W. Faulknerile

Sa joonistad külmahälina projektsiooni ja sellega ristub nimetu raev.

mis tunne on pimedas
astuda tühja tuppa
linnas kust kõik on pagenud

olla viimane hing kes vaatab
kuud mis kiigub kui pendel

pühapäevaõhtuti mõtlen ma südamesiiruviirulisteristsirelite õitsemise aegadest

üks on läbipaistvalt kumav, teine lihtsalt siiralt hele

nad näevad vaikuse laia naratust

ning kui tuule koobalthoovad elegantselt üle õhtu väänduvad

näen neid ikka ja jälle teineteisse sulamas

aegade arhiivi

kevadisse kaustikkuse