need mullad ei hinga
nad väsind on
läbi näritud tõukude massist

ometi tõugud jäävad

üraskite tüved toominga niines
sipelgad,tarnijad vettinud rohus
we need to go deeper

ma olen rahutu praegu

purgi koka on nii retro

ma leiutasin just ülihea luulevormi(aint endaarust ülihea muidugi :D) aga see on liialt skemaatiline et seda bloggerisse postitada.

lähmelähmelähme

lähme päikse hukku vaatama
igaõhtust uppumist
lõokeste kammerkoori kuulama
kirsside hõngu tundma
kevadõhku maitsma

lähme niiske muru peale
istume maha
lähme koju ja järve äärde
ja öösse niikauaks kui sinna kuulume

lähme põllule uitama
niitu sumpama
ujume kaldale võõrast võõramasse kohta
sest võõras on alati ilus

lähme koidu poole
hommiku poole
lähme laande nagu aega poleks

lähme peeglisse
sinisilmadesse
kaevu ja sohhu
lähme dimensioonide piirile
istume samblale  ja kaeme oma juuri

lähme enda lätetele
uinume unistuste pilvepadjal
lähme, et müürid meid ei ärataks

Maakera on ümmargune

mahe briis mu kõrvu paitas kui sireenide kõla
õhk virvendas kui küünlaleek
veel, veel liigaasta eel
rändan läände ja loojangumaale

Päris naljakas kui mitu isiksust mus koos on.

Sorri, ei, ma pole skisofreenik(lõhestunud isiksus).
Lihtsalt tujusid on veits palju.

Mis kõik groteskne naljakas on ?

Kajakate laul
järve sumal
ma tahan koju,
soe koht haava all

satiirilava
tunneteolümpia
deep,deep,deep

sinililled

radiaatori külmakraadid
eneseravi armid
suitsiidsete sõnade
kleepuvad vormid

tarust nõrguv mesi
suhkur magusam kui ilu
ikkeist kraabitud vari
läikiv ja helkiv klaaskuub

sulnis nii sulnis tapalava
õie tärkav mürk
öövalguse solk
viljatu peenar üle niidu

maitseandetu sool
õhtu hämaras keses
koidu punas ja laanes
must veri huultel

puu tüvi hõredam on okstest
silmsilde, need neetud käed
pehme kui padi, kui oma uni
neetud sinililled aia taga.

lõpetasin just kirjandi kirjutamise, ma ei mäleta kuna ma viimati nii halvasti kirjutasin.

Ilusad sõnad ja vaimne leidmine teeb tuju päris heaks. Ma loodan et selline platoonilisus juurdub minus.

Placebo on geniaalne.

kafka

lõputu,lõputu,lõputu protsess
tsirkulatsioon
nõiaring
karusell
vankumatu kombineeritud sünkronism.

ma siin mõtlesin ja.. MA TAHAN MEISTER JA MARGARITAT JÄLLE LUGEDA JA KOHE :s

Vahel tunnen ma, et idealistlikud sõnad, romantilised sõnad on ainus, mis mind natukenegi ravib sellest maailma gortesksest haigusest, millega ebatäiuslikkus mind nakatunud on.

Kõige primitiivsemad emotsioonid on kõige ilusamad, keerulisemad emotsioonid on pigem mõtted, kui emotsioonid.

Natuke Gabriel Garcia Marquezi ja GOTTA LOVE MAGIC REALISM.

inspiratsiooniõhtu

kord tuleb aeg nii kauge
et ootand olen lõputult
ent ei lange ma ei rauge
ootan lõpuni lõputult

kord seiran seda maali
mis mälusopis mu lõuendil
kord puruks rebin,maha kraabin
tõugud sead ja vaimutud

kord üllas paatos imaldub
väes neeldub tema võlu
siis seemnetu ja idatu
ei võrsu säsituks puuks

kord naer on ehtne siiras
irooniapiisk jääb sõnadeks
kõik raamne kõik piirav
vaimuikkel kanda on õlgadel

kord tunnistan oma lätet
ja maasikate lõhna aia tagant
siis tubastel siidikätel..
kuis hubast maailma meil on vaja

kord jõuan viimaks lõppu
lõppul rajal ja ajal
siis pilguhetkest mõistan
olen kodus ja kõikjal mu kodu on


*************

korrapäratus

korrapäratus
entroopia
kollaps
kataklüsm
värisev meie
värisev saatus
substants
mateeria
värisev meie

*****************

mees ja tema kaev

mees ja vana kaev
kaev nii vanem mehest
rauk ja vana aeg
aeg nii vanem raugast

mees ja tema kaev
kaev on vanem ajast

mees ja tema kaev
ajalt nüpeldatud teine
ometi ainult mehe mõtteis vaev

*****************

mundripõlvkond

meil on olemas muster
muster demokraatiarõival
puna-
lilla-
valge

meil on olemas muster
muster
vere
uhkuse
naiivsuse
auks

inssomniaa.blogspot.com        -  uus blogi aadress, selle blogi jätan ka alles, aga see blogi jääb kõige käsutusse, teises blogis on rohkem kirjanduslikud teosed ja arutlused jne.

ma ei taha olla vana

ma ei taha olla vana
sõnadest-kordustest väsind
et mu vaimu oleks räsind
läbi tallatud teetu rada

ma ei himusta endal oidu
kui selle kaasneb tuimus
nii mu kirgi neaks kuivus
tarkusest jõud vajuks roidu

ma ei tihka tammuda kohapeal
läbi sirvida samu pilte
elu korduvast arukast viitest
ma pagen ja nii on hea

meenutused

ma olin kerge,tühi,ent vaba
naiivne, ent õnnelik
rumal,ent agar
ma olin vaba

oli lumi sulgjam
rohi ebaelutu
kevad nii valge
sõnadel oli Sära !

olin luule,olin kevad
olin nooruse muster
olin paitav kõla!

olin elu
tulest pulbitsev vulkaan
pukslev veri ja süda
ma olin,siis kadusin ära

ma olen kerge,tühi,ent vaba
ma olin, siis kadusin ära..

keerdtrepp

keerdtreppis joostes
samme alla sean
ma ei kuku
ent alla ei jõua ma eal

hüperkäpiknukk

rollid,mis ette antud on
teatris,tragöödias,komöödias
ilma endata tegema endast pead
oled selleks siin ja selleks loodud

vähe lõputult jäik tunda on
liikuv ei ole ja paindumatu
oled seotud,oled nööril
ole lahke,täida oma roll

elu käik sind kannab kaasa
kui puuhalu voolaval jõel
kõnnid hästi kibedail rajal
oled tuim,kui haav  südant haarab

viivuks veedad ka tunni maskita
minutid taaruvad igaviku keses
vaid igavus jääb kui teatrit pole
oled tondilaev surnu mastita

impressionism MITTE LUULETUS

apelsinipuu kollased lehed
täituv ja sirguv noorus
kõik nii puhas,kõik nii ere
sisu välja koorub

siiras ja paitav pitsitav
lõputu armas ja ehe
aval ja õige ning arukas
ilus ilus ehe

eesti keel on ka haigelt tore, eriti laulusõnades

vennaskond on tore

kõik liiga ilus on igav, ma vihkan paatost ka, ja ma vaevu püsin üleval praegu oma 2tunniunega.

lõpuks,lõpuks,lõpuks, suuuuuur aitäh sulle,


ma olen haigelt ekstaasis praegu.:D

aed ja afganistan, krono
vaikus ja sinililled

ja tungiv soov see teine blogi avada, kes selle kutset tahab öelge.

See vesi mu all, mis siras
paadisild ja meeldiv ebamüra
päike, mis ehas uppus Emajõel
pehmed käed,sametjas süda

hall kott, mis huikas üle öötaeva
üksikud teed täis tuisku
üksikud pildid,vaid üksik kära
masjas nii masjas iilike

ilmetud õhtud,selgimatus jadas
köis,mis ei sidund neid kokku
vigased viisid ja vigased sõnad
õel sadu, ent öölumes siiski on muusikat

Uni ja sürr ja tiivaplagin

Jalgrataste klõbin
Vihmasabin aknal
metsosopran mu kõrval
naerev kloun laes
või puhmas lõvi

puude kui haamer teeb löögi
järve heli sukeldumistiirul
vilt ja karukäpad
meil on fokstrot

sooja teki all lesin
vikerkaare sees
puude varjus
ma olen eksind
mäe tippu ei jõuagi

vabaduse armee
anname jõu ja au silmitutele
mesi su tarest oli magus
tiivaplagin kajab läbi
ujun tuule
tiivaplagin kajab läbi

šedööver ja kaos niidiotstes

mu tiivad ei lenda vaid
(tõmba niiti)
kajavad läbi

naiivne luuletus

scottie oli rikas
tal oli maja ja auto
villa ja häärber
maja uppus kullast ja karrast

dannie oli rikas
tal oli naine ja lapsed
nad ilusamad
kui tuhande öö silmad

jimmie oli vaene
ta oli mõtleja
ta olid vaid piinad ja vaevad
ta tundis maailma

Teadmine, et mõni asi ja inimene ei muutu kunagi tekitab sama palju kodust tunnet kui pettumust.

ma tunnen kogu aeg, et ma olen kadunud, jään millestki maha ja midagi on puudu.

midagi on alati puudu.

tühi

ja väga inspireeritud

Kui sa eitea ette, pole ükski ootamine liiga pikk