ma arvan, miks ma pole kunstnikutüüpi inimene, on sest mus elavad
konfliktesimaalid, konfliktide asemel.

Sul on sumedad unversumid
tantsimas sees kui Focault voolud
kevadel salaja sulava jääga
peitmas saladust

sul on hahetuseviimne nägu
ja hüüani saledad silmad

mu teadmiste virvendav piir

lineaartransformatsioonide sigma ning tau kompositsioon

küüniliselt küündimatud
sisekaemusrotatsioonid küüni tänaval
peaalaspidi äraspidi seismas
nagu tarkuse limased rootorid
küsimuste eksentriline fookuspunkt
ahenduv kõhklus
tihe kui kontsentreeritud väli
*********************************************
loomuliku loomalikkusega
jõllitab  ateena alasti kuju
andunult andekust armastab
hommikuvaegset udu

milj8888888888888

iseenda tavaliseks tunnistamise küsimused lahendamata tagasinihkeläätses konvergeerumas.

kunst on kunsti kosmoses ära unustada
aeg minna unne ärkama.