne maailm
on nii lähedal
katklüsmile, see on alles eel.
ma näen sinusse, sa näed läbi
empaatias kunst,
kui klaasist näen läbi
piisavalt filosoofiline
empiiriline tõde
justkui koomiks,
on see väljamõeldud tõde
ideoloogiline prügikast
mõttetest sõge
ajab üle
ent nälgib ikkagi
egoistlik maniakkia
võimust hull
edust pime
hääl mis kuuleb vaid ennast
sotsiaalsus kui matemaatika
valemid täis
ent rikutud seaduspärasused
on läbi ja lõhki ratsionaalsed
edutseme vales
ja halvatav on see geniaalsus
ebageniaalne maailm
on nii lähedal
katklüsmile, see on alles eel.
Sunday, May 30, 2010
see kirglik müüt jälle kannustab
kindlasti, ma tean ja usun
järjekordset ajuterrorit alustab
pimedat tõde, pimedas usus
hoogu maha võtab viga,
õlitamata karusel
kajakate kõrvulukustav kisa
värvitus nutvatel pajudel
langeb jälle õhtusse
õhtu hall on ja ebasume
pimedat teed mööda komberdab
peenike, nälginud, kidur
segadus maitsetu on
ei täida kõhtu eriti ka
tühjemaist tühjast säsist
ei suuda vormida
ka rohkem ma
see pime tunne on kui kunst,
sürrealism, Dali voog
ei aita suuremgi soov või päits
arutust mõttenälg edasi loob
ent kuhu kukkuda
põhjatu on see kaev
põhjatum kui terata vurr
põhjatum kui auguga laev
eks loodame edasi
vaikust kisaga peletab
enda nälga
näljutab edasi
see silmitult
tuikuv naer.
kindlasti, ma tean ja usun
järjekordset ajuterrorit alustab
pimedat tõde, pimedas usus
hoogu maha võtab viga,
õlitamata karusel
kajakate kõrvulukustav kisa
värvitus nutvatel pajudel
langeb jälle õhtusse
õhtu hall on ja ebasume
pimedat teed mööda komberdab
peenike, nälginud, kidur
segadus maitsetu on
ei täida kõhtu eriti ka
tühjemaist tühjast säsist
ei suuda vormida
ka rohkem ma
see pime tunne on kui kunst,
sürrealism, Dali voog
ei aita suuremgi soov või päits
arutust mõttenälg edasi loob
ent kuhu kukkuda
põhjatu on see kaev
põhjatum kui terata vurr
põhjatum kui auguga laev
eks loodame edasi
vaikust kisaga peletab
enda nälga
näljutab edasi
see silmitult
tuikuv naer.
Saturday, May 29, 2010
tere maailm, sa oled kataklüsm.
freeoonid, aerosoolid, tsee oo kaks
maailm, sa oled iseenda prügila
tuhapilv, suva üks v kaks
me sitta jõuame veel ju õhku pühkida
GMO mais, kuldne riis
neid jõuab näost sisse ajada
pumpa naftat veel, suva see bensiiniaktsiis
me ühe vähikülvaja võime veel rajada
Palestiina, Balkan, Somaalia
kui nad ei meeldi, on meil alati raketid
nupuvajutusega ju lihtne
surma külvata kadetil
demokraatia, vabadus,
need väärtused on jobudele
Mao Zedongi algatus
isikukultus, õnne toob kodudele
Jah, ja seda on vähe
ees ootab veel palju
vaatame kuidas 6 aastane hiinas tööle läheb
kuulame päikesemaa ''googlenalja''
On veel, oodake
Putin serveerib külma sõja
maailma purustamiseks me toodame
diplomaatiaga Opperheireid saatana õlal
Õnne! Oleme edukad
Bulgakovi Woland meie kõrval tühine
kui kõrgem lollus meid veel edutab
varsti kõik ilusa ära pühime
maailm, sa oled iseenda prügila
tuhapilv, suva üks v kaks
me sitta jõuame veel ju õhku pühkida
GMO mais, kuldne riis
neid jõuab näost sisse ajada
pumpa naftat veel, suva see bensiiniaktsiis
me ühe vähikülvaja võime veel rajada
Palestiina, Balkan, Somaalia
kui nad ei meeldi, on meil alati raketid
nupuvajutusega ju lihtne
surma külvata kadetil
demokraatia, vabadus,
need väärtused on jobudele
Mao Zedongi algatus
isikukultus, õnne toob kodudele
Jah, ja seda on vähe
ees ootab veel palju
vaatame kuidas 6 aastane hiinas tööle läheb
kuulame päikesemaa ''googlenalja''
On veel, oodake
Putin serveerib külma sõja
maailma purustamiseks me toodame
diplomaatiaga Opperheireid saatana õlal
Õnne! Oleme edukad
Bulgakovi Woland meie kõrval tühine
kui kõrgem lollus meid veel edutab
varsti kõik ilusa ära pühime
peegel.
sel heledal hommikul
peavalus ja naerus
segastes valudes
segane vaevus
peegeldab läbi
miskit, mis on
nii ere
ta pale helgib
ja ütleb otse
vaevu ta kelgib
rohkem ratsionaalselt
see leiab sus ülesse
kõik pahateod
kuidas nägi see välja
see hommik kui pettusid
see hommik kui ,,vastu pidasid''
see hommik kui nutsid
kui karjusid, nii kõvasti, aga samas nii vaikselt
ja kuidas lõpuks tuul kandis sellegi minema
kandis vaikse röögatuse, eemale, kaugele
ja mis jäi järgi ? hall, pime kast su ümber
just nimelt seda näitab peegel, su tühja hommiku
armutu giljotin.
peavalus ja naerus
segastes valudes
segane vaevus
peegeldab läbi
miskit, mis on
nii ere
ta pale helgib
ja ütleb otse
vaevu ta kelgib
rohkem ratsionaalselt
see leiab sus ülesse
kõik pahateod
kuidas nägi see välja
see hommik kui pettusid
see hommik kui ,,vastu pidasid''
see hommik kui nutsid
kui karjusid, nii kõvasti, aga samas nii vaikselt
ja kuidas lõpuks tuul kandis sellegi minema
kandis vaikse röögatuse, eemale, kaugele
ja mis jäi järgi ? hall, pime kast su ümber
just nimelt seda näitab peegel, su tühja hommiku
armutu giljotin.
Monday, February 8, 2010
rott.
on meeletul maal
üks luitunud kaev
oletavalt,
ohkab seal vaev
väsimus ja süngus
paistetab läbi
külmus, raev
seal abikäsi
aga kalki
kalgemastki
kes hoolivust ei hooma
tundub enda all
olevat koormat
vihm lajatab
vee ta silmil
äike karjatab
tumedail pilvil
ja nii see juhtubki
rott, oh häbi
kalgemaistki südameist
tee närib läbi
üks luitunud kaev
oletavalt,
ohkab seal vaev
väsimus ja süngus
paistetab läbi
külmus, raev
seal abikäsi
aga kalki
kalgemastki
kes hoolivust ei hooma
tundub enda all
olevat koormat
vihm lajatab
vee ta silmil
äike karjatab
tumedail pilvil
ja nii see juhtubki
rott, oh häbi
kalgemaistki südameist
tee närib läbi
Subscribe to:
Posts (Atom)


