Kahtlemata on eelnev aasta täis relatsioone. Loobudes jüriüdilikust mürgisest poeesiast ja jättes kõrvale semiosfääride ähmased piirjooned, jääb kätte palju muudki. Ühte valemit hoomata on raske. Kuid samas on sellesse panustanud märkimisväärselt Borges. Tema avab ratsionalistliku müstitsimi, mis on kahtlemata ühepidine lohutus tasandil. Igal moel ei pruugigi sellest olla võimalik aru saada, ent tuleb leida oma nišš. Ühendav filsoofia mängib samuti rolli. Samamoodi, kui Borges loob müstitsitliku traditsiooni, mis nõuab uskumist ja häälestamist tasandil, äratab Kant tasandi ruumis.Kvantfüüsika põgus ratsionaalsus ja lättetu lummus moodustab dünaamilise dimensiooni, mis ei järgi kindlaid piire. Tähtis ei ole mõtestada ühte kindlat vormelit kirjutamiseks. Pole vaja luua immanuelkantilikku kategoorilist imperatiivi üldkehtivast moraalist kirjutamiseks. Vaja on tuletada tähendusruum, semisofäär, kui soovite, enda seest. Ühiste semantiliste tuletiste jagajatel on võimalik luua kommunikatsioon. Teistpidi on see võimatu.
Oluline on leida osad. Süsteem AB ilma elemendita B ei ole enam süsteem. Isegi kui üksikmärk osutub tähendusetuks ilma süsteemi kuulumata.
Monday, December 31, 2012
Thursday, December 20, 2012
Tuesday, December 18, 2012
luulehing
jah te kirjutate luulet härra
luulet see on kohin
piiratus tee
tavatutulised puiestee radatsi
piiratus tee
see on kiirem kui suurlinna tuled
luule
ma kirjutan kadunud poja
Hugo Vazquezi märkmeid
tema, kelle silmad oli kogunenud tolm
kes istus ragiseval tugitoolis
tühjade valgete seinte vahel
mittemidagi toas kas kujutate
ei kujuta
piiratus tee
ma pole teie isaisa šampusepoeet
pole dostojevski sulest tulnud pärija
unustage see
kohin see ei ole
hispaania kirjanduse inglitiivad taevas
romantiline hingitsus
olemise talumatu kergus
kõrgeima taeva kohal
pahin see on pahin
kahin kohin kahlamine
sumpamine kurjas vees
piiratus tee
tasa olla tuleb tasa
hääletu taevas köhatab
vaid hetkeks
piiratus tee
marmortammede vahel
alleetulede vahel
süttiva pupilli sära hetkel
korraks
piiratus tee
universumi kogemata neelatus
piiratus tee
luulet see on kohin
piiratus tee
tavatutulised puiestee radatsi
piiratus tee
see on kiirem kui suurlinna tuled
luule
ma kirjutan kadunud poja
Hugo Vazquezi märkmeid
tema, kelle silmad oli kogunenud tolm
kes istus ragiseval tugitoolis
tühjade valgete seinte vahel
mittemidagi toas kas kujutate
ei kujuta
piiratus tee
ma pole teie isaisa šampusepoeet
pole dostojevski sulest tulnud pärija
unustage see
kohin see ei ole
hispaania kirjanduse inglitiivad taevas
romantiline hingitsus
olemise talumatu kergus
kõrgeima taeva kohal
pahin see on pahin
kahin kohin kahlamine
sumpamine kurjas vees
piiratus tee
tasa olla tuleb tasa
hääletu taevas köhatab
vaid hetkeks
piiratus tee
marmortammede vahel
alleetulede vahel
süttiva pupilli sära hetkel
korraks
piiratus tee
universumi kogemata neelatus
piiratus tee
Skulptuur
Päike oli tuhmunud. Ükski lind ei laulnud.Puuvarigi ei värahtand.Toomas vaatas üles ja õhkas. Ta sirutas käed taeva poole. Käed oli pragulised ja kortse täis. Hele vihm langes alla. Heledast sai tihe. Tihedast sein. Seinjas vesi kukkus taevast alla. Toomase käsi kattis vesi. Hämaruse kuma peegeldus pihkudelt. Toomas hingas. Toomas õhkas.
Vihm keeldus lakkamast. Suured kardinad langesid majadele ette. Toomas ei lahkunud. Toomas hingas, Toomas ohkas. Pilved läksid tumedamaks. Hall taevas joonelisemaks. Ohkamine lakkas. Hingamine mitte.
Kolm sammu paremal asus järv. Järvel üksik paat. Paadis ei kedagi. Toomas astus kolm sammu paremale. Mehe külmad käed värisesid erutusest.
Paadipingi all lebas võti. Toomas tõstis selle üles. Ta sirutas käed laiali. Pilk vaatas taevasse. Võti keerles lukus. Kriks.
Nüüd ta seilas. Lained vaheldusid. Hämarus murdis oma kiharaid. Hämarus katkes. Tuli öö. Pimeduse metsik puhkimine.
Toomas katsus südant? Kas ta hingab? Veri kehas ringles kiiresti. Paiskus arterist alla. puuuuhhh
Lendas pahinal kopsudesse. sahhh
Nagu vee hele kahin. Siin, Toomase kõrval.
Tuul tuli kõrva ja sositas. Ilma häbenemata. Hoiatuseta. Toomas võpatas.
Oli hirmu ja erutuse segu. Südamekujuline lagrits õhkas.
Toomase sees ärkas liblikas. Rubiinsilmadega väikseke.
Neli tundi seilas paat järvel. Teekond ei lõppenud. Kell oli null. Ees seisis udu.
Toomas tiris lukuagust võtit. Võti haihtus käes.
Järveveel peegeldus kuu. Selle läikivad silmad olid rõõmsad.
Väiksed nööbid. Justnagu liblikal.
Toomas kõrvas tegi keegi tsiittsiitviit.
Hõbedane linnuke lendas välja.
Toomase naeratus oli justnagu surm.
Ta heitis aerud vette.
Vihm sadas pahinal edasi. Toomase riided läikisid.
Oli aeg uinuda. Vesi vaikis.
Toomas heitis pikali. Tähed tulid lähedale ja jäid tasa kuulama
Toomas sulges silmad. Öö puhkis vaiksemalt. Nagu sügavalt uinunu.
Pime taevas muutus mustemaks.
Kivistunud Toomas heitis magama.
Vihm keeldus lakkamast. Suured kardinad langesid majadele ette. Toomas ei lahkunud. Toomas hingas, Toomas ohkas. Pilved läksid tumedamaks. Hall taevas joonelisemaks. Ohkamine lakkas. Hingamine mitte.
Kolm sammu paremal asus järv. Järvel üksik paat. Paadis ei kedagi. Toomas astus kolm sammu paremale. Mehe külmad käed värisesid erutusest.
Paadipingi all lebas võti. Toomas tõstis selle üles. Ta sirutas käed laiali. Pilk vaatas taevasse. Võti keerles lukus. Kriks.
Nüüd ta seilas. Lained vaheldusid. Hämarus murdis oma kiharaid. Hämarus katkes. Tuli öö. Pimeduse metsik puhkimine.
Toomas katsus südant? Kas ta hingab? Veri kehas ringles kiiresti. Paiskus arterist alla. puuuuhhh
Lendas pahinal kopsudesse. sahhh
Nagu vee hele kahin. Siin, Toomase kõrval.
Tuul tuli kõrva ja sositas. Ilma häbenemata. Hoiatuseta. Toomas võpatas.
Oli hirmu ja erutuse segu. Südamekujuline lagrits õhkas.
Toomase sees ärkas liblikas. Rubiinsilmadega väikseke.
Neli tundi seilas paat järvel. Teekond ei lõppenud. Kell oli null. Ees seisis udu.
Toomas tiris lukuagust võtit. Võti haihtus käes.
Järveveel peegeldus kuu. Selle läikivad silmad olid rõõmsad.
Väiksed nööbid. Justnagu liblikal.
Toomas kõrvas tegi keegi tsiittsiitviit.
Hõbedane linnuke lendas välja.
Toomase naeratus oli justnagu surm.
Ta heitis aerud vette.
Vihm sadas pahinal edasi. Toomase riided läikisid.
Oli aeg uinuda. Vesi vaikis.
Toomas heitis pikali. Tähed tulid lähedale ja jäid tasa kuulama
Toomas sulges silmad. Öö puhkis vaiksemalt. Nagu sügavalt uinunu.
Pime taevas muutus mustemaks.
Kivistunud Toomas heitis magama.
Monday, December 17, 2012
Thursday, December 13, 2012
Tuesday, December 11, 2012
Sunday, December 9, 2012
Valguspäev
Valguse hägune heksagramm vilas Jonase udusel pilgul, aga mees ei liikunud paigalt. Ta istus rahulikult viienda allee kasimata pingil ning kuulas punarindade sidinat. Jonase peas ei olnud ühtki ideed. Ta näris aeg-ajalt oma kasimata küüsi ning tegevusega ühele poole saanud, haigutas igavuses. Tõepoolest, allee-elu oli tol hetkel enam kui tegevustevaene. Kõrgel taevavõlvil kõrguv päike paistis küll jumaliku valgusviiruna parki, ent ükski hing peale Jonase ei olnud huvitatud ilust osa saama. Punarinnadki laulsid paar minutit ning lendasid okstelt minema. Hetkeks oli puude kohalt kuulda vareste kraaksumist. Nemadki kadusid.
Jonas sulges silmad. Talle tuli meelde vahutava habemega rabi, kes kunagi ütles : ,,Kõige tähtsamad asjad sünnivad suurimast vaikusest, ent inimene on selle taipamiseks liiga rumal.''
Jonase võpatas. Mis siis kui just silmade sulgemise hetkel oli maailm kuju muutnud? Mis siis kui ta nüüd leiab ennast hoopis Tiibeti kiltmaalt või Sahara kõrbest?
Hirmust vaevatuna ei suutnud Jonas minuteid silmi lahti teha. Ta proovis end piinavatest mõtetest vabaneda. Mõtle numbritele, korrutas ta iseendale.
Ja ta nägi, kuidas kuuest kuusnurkast joonistus maailma valem ning kuidas kohtlane astus mõõdetud sammul selle tsentrist väljapoole. ''Kui ta jõuab äärmise kuusnurga äärmise servani, moodustab müüt. Ta saab jumalikuks,'' arvas Jonas.
Ühtäkki tundis ta oma suletud silmalaugudel pitsitust. Ehmunult avas mees silmad.
Ta ees seisis lokkis juustega neiu. Tüdruk oli üpris kaunis, pargis valitsev valgus andis ta sinistele silmadele sügavust ning ta kitsad huuled olid täiuslikult mõõdetud joonega.
''Vabandage,'' alustas neiu kädiseval häälel,''oskate te öelda, kus suunas asub Tšehhovi teater?''
Jonase näole ilmus segaduses inimese kohmetu naeratus.
''Mulle tundub, et olete pisut eksinud.''
''Misasja?''
Neiu elurõõmus sädistamine ajas Jonast muigama.
''Noh,'' alustas ta juba enesekindlamalt ,,Tšehhovi teater asub siit 300 kilomeetrit eemal.''
Hetke pärast lisas ta naeratades : ,,Aga siin linnas on teisi teatreid küll. Mängukava peaks üpris sarnane olema, mu onu töötab kommertsosakonnas, kui soovite..''
''Ei,ei,'' katkestas neiu teda tõsinedes ,,mul on vaja tingimata Tšehhovi teatrisse minna.''
''Seljuhul tuleb teil rongi peale minna, ja kolmsada kilomeetrit itta sõita.''
Neiu pilk mahenes ning ta istus Jonase kõrvale pingile.
''Oh, ei. Mulle ei meeldi rongid, bussidest rääkimata. Teatris jõuab ju terve elu käia, kas pole?''
''Tõepoolest,'' tähendas Jonas mõttetult.
Tekkis minutiline vaikus. Teeküsija jõllitas Jonast jultunult. Mehel oli piinlik, aga ta ei osanud kuidagi käituda.
''Pagan, ütle nüüd ometi midagi,'' mõtles ta kärsitult.
''Mis su nimi on?'' päris jõllitaja, justkui Jonase palvele vastates.
''Jonas.''
''Ah, et Joonas? Oled sa pühak?''
Jonas juurdles, kas neiu on rumal või heidab ta üle nalja. Tema siiras pilk näis rääkivat esimese oletuse kasuks. Ta vastas lahkelt :
''Ei, mitte Joonas. Mu nime hääldatakse d-ja ž-ga. Nagu džonas.''
''Kas sa näed!?'' imetas neiu tobedalt. ''Kust kohast sina veel pärit oled?''
''Bilbaost. Meie kodulinnas olid pidevalt rahutused ning vanaisa kartis baski äärmusrühmitusi. Üldiselt ei olnud seda väljagi paista, aga kui jutt vähegi poliitika peale läks, hõõrus vanaisa närviliselt käsi kuni ta vastu ei pidanud ja lauast lahkus. Lõpuks keelati meil kodus üldse baskidest ning rojalistidest rääkimine, ent vanaisa teadis, et linnas toimuv meil mõttes mõlgub ning kõndis tihti rahutult mööda maja ringi, ise kõva häälega arutledes : ''Lõppude lõpuks on meie oma baskid need, kes meid maha notivad. Isegi neist pagana Madridi koertest on nad hullemad.'' Lõpuks ei kannatanud mu ema enam toimuvat välja ning emigreerus meiega siia.''
Neiu oli oma küünarnukki toetanud pingi seljatoele ja kuulas süvenenult, kuid ta silmist helkis mõistmatus.
''Ja teie nimi, preili?''
Neiu naeratas võluvalt, kaskedelt langev vari muutis ta silmad sügavamaks.
''Ma arvasin, et me oleme sina peal.''
''Oh, kui totter see tüdruk on,'' arutles Jonas. ''Temas on mingi imikulik rumalus. Ent samas on ta nii ligitõmbav. Ta lapsiku lolluse taga on salapärane kavalus.''
Ta pööras pilgu neiu poole. Too jälgis meest juba pingsalt. Neiu silmad olid langevast varjust veelgi tumedamad. Jonas riivas kergelt kõrvalistuja kätt. Neiu ohkas õrnemalt kui öine tuul. Ta põimis on peened käed ümber Jonase kaela ning suudles teda kirglikult. Jonase peas kõlises kiriku magus kellhelin ning hõljus jasmiini erutav hõng. Kõige armsam punarindl lendas ta kaela alla ja tegi tsiittsiitviit.
Kõik oleks kestnud justkui igaviku ja kui Jonas silmad avas, arvas ta, et ajal pole enam tähtsust.
Neiu tõusis pingilt püsti ning ulatas peenelt oma käe. Ta nahk oli puhtam kui siid. Jonas kõhkles hetke ning võttis robustse liigutusega käe oma pihkudesse otsekui hinnalise aarde.
''Niisiis, Sara,'' ütles neiu selgelt.
''Sara,'' pomises Jonas järgi.''
''Jah,'' neiu ilmes oli armulikkust ning lõbustatust, ''mu nimi on Sara. Oli meeldiv Sinuga tutvuda, Jonas.''
Tantsiskleval sammul suundus Sara põhja poole.
Jonas vahtis lahkujat suu ammuli, kuni ta silm enam ei seletanud.
Jonas sulges silmad. Talle tuli meelde vahutava habemega rabi, kes kunagi ütles : ,,Kõige tähtsamad asjad sünnivad suurimast vaikusest, ent inimene on selle taipamiseks liiga rumal.''
Jonase võpatas. Mis siis kui just silmade sulgemise hetkel oli maailm kuju muutnud? Mis siis kui ta nüüd leiab ennast hoopis Tiibeti kiltmaalt või Sahara kõrbest?
Hirmust vaevatuna ei suutnud Jonas minuteid silmi lahti teha. Ta proovis end piinavatest mõtetest vabaneda. Mõtle numbritele, korrutas ta iseendale.
Ja ta nägi, kuidas kuuest kuusnurkast joonistus maailma valem ning kuidas kohtlane astus mõõdetud sammul selle tsentrist väljapoole. ''Kui ta jõuab äärmise kuusnurga äärmise servani, moodustab müüt. Ta saab jumalikuks,'' arvas Jonas.
Ühtäkki tundis ta oma suletud silmalaugudel pitsitust. Ehmunult avas mees silmad.
Ta ees seisis lokkis juustega neiu. Tüdruk oli üpris kaunis, pargis valitsev valgus andis ta sinistele silmadele sügavust ning ta kitsad huuled olid täiuslikult mõõdetud joonega.
''Vabandage,'' alustas neiu kädiseval häälel,''oskate te öelda, kus suunas asub Tšehhovi teater?''
Jonase näole ilmus segaduses inimese kohmetu naeratus.
''Mulle tundub, et olete pisut eksinud.''
''Misasja?''
Neiu elurõõmus sädistamine ajas Jonast muigama.
''Noh,'' alustas ta juba enesekindlamalt ,,Tšehhovi teater asub siit 300 kilomeetrit eemal.''
Hetke pärast lisas ta naeratades : ,,Aga siin linnas on teisi teatreid küll. Mängukava peaks üpris sarnane olema, mu onu töötab kommertsosakonnas, kui soovite..''
''Ei,ei,'' katkestas neiu teda tõsinedes ,,mul on vaja tingimata Tšehhovi teatrisse minna.''
''Seljuhul tuleb teil rongi peale minna, ja kolmsada kilomeetrit itta sõita.''
Neiu pilk mahenes ning ta istus Jonase kõrvale pingile.
''Oh, ei. Mulle ei meeldi rongid, bussidest rääkimata. Teatris jõuab ju terve elu käia, kas pole?''
''Tõepoolest,'' tähendas Jonas mõttetult.
Tekkis minutiline vaikus. Teeküsija jõllitas Jonast jultunult. Mehel oli piinlik, aga ta ei osanud kuidagi käituda.
''Pagan, ütle nüüd ometi midagi,'' mõtles ta kärsitult.
''Mis su nimi on?'' päris jõllitaja, justkui Jonase palvele vastates.
''Jonas.''
''Ah, et Joonas? Oled sa pühak?''
Jonas juurdles, kas neiu on rumal või heidab ta üle nalja. Tema siiras pilk näis rääkivat esimese oletuse kasuks. Ta vastas lahkelt :
''Ei, mitte Joonas. Mu nime hääldatakse d-ja ž-ga. Nagu džonas.''
''Kas sa näed!?'' imetas neiu tobedalt. ''Kust kohast sina veel pärit oled?''
''Bilbaost. Meie kodulinnas olid pidevalt rahutused ning vanaisa kartis baski äärmusrühmitusi. Üldiselt ei olnud seda väljagi paista, aga kui jutt vähegi poliitika peale läks, hõõrus vanaisa närviliselt käsi kuni ta vastu ei pidanud ja lauast lahkus. Lõpuks keelati meil kodus üldse baskidest ning rojalistidest rääkimine, ent vanaisa teadis, et linnas toimuv meil mõttes mõlgub ning kõndis tihti rahutult mööda maja ringi, ise kõva häälega arutledes : ''Lõppude lõpuks on meie oma baskid need, kes meid maha notivad. Isegi neist pagana Madridi koertest on nad hullemad.'' Lõpuks ei kannatanud mu ema enam toimuvat välja ning emigreerus meiega siia.''
Neiu oli oma küünarnukki toetanud pingi seljatoele ja kuulas süvenenult, kuid ta silmist helkis mõistmatus.
''Ja teie nimi, preili?''
Neiu naeratas võluvalt, kaskedelt langev vari muutis ta silmad sügavamaks.
''Ma arvasin, et me oleme sina peal.''
''Oh, kui totter see tüdruk on,'' arutles Jonas. ''Temas on mingi imikulik rumalus. Ent samas on ta nii ligitõmbav. Ta lapsiku lolluse taga on salapärane kavalus.''
Ta pööras pilgu neiu poole. Too jälgis meest juba pingsalt. Neiu silmad olid langevast varjust veelgi tumedamad. Jonas riivas kergelt kõrvalistuja kätt. Neiu ohkas õrnemalt kui öine tuul. Ta põimis on peened käed ümber Jonase kaela ning suudles teda kirglikult. Jonase peas kõlises kiriku magus kellhelin ning hõljus jasmiini erutav hõng. Kõige armsam punarindl lendas ta kaela alla ja tegi tsiittsiitviit.
Kõik oleks kestnud justkui igaviku ja kui Jonas silmad avas, arvas ta, et ajal pole enam tähtsust.
Neiu tõusis pingilt püsti ning ulatas peenelt oma käe. Ta nahk oli puhtam kui siid. Jonas kõhkles hetke ning võttis robustse liigutusega käe oma pihkudesse otsekui hinnalise aarde.
''Niisiis, Sara,'' ütles neiu selgelt.
''Sara,'' pomises Jonas järgi.''
''Jah,'' neiu ilmes oli armulikkust ning lõbustatust, ''mu nimi on Sara. Oli meeldiv Sinuga tutvuda, Jonas.''
Tantsiskleval sammul suundus Sara põhja poole.
Jonas vahtis lahkujat suu ammuli, kuni ta silm enam ei seletanud.
Saturday, December 8, 2012
On the narrowest stria from strident to silence he kept plugging away. It was only the peace to follow him consistently with the scattering rythm of quiescence. Jonas clenched his eyes and pulled his sleeves down. He slowly then inspected his arms : dim blood firing down. The immobility of the dead clouds in the ancient humming sky made him scream.
O, straight void.
He chanted : ''As Beckett says, it remains. No point in this, alas yes.''
People gathered around him.
Blood stop flowing on.
People started whispering.
''He has had a glimpse of the world.''
''Has seen Zahar. No return from there, that is.''
Therefore the combined mixture of whisperings became to aggregate around him.
The one-time experience which abled him to feel the formula. The very sentece of everything. The law lef him in solitude. Whilst one has gone has no return.
He felt like falling apart. His cells resisted to excist but the crowd narrowly surrounding him wouldn't let him collapse. They were like stars kept on staring.
The moon fell down. The roof were left ever so dark.
Shouting silence.
Alas yes.
O, straight void.
He chanted : ''As Beckett says, it remains. No point in this, alas yes.''
People gathered around him.
Blood stop flowing on.
People started whispering.
''He has had a glimpse of the world.''
''Has seen Zahar. No return from there, that is.''
Therefore the combined mixture of whisperings became to aggregate around him.
The one-time experience which abled him to feel the formula. The very sentece of everything. The law lef him in solitude. Whilst one has gone has no return.
He felt like falling apart. His cells resisted to excist but the crowd narrowly surrounding him wouldn't let him collapse. They were like stars kept on staring.
The moon fell down. The roof were left ever so dark.
Shouting silence.
Alas yes.
Wednesday, December 5, 2012
Sunday, December 2, 2012
kubistlik proosaluul
Ta astus seitsekümmend viis meetrit poolringi tsentrist
ta astus kaks kuubi tahku poolringi tsentrist
kandilise peaga vöötoda säbruliste seinade vahelt
ruudukujulisel teel
õnnistuse kullatud väravate poole.
Ta astus kaks korda neli möödus
kolmetahulisest sfäärist
ta astus haisev kohvitass
ja kuubikujuline surm süles
mööda ühelöövilist tähtvere alleed
kus hea maagia korral
võis ööst näha fatalisti silmi
Surnud on jõgedes silmad põhja poole
Surmad on madalad pilved
surm
tähekarjest painutatud tuul
peksab vihaga vastu pajusid
puud anduvad
ta astus seitsekümmend viis meetrit poolringi tsentrist
Ta astus kolm korda neli sammu lehkvast kuslapuust
rohi oli liimitud hirmus
ta oli liimitud seitsekümmend viis meetrit poolringi tsentrist
Ta peegeldus toomkiriku võikalt seinalt
ta astus kuupeegelduse peal kõrkjates
ta lendas üle kõrkjate
ja oma tuppa
rõve kohvitass käes
udujooned aknat sööbimas
ta astus seitsekümmend viis meetrit poolringi tsentrit
ta sammus 75 meetrit öökuu(e) raadiust.
ta astus kaks kuubi tahku poolringi tsentrist
kandilise peaga vöötoda säbruliste seinade vahelt
ruudukujulisel teel
õnnistuse kullatud väravate poole.
Ta astus kaks korda neli möödus
kolmetahulisest sfäärist
ta astus haisev kohvitass
ja kuubikujuline surm süles
mööda ühelöövilist tähtvere alleed
kus hea maagia korral
võis ööst näha fatalisti silmi
Surnud on jõgedes silmad põhja poole
Surmad on madalad pilved
surm
tähekarjest painutatud tuul
peksab vihaga vastu pajusid
puud anduvad
ta astus seitsekümmend viis meetrit poolringi tsentrist
Ta astus kolm korda neli sammu lehkvast kuslapuust
rohi oli liimitud hirmus
ta oli liimitud seitsekümmend viis meetrit poolringi tsentrist
Ta peegeldus toomkiriku võikalt seinalt
ta astus kuupeegelduse peal kõrkjates
ta lendas üle kõrkjate
ja oma tuppa
rõve kohvitass käes
udujooned aknat sööbimas
ta astus seitsekümmend viis meetrit poolringi tsentrit
ta sammus 75 meetrit öökuu(e) raadiust.
Subscribe to:
Posts (Atom)