täielikkusest

absoluutset tõde pole olemas
absoluutset aega pole siin
absoluutset tunnet pole tulemas
absoluutne tarkus oleks piin

ükski mõte pole ehtne
ükski kell ei räägi tõtt
ükski samm ei astu ette
ükski surm ei ole lõpp

absoluutne aru on pime
absoluutne armastus on vale
absoluutselt maailm poleks külm ja vine
absoluutne maailm oleks hall ja vale

kiiritus
see mis on valesti läind
sõnadetegulik viivitus
valed mis on alla käind

päev-päevalt päikse varjab
ja tolmu pühib ninna
me kõik ju kuulume sinna karja
kelle õnnest lollus jätab ilma

nagu öeldakse-uhkus varjutab tõtt
ka sisemist, ka sisulist
ahnus on aususe lõks
raskendab sisulist silumist

sõnad nii väärad looklevad udus
painutavad-moonutavad taju
kõigest pilk võib jutustada oma lugu
kõik muu tuhas hajub

vaikus
kell
tiksub

jõgi
vesi
peegel

ilus
tunne

päike
naer

sina

Virmalised-Naer

Üksi seisan ma rannal, seltsiks vool
Liiv täis lindude kurba viit
hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer
Suvi kadund käest, sügis võitmas taas suve külluse naeratust

sürrealismus

oliivipuu okstelt
sirelite lõhnalt
jää põhust
heintelt ja ööst

sinitaeva august
käonoka kõlast
pääsukese graatsiast
mesilase nõelast

taevatormi päisest
ehk kruusatee tolmust
laternvalgelt küünlalt
vihmamärjalt meelt'

pehmet seda maailma,
kui kummituba
nürimat ja paremat
mujalt ei leia

********

rohenurm ja aas
mets täis valgust

klaaspärl
ja hele tuli
ehk valgus

sosinal sõnad
hingest
ja näolt

päike roosiõitel
sõlmib
ja kaob