,,Kui mind üldse midagi Sinu juures võlub, siis see, et Sa alati ütled seda, mida Sa ei tohiks öelda.''

Gabriel Garcia Marquez

ma vihkan pragmaatilisust ja arrogantsust. kas üldse pole olemas kuldset keskteed. välja arvatud teatraalsus muidugi.

üleüldiselt on hea kujundamine ja halva kunnistlikust vältimisest tekkiva teeskluse vältimine, üks jubedamaid asju maailmas. ja üldse on pärast gabriel.g.marquezi lugemist samasugune üksildus. sõnaseletamatu melanhoolia. jube, kui aus olla.

ja üldse, huvitav, et nobeli preemiat jagatakse muu eest ka, kui ''maailmapäästmise''. kuigi väheke esinduslikkust jääb ikka maiguna külge.

kas ma olen väga väsinud, väga ideevaene või mõlemat, aga ma tunnen ennast hetkel nii klaasjalt.

kuis ma nii sobitu olen kogu aeg ?

sa oled nagu miljoni silmaga kristall

Kui võtta meie maailma paraboolis asetseva kuulikesena, mille fookuseks tuleks võtta gravitatsioonivälja ja neljamõõtmelise ruumi lained, siis kas me saaks öelda et me elame tsüklis ja imed on tsükli vastassuunas liikuvad paradoksid, nagu kell liiguks vastupäeva ?

Kui me võtame relatiivsusteooria ja elementaarosakeste määramatuse printsiibid ning nende mateeria olemusliku dualismi, kas siis me saame väita et ime on defineerimatu ja samasugune null, kõige muu maailmaga võrdne nagu olemuslik mina või olemuslik aeg ilma taustsüsteemita ?

on olemas vaid viis lootust, millest kolm on võimatud, üks on lootusetus ja viimane sellega leppimine.

seletamatu,päritoluta kurbus

tuba number 912.
lõpuks on sirelid
kasvanud veele

ilus kohtlane aerutab üle jõe

innukad kalkulatsioonid
rindel on helifoon metsik
aeg paigutab vaid kive ümber

Bulgakovi ''Batum'' on väga väga hea näidend.

päeva visad vikerkaared
joonistuvad üle koomiksi
sulle sobib see kleit
kell on 20.20
nutulaul keerutab ooperit
öövalgus on ilus partide kisas
klimpide keedulaavas
otsin tuisku
on kohutavalt kaunis
su silmavaade
vananed värsid
haiglavoodis
pole ju minu süü et ma eioska
järves upum
päästke mind unest
unest mis joonistab vaevakiiri
põmpõm-tirr
segaduses olla on vale
kelner põgenes paljajalu
järgi tal langesid tuisuoksad
keerutas sambat
kindralipaar
oli kiire neil joosta arestile
sumbsumb ja lämbe tuuleiil
üks suletud ring, üks tsükliprotsess
on kõik
igiraagus puud on võluvad
veel võluvamad
veel vabamad
on sõnad
päästke mind sellest irooniast
mulle ei meeldi olla enda vastu
nagu tuhkurile ei meeldind päikse käes
päike oli soe ja kõrvetav
sa oled samuti
see on päris jube kui aus olla
aeg lendma asuda
lendame mehhikosse
seal on magusad marjad
ja viisakad senjoorid
dante kombel astume läbi ka puhastustulest
see saaks olema kulminatsioon
meil oleks ka sinised silmad
ja blondid kiharad
oh millised kiharad
need, mida keegi veel näinud eiole
papist majade
südames
eiran aerodünaamikaseadusi
ja olen hõljuv
nagu hingetu
mutant
kas teate :
TEMPORA MUTANTUR ET NOS CUM ILLIS !!!!!!!!!

polümõtteline kudum

nostalgia ummistab müüre
vaskussid roomavad pipetil
taevakaare poole püüdlen
senjoorid vaidlevad vinjetil

tinast uksed ava
ma seisan lävel
ootan rahu ja priiust
õhtutuul on aval
vereringe ärev
su silmist heegeldub siirus

nostalgia ummistab müüre
sinuga tantsin fokstroti
hoolitsetud hõberüüdes
kõpitsen sust sonetti

kevade kohin

kuis õitsvalt on saabunud kevad
lille lõhna tunda on rohus
pole külma ega halli enam
kuis heliseb ilus mu kodu

on jõud mus viljakalt tärkand
lööb lehed laiali peenar
aina elu mu ümber ärkab
sinililledki hõikavad eemal

Isegi  tähtsad ametnikud, kes apelleerivad alati aususele, võivad niimoodi üle lasta. Naljakas lausa.

halvad tõed okaste kütkeis

Haigus

Kõik algas oktoobrikuu lõpust
unest silmavaargudel laiunud hõngust
nõeltest hinges ja ihul
avati uksed
kogu küla äkki oli haige

sügis peatus sammul
kui haavatu
kivirahn oli universumi turjal
vägivallaks
sai südamenaeratus
hinges murenes mure

kogu leibkond oli kaotanud elu
kehad liikusid teedel massina
üksnes sundmatu voog,
gravitatsioon
ei lasknud neil vaimudel kaduda

jõed tuhmusid söeks
ja magmaks
karju närisid meelteta elajad
siis igavene vaikus
sõi küla seestpoolt kestatuks


****************

Lootus suri
kui tankid maabusid
algas tärin, siluette müürile
paiskas hukk
maailm ohkas
roim laiutas käsi
maa leinast kobrutas koledaks


loodus suri
kui süüdati tuled
lapsepõlvemängud põlesid
kui lõke
sinihaljas jää ja jõulud
fööniksina muutusid tuhaks


hall rauk, meie külavanem
astus väsinult tankide vahele
vaatas mörisevate relvade torusse
''usk sureb kui saabub ahnus''


lausus ta laip.

''Kõige hullem surma juures võib olla see, kui ei sureta armastuse tõttu.''
Gabriel Garcia Marquez

''Kõige viljakam osa maast oli see, kus oli kõige rohkem surma.''
Kurt Vonnegut.

Meie märkide maailm on nii kitsas ja substants sööb iseennast. Miks on igatsevaid inimesi nii vähe ?

aeg liigutab plokke
püramiidiehituse õpik number 256

loorberipärg oli punutud tõrvast, pigist ja mädast
kaunistuseks kõrval proosalised sõnad
vaid veel üks võit või hukk on eel
silmad täis õudu 
looklevad viljaväljad kodus
vanker päikse taga
vaid surm või roim on eel


huku sümbiont on armastus
kestatu, mahlatu armastus
armastustoodang
1 kõigile, konserviühiskond kilekotis

alea jacta est
surmasammaste higi puistub alla
maakoore pisareid kannavad lilled
sappi sajab taevast
vaid tääk ketrab oma laulu

kui see on armastus
siis kuis uppunud ta on
enda valemette, väärilusse

ALEA JACTA EST

leitsaku lõpuks lõõritas lõoko serenaadi
sume-suvest sai sinihall õhtu
teel toominga taamal taarus talleke
(oh vaene abitu hing)
lein laulis hukule ballaadi
hall helk huikas hukku õhku
oh õõva, oh õnnetu talleke


(lihtsalt katsetan vorme)

ÄRGE OLGE NII ANGLITSISTLIKUD.
inglise keeles pole välteid näiteks :) (vist)

mul on twitter ka, lihtsalt propageerin et rohkem meie kommunikatiivsesse ühiskonda mahtuda.


www.twitter.com/kkristjaaaan

vahel kui on rütm ja voog ja suund ja sujuvus - pole seda mürgisüsteemi vajagi.

see ongi ülim vabadus.

lollus on kõige kriitilisem.

tarkus on sama kriitiline aga teistmoodi

aprillikuu taamal

kevadsurm oli lõplik ja kiire
suvevankrit sellele ei jätkund
vaid tondilaev läbi sudu
õhku riputas noote
kajakas siples abitult lennata
sapp sules
rasvunud pilgus
mürgised ja õelust täis
olid kajaka räpased hilbud
keerdsarvest kajas marss
sõjakisa Jumalate troonilt
marjade viljad
värvusid halliks
kevad suri kõige krooniks.

kingiümbrises paiknev dialoog
päev paeletaga seotud kokku
ette teada on sõnad
tunded, emotsioonidki

draama voolitud kui savist
kärisevad konstantselt tähed
uni aasad manab
samuti
kuis ajal on pungad tärkand

kärbsei hulgas on tõuke vähe
musti ronki valgete sules

pilk sopistub mällu ööderajus
üksilduse peenes kajas

näeb surma vaid üksik
kuis teised vaid laipa

seitse kätt silme ees
varbad veel sünnitules,
jäse kobab päiksetuult
magnetkosmos kardinate taga
elurong kihutab vaakumist läbi
õhuniiskus on 7, agooniat sajab
uduvaimud huilgavad mööda
jaaniööst virvatulede kohal
häda kisab ulatub minevikku
1343 põleb
meelest ei lähe ei metsa jookse
tihke jäisus kuu taga


7 kätt silme ees
varbad veel sünnitules
tean riime ent viisi veel
ei malda ümiseda.

igavik liigub aeglasti
eelmine suvi on roosiokste vahel
haava vahelt niriseb valu

tuline hing tulises supis
sulahommik looklevais raamides
oletu õhtu udus ja hägus
ainult ühed igatsevad silmad
ühed vasikasilmad
ühed lootused ja üks ajend
tormi täis tee eikuhugi
ajan taga oma noorust kui saba

IMELIK on tõdeda et
ÜKSINDUST kannatavad inimesed , suunavad vägivalla teiste vastu
ÜKSILDUST kannatavad inimesed aga enda vastu....

sa oled mu maal

rukkihelvespõldudetagakünkal
kus me vaatasime kuud ja nägime
pärnaõitemetsadevikerkaart
kuulsime
ööbikuviisisiutsumistaiatagant
sireliõitelõhnöös ja maagiline kuu pimeda taga
sa oled mu maal, ja selles mai eksi

verd,röga ja mäda köhis tuul
kui saabusin siia
sombud jalge asemel
silmad laskunud unne

oli vaikne justkui
rappa ellu oleks vajund
ja savisse mätsitud
oleks lepane kihk ja soov
tuled enam ei põlend
kaskki ei maldand helkida

sinitaevast pillutud tuhaga
oli näha ta kiduraid võlvi
ennist lopsakat ollust
valatud tühjaks päevast ja ööst

maa väeteid pesi
surm idanes põllul
kui närtsinud kullerkupp

muusa sõnade kõla
kajas imena siia
kadu põlgas teda
kui eksinud võõrast

sadas tuld ja nuge kui saabusin siia
rahe õhu marrasnaha kriipis verele

kui ma ainult need otsad kokku saaksin..

siis tuleks midagi suurt

kõik substantsi
aplalt enda järgi vean

jäävalgust aknalt ma näen
NÜÜD TEAN

vaakum nii tihe
niitihe et kaotan ma PEA

hommikuõhtu päevas ja vihmaöö

lambivalgusest otsin tähendust
rõduuksest tuuleiil
koob salme
öökülm koputab rohule
soe eksimatult soe
rütmi on unes

''Ainuke vahe minu ja hullu vahel on see, et ma pole hull.''
Salvador Dali

rütm, mitte sisu eks ole.


''Kõik on vaid kõik.''
Jaan Kaplinski.

j

jääjärv kuusiku taga
igavik mahub paberkotti
kägrutatult paberkotti
pakane õhus on mandunult üksik
jääjärv kuusiku taga
igaviku kodu, mu sinihall taevas

dialekt on juurdunud mu ajus

pihlapuu humalad marjad
käsikäes kooruvad sütel

 raagus eebeni kalgid marjad
hõnguvad tuisust
suitsu nende sapis on.

mis kuradipärast inimesed arvavad, et teiste lolluste järgimine neid headeks inimesteks teeb ?

mainstreamühiskond on oksele ajav tegelt, sõna mainstream ka.

rentslitarkusevaikusesüvetundahmitudirooniagaimbunudmesiseddialoogidtähttaevaöisesunes ja muus solgis.

kosmoseprügi ja ,,aeg on liigestest väljas''

täitsa pekkis kui geniaalsed väljendid. :D

kahjuks mitte minumõeldud

naljakas, kui lihtsad asjad inimest rõõmsaks teevad.

üksikud õhtud põhjamaal

üksikud õhtud põhjamaal

maa luustunud konarate sopis
õhu kristalses lõikavas haardes
värvigamma kulunud toonides
pakase ulguva rännaku tsentris

üksikud õhtud põhjamaal

maagia ja reaalsuse piirimail
kus halo udus lööb kepsakalt tantsu
virmaliste vaimude lõngi
ketravad härmased tähed

üksikud õhtud põhjamaal

kaminasoojas toonitus tundras

üksikud õhtud põhjamaal

õhtu naeratab vastu laukalt

Haige koera lõa ostast päästan lahti
tast amorfne vaim õhkub auruks
koer jälle terve on

Need kes veritsevad,
need alati kisavad
need kes lämbuvad,
teesklevad veel elu

need kes hanguvad
need on vait

metamorfoos

täna miskit on teisiti

hommikukohvil mõrkjam on maik
lumi krabiseb jalge all tummalt
hommikuvaos õlmitsev valgus,
tuhmub kui entroopia kõhust
roogitud leivaraas
kui lindegi kuulan oksal
nad kaeblevad, ei laula
hääletu sumin õhust ja kära
enam kaua, kaua teda pole

paneelmajade undav paiksus
sest saanud on igavik-pinin
tuultesfääride üllas kohin
muutunud on keeriste kooriks

Taeva uhke valitsev pale
ta nõgusaks on vajund kui koolnu
uni, võõras ja valed
kõik salaja kokku on kootud

Silma langemisest algas kõik

Nägin kruusa, mil tolm kui piits oli orjal
tühermaade üksilduse loorbereid
mürkjat halo ja hukkuvaid tähti
universumit, mannetut erakut

olin teel
laternate all,
ent jalge ettegi ei näinud
teretasin kättpidi käetuid
tundsin hirmu, mis ennast suurendas
põgeneda aga ei luband
tahtsin joosta, pageda,
väljapääsu väravad lüüa valla
ent ust ei olnud
higi mu laubal ainsana liikus
nirises ojana, kuuma valust kraaksudes

sundmus,
kahel jalal käsk, kolmel jalal käsk
käsk-käsk-käsk
see mis sunnib edasi
 et agooniat trotsimata
sa supleks ta lümfis

Lõpuks ta saabus
ihutu, elutu, tujutu, hingetu mollusk
ometi kes kõik on ja enamgi kui  kujutame
''unusta jooks, elul on rattad, sinul jalad''


avan silmad
mu varbad kui kõrbeks elektris
käed kui võbiseks külmas

ma ei vaata enam silmadega, sest pole mida näha..

täna miskit on teisiti