siis kui öö vajus kokku
nagu tühi madrats
ja aknast tuli natuke
värsket külma õhku
lugesin kaks luuletust
ning tõusin millimeeter üles

ma olen alati tahtnud mõelda
et need painavalt karakteristlikud lõhnad
ja mustvalged fikseeritud dagerrotüübid
anonüümselt tulemas
ei ole tõestus Nietzsche ajaloo tsüklitele

vahest siiski on
pentsik ja kõhe

siis kui olemine on oldud
ja saamine on saadud
vaid inimesed üdini võõrad
mis siis saab

keel kui kohustus

vaikus paratamatu 

ühik tühjust