1.

Jumalateenistusel on kaks

üksikut külalist

pilgud üksteisest eemal

käed põlvedel

harukordselt vabad inimesed

erinevast liikidest

nad ei pööra pilke

niidid mis hoiavad saali koos

võivad ju iga hetk puruneda

tuleb kasutada iga hetke

igat kordumatut juhuslikkust

2.

väljas on pime külm ja niiske

autos on vaikne

me istume liikumatult

nagu kolm zenonit

sõitmas suurema teadja matustele

lauas pakutakse kahte punast veini

valgete pisaratega

3.

hõredad mustad kogud
lükkavad ukse surmani tüdinult irvekile
nagu aeglase projektsiooni
meie igahaljast maratonist
mineviku tupikusse

komposiitkapiteelidest

vahepeal on mul tunne, et kõik, mida ma kirjutan on täpselt üks ja sama asi..
mitte sõna-sõnalt, aga peaaegu, nii palju kui üldse saab olla peaaegu.

miks inimesed kardavad kirjutamist? mitte kantseliitlikku ''kirjandit'', aga päris kirjutamist, teadvuse voolu. whatnot.
see on ju kõige lähedam viis näha oma mõtteid jah ju
J.L.Borgesi kirjeldus Wordsworthi unenäost, kus kujutati mõndasugust Noa arhetüüpi oli kaunis..

ja see et unenägudes on meie personaalne igavik kokkupressitud kitsale tasandile, konsolideerin selle Borgesi idee üheks oma lemmikuks
targad inimesed on toredad, aga targad inimesed originaalsusega...
on toredad
aga targad kes ei karda maagilist realismi
meie ümber, tänapäeval kogu aeg

võrratuse võrrandi võlgased inimkond
andkem tagasi.

iga päevaga pudeneb uusi tükke
vanade majade puitunult seintelt
vihmalõhnaga üheskoos
murduvad mälestused
ühekordseltkasutatavast minevikust
langevad esimese lume haprusega maha

tahaksin olla tark
teada mida  tähendavad sõnad
vahel tahan nii väga
et sunnin kõik ülejäänud vait
et püüda
ja lülitan välja heledalt kriiskava valguse esikust
ja tumeda nõutu peegelpildi
ja jälitavad tiirutavad varjud
mustadest-mustadest öödest

aga vahepeal püüdmisest ei aita
inimesed libisevad ikka
hetkedega käest kui liiv
valgusjugadena maantee
udusesse ogarusse

mu aknast paistvate olematute mägede hingus
on külm ja rõske
külm ja rõske
kui koolnute suletud silmad
kõhklevalt surematuid kabeleid
kandnud mullas

vahel öösiti näen neid peeglis
joonistamas
mu pimedusse kihutavaid liikmeid
kriitvalgeid põski
ja sisemusse lainetavat merd

lõppude lõpuks pole ma rumal
ja toon nad siia
sõnadega valgesse maailma

düslektiline paranoia

kõhklus
mu lubivalge kahvatu kõhklus
on kaame surnunimbus
on jõgede pelglik vastuvool
on kurja tänava kohtlane
on kümme mimoosi kimbus

kahtlus
mu rabanev raevukas kahtlus
äiksega kildudeks klaasid
kiirelt käib kell
käib kell
kukuvad hämaras saalis

kui pilved on pinges
ma ei ole
ma ei ole
ega proovi
kui kõrgel on hinged
ma pole
ma pole
ega soovi