kunstnikul pole vaja
 kadunud inimeste kombel
 varju karta
see on peeglisse vaadates ammu
ööga  läinud

väheke valgust
 valgetel säärtel
väheke vaikset sosinat

juhugeniaalsuste programm

ning 

õigesti elamise diagramm

raekojaplacilt vastu vahtimas

shadowplay

selles keskpärases hämaras Manchesteri udus ujun ma samamoodi mööda tolmu kaameid laineid ja heidan laualinna üle õla nagu iidne Roomlane

nad lähevad põranda alla baaridesse kerged kitarrid õlal ja ikka mustvalgelt, raugastunud puude taustal hingates elupõlgavalt et ahmida endasse võimalikult palju
ja nende kangelt peened kujud kaovad varjudesse, madalalt sumbuvate pilvede taustal
minemas kaugele tõrksalt avanevasse limbosse
mineviku ning tulevikuta kestusellu

salamisi sulguvad kuskil igavikus väravad  kõvasti
nii et kõrvadel valus hakkab
 ja vaame kogu kõnnib kahe maja vahel
peaaegu õhus kergelt erendades
pilvi on rohkem aga kunagi ei saja ning vanade akende pragudest
kukub vahetevahel natuke üksindust

vahest oli see ulme aga pigem oli kõik nii hall et kuud ei olnud taevas
oli kadunud kuskile diskreetsetesse eludesse
ON/OFF

ei mingit vahepealset

I slip away
I slipped on a little white lie

We've got heads on sticks
You've got ventriloquists
We've got heads on sticks
You've got ventriloquists

Standing in the shadows at the end of my bed
Standing in the shadows at the end of my bed
Standing in the shadows at the end of my bed
Standing in the shadows at the end of my bed

The rats and children follow me out of town
The rats and children follow me out of town
Come on kids

Radiohead - Kid A

ahas haha ahta õhtu kiires liikumises