Aeg on magnetist, järeldas Vladik, kui 10 minutit pöördusid enda sisse vastupidiseks.
Ta pani jope selga ja astus õue, jää peegeldusel oli teravatipuline nina ja paar tihedaid kulmi.
Liiklusmärgid tagurpidi ja ta ei oska teisiti kõndida kui selg ees.
Ohhhhh
Ja maja ees vaatas teda siinuspeaga mees, kes oli pahane.
Kus su kingad on ?
Ma ju olen voodis, magan, mul ei saa olla kingi.
Tagurpidi uksekeeled, uks ei avanegi.
Ma ei saa õue.
Opss
Aga mulle puhub tuul kõrva.
Pane müts pähe, õus on pakane.


Ma istun konverentsil ja teatris korraga. Toolid on kahte värvi : punased ja pruunid.
Punased parunitele, pruunid ''teistele'' nagu ütlesid parunid.
Mis nad üldse teatrist otsivad, ähh pööbel.

Lava on kullast ja ma ei saa aru, kas silmakirjalikul näitlejal on mask ees. Ta silmad käivad kaks korda ringi ja otsivad raha, kui keegi seda sõna kordab. Üks silm justkui lähekski otsingule.. iseseisvalt.

Ah, härra joonistage teinekord zebra palun selgemini.. ma ei taha uuesti auto alla jääda.
Pole hullu, need tilgutid aitavad. Sa saad oma kingad, kui me su välja kirjutame.
Aga rohtu pead sa võtma, see pole vandenõu.