talveõhtu võrrand
summad osadeta
mattund sajusse

langeb külma
värisen

tasa-tasa sahin lumes
kodu soojus
hõõguv ees

omad jäljed
kaotet ammu
kodu soojus mattub sajju.

Tavaliselt ei lisa videosid blogisse, aga.. aga..

the rain drops x47 - radiohead


geniaaaaaaalsus.

Hukk ja mitte füüsiline.

’’Jaroslav Mihhailovitš’’ käratab madal hääl eemalt. Niisiis, nüüd on minu kord.

Vaatan uduselt tolmust põrandat oma veriste jalgade all. Teravad kiviplaadid lamamas üksteise kõrval. Mitu korda olin ma siia peksust oimetuna maha langenud, mitu korda siin oma sinikas põlvedel valust oiates palvetand. Tummad paekiviseinad mu ümber. Olin lugematuid kordi neid oma marraskil rusikatega tagunud. Neile sülitand, neid vihanud. Olin neile isegi oma viimse sõnumi kraapind, just siis, kui ma tundsin, et isegi pime raev ei suuda mu lootusetust enam varjutada. Umbes siis saabuski hullumeelsus.

Ent ka hullumeelsus ei suutnud mind päästa hirmust. Ta ainult süvendas seda. Ma kartsin nii igat järgnevat kui ka igat mööduvat minutit. Ja nii möödus aeg. Kuni lõpuks ei suutnud ma enam mööduvat eristada eesolevast. Kõik sulas mu jaoks mingi nimetuks halliks tombuks.

Algusaegadel jõudsin ma mõelda ainult pääsemisest. See paaniline mõte ei jätnud mind üheski olukorras. Mul süttis pidevalt uusi plaane, kuidas põgeneda, ent pärast kaalutlemist veendusin ma nende kõigi mõttetuses. Seda enam lahtus mu vabadusiha, mis püüdis hirmu eemale peletada. Lõpuks, kui olin neist tühistest ideedest loobunud, unistasin vaid valgusest. Üksikustki päiksekiirest, kas või

helgistki kaugel. Nüüd, ma kardan, on mul raske valgust äragi tunda. Pärast kõiki neid aastaid.

Kuulen raskeid samme endale lähenemas. Saapaklõbin kõlab jõuliselt ja jõhkralt. Nüüd ta seisabki mu ees, pikk kogukas valvur. Ta silmitseb mind korraks oma kitsate jõhkardi silmadega. Seejärel lööb mind midagi ütlemata rusikaga näkku. Psshh, sülitan suust verd, valvuri hoop oli küllaltki tugev. Ta jõllitab mind vihaselt edasi, oodates mult mingitki vastust. Palumine on mulle vastik, ei enam mitte. Valu aga võõras. Ma vaikin.

Valvuri näos joonistub aeglaselt kasvav viha. Ta suu kisub raevust kõveraks ning nägu värvub punaseks. Ta ootab palumist, anumist, ta tahab mind alandada. Ei, seda rõõmu ma enam kellelegi pakkuda ei kavatse.

Tugev saapahoop lajatab mulle neerudesse, üks, kaks korda. Proovin tõusta, uus saapahoop tabab mind makku, kukun näoli maha. Esimsesed valusädemed läbivad mind hoiatamata, oigan ning vaatan liikumatult kaugusesse.

’’ Blääd, kui ma sind kutsun, siis sa tuled kohe, blääd’’ Ja oma sõnade kinnituseks lööb ta mind oma porise saapaga näkku.

’’ Ja nüüd lähme, kamrada’’ lisab ta pilkavalt ja naerab valjult.

Võtan oma verise hõlsti maast ja asetan endale õlgade ümber. Kes teab, mis aastaeg üldse on? Ja  valgus, kõige rohkem ootan ja kardan ma siiski valgust.

Me oleme juba koridoris, esimene terendus  e l u s t.  Olen sellest hetkest tuhandeid kordi mõelnud, ent eal ei ole ma praegusele olukorrale lähedalegi jõudnud. Ma arvasin alati, et kui kõik siiani jõuab, pulbitseb mu süda hirmust, ootusest, ärevusest. Ei,  tunnen end kohutavalt tühjana.

Suur koltunud tammepuust uks avaneb ägisedes. Eredus tungib jõuliselt mu silmisse. Katan kiunudes oma pimedad silmad, valus on. Ent ma ei suuda end leitu eest peita. Avan uuesti end pealetükkivale päikesele, ta kiired läbivad mind teravalt, tekitades peas tumma kumisevat valu. Enam ma ei hooli. Loodus avaneb kõikjal mu ümber. Tunnen end kui vastsündinu. Ning kibestun sama kiiresti, leides kõik avastatu olevat võõra. See kõik on kuskilt kaugelt, eemalt, mujalt.

Igatahes mitte siin.

’’Jarošlav Mihhailovitš?’’ küsib autoriteetne hääl mu taga. Pööran ümber, näen sirge seljaga eakat kindralit.

’’Jah..’’ vastan loiult.

Kindral tõmbab aeglaselt kopsu õhku täis ja rinna kummi, ilmselt tahab ta midagi valveloleku kohta karjuda, ent loobub siis ja vaatab mõtlikult maha. Surmamõistetuid ei materdata, mõtleb ta.

’’Seisa siin ja oota oma korda’’ lausub ta viimaks vaikselt, ohkab ning sammub teatava aeglusega minema. Ta käitumisest õhkub  kaastunnet.

Hea inimene, leian ma kindrali olevat, leidmata sellest ideest mingitki lohutust. Killuke headust jätab mind tühjaks nagu piiritu jõhkruski.

Paarikümne meetri kaugusel seisavad müüri ääres kolm kõhna poolakat. Püssitorud tõusevad aeglaselt värisevate kehade kohale. Nende aukuvajunud silmad peegeldavad ääretut paanikat. Ürghirmu. Kui lõksu aetud kariloomad tohutu lõvikarja keskel. Esmalt tekitab see pilt mus vastikust, kuid murdosa sekundi jooksul olen sellega juba harjunud. Nüüd vaatan ükskõikselt, kuidas nad närviliselt huult närivad, põlvest värisedes, kuidas neil väärikuse hävitamiseks algul kuul reide lastakse, kuidas nad loomalikult surmaga heitlevad, kuidas sõdurid naerades nende piinu jälgivad. Lendu lähevad uued kuulid ning hukatute nägudel kangastub surm. Nende krampis, heitlikud näod mõjuvad võikalt. Ent siiski ei suuda ma endas tekitada ei jälkust ega surmahirmu. Ma ei tunne neile kaasa, ma ei heida nende tapjatele jõhkrust ette.Ma seisin siin, olles selle metsiku roima tunnistajaks, ja  ei teinud muud, kui jälgisin seda kui ükskõikne pealvaataja, ei karjatanud, ei võpatanud, ei tahtnud vastikusest minema joosta. Ma lihtsalt seisin ja vaatasin.

Korraga tundub kõik veel tühjem kui varem. Veel solgitum, veel mõttetum. Olen seest õõnes kui üraskite poolt järatud puu. Mul ei ole enam sisu. Halastamatu äratundmine laotub äkitselt mus lahti.

Ning järsku tunnen ümbrust olevat veel pimedana, kui vangikambris.

’’ On sul veel viimaseid soove?’’ küsib mu kõrvale ilmunud kindral mõistvalt. Vaatan talle otsa, näen ta halle vesiseid silmi, kustunud kõikidest  mõrvadest, mida nad on näinud. Ma olen kindel, et kindral vaatas seda hukkamist sama külmalt kui mina. Ehk ta on ainuke inimene, kes mind veel mõista suudaks. Ent ometi läitus ta silmis mingigi kaastunne. Mis naeruväärne idee, tas on inimest, kuidas meid saakski võrrelda.

Vastikus hakkab vaikselt mu sisse kogunema, vastikus elust, õõvastus valguse ees, mis muutus pimedaks kui valgusetus. Järk-järgult suurenedes hakkan tajuma endas tukslevat tülgastust, vaenu kõige ees mis mulle on võõraks jäänud. Ja lõpuks – viha elu ees, mis on tühjem kui surm.

Vaatan pikalt maha, tõstan pilgu. Kindral jälgib mind tähelepanelikult. Me mõlemad vaikime viivu, ning aeg jääks justkui seisma. Kindral sobrab närviliselt taskutes, tundes vististi kahetsust, südametunnistust. Seisan liikumatult. Ta astub mu ette, ja vaatab liikumatult mu otsa. Kindrali vanad silmad justkui kaarduks nurkusest veidi viltu.

Jälk,jälk,jälk on näha seda inimlikkust ta pilgus. Ma haaran kiirelt kindrali vöölt revolvri ning asetan selle oma pea kohale.

’’Mida sa..?’’ jõuab ta karjuda..

Põmm.

Teadmine on võimupotentsiaal.. vist.

kuukumalised õhtud
kevadtuule rohusus
ja sirelid

vihmalõhn
ja pajurbsus

uduuni

jäägitult endaga
võtavad

muutumatu
piierruruudu

The Zahar

 Pühendus : Mu halvim seltsimees iroonia. 

                   Mu kalleim vaenlane sarkasm.

Kauneim kunst on teha

igikaosest

pulseeriv süda

Maa rõõsakoorest nõrgund

ning silmapiirist surematust

tulnud käsivarte peal

Zahar punub gisti  võrgu

eristades halba heast

Ta kivi kivi peale laob
ja loodamatui poegi taob
ta tuuma voolavus kui maol
pugededes läbib praod
et halomaiku poleks kaol

Zahar ilma jutututa teeb õige
pole vaja liigset tööd
 on meelenukrust painav öö
vaid vajamatu kõrvalpõige

Zahar möödub

pääsid tõuseb

mütsid härdunult on kadund peast

Zahar kaob 

ja kas nüüd pookse?

On mütsidega ka kadund pead.

Leiud Gustavi arvutist. ( EPA akadeemia)

See hinged on avatsitaat,  novell läheb pööraselt edasi.




Ma elan maailmas.


A B C

Mul on tähestiku kõik tähed peas.


Ma laulan iga päev kaks tassi kohvi.

Zolani räägib kreeklastest ( sunnasunnasunnasunnasunna.. riim.)

Helgi Salo Helvik Halo.

Hinged, kes pöördumatult polariseerimata maailmas negentroopiat eitavad, ei ole mitte ainult jumalavallatud, vaid ka brahmaani ainsad pojad.

                                                             I

- Ma kaldun teedest kõrvale, mõtles Mihkel trammiteel, kui järjekordne masin tast mööda vuhises. Mis lõputud teed, mis kaod, ja ometi suunduvad nad suundvõrdselt üksteise taha. Ja kõik. Läinudus.
See kaotusehirm räägib minuga, kuis inimene banaanipoest, üks müüja seitsmesilmaga. Ühegi silmaga ei vaadanud ta minu poole, ent jõllitas siiski mu tumedatesse hingesoppidesse, kus keerlesid nälkjaslikud lillad ussid ja pimedad šarlatanid, olles ise teadmatuses oma pettusest. Ta nägi seda kõike ja tundis mulle kaasa. Jälestus. Ma jälestasin teda ja sedagi ta nägi.
Visionäär, kes mu selja taga seisis - ma ei olnud teda oma raevus märganud - muigas rahulolelikult ja saatis põlgliku pilku seitsmesilmse poole. Ta haaras leti juurest Snickersi batooni ja lasi kuuldavale heledakõlalise kriiske.
- Sniiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiickeeers, hüüdis mees mu selja taga.
Ma ei suutnud vaatamata jätta. Seal ta seisis hõbehallis triibulises ülikonnas ning kollase kaabuga lembnaeratav mees, kes pilku minu omalt suuta ei tõstnud. (See peabki nii olema, kuradi baptist.) Ekspresseeriv kõnnak, mis palus minult tema järelekõndimist, oli domineeriv. Mulle tundus, justkui järgiks terve saal selle vaikset sosinat, hüüet. Ta tõusis, saal, ja igatses selle kõnnaku järele, ja siis ärkas, toibus. Nad olid kaotanud taas valguse, mis siiamaani sätendas minu silmis, silmades, mis olid talle mõeldud. Ma järgnesin ning haarasin täpselt sama batooni, mille oli haaranud šarmantse kõnnakuga meesterahvas, kes nüüd seisis mu ees. Ta pöördus mu poole.
- Igavik, ilumeele igisätendav vaikus, mu aeg. Minu pilk ei tüütu sinu silmasärast, ja palun ole siin veel. Ma rahtun, lahtun su meeltest, kolloidistun ja kunas oled siin?

Siin..
Lääne-Virumaa eliit. Mu müksomatoos palun väga Sigmund Scylla.
- Kellest räägid sa nii kaunil manneeril ning häälel, kulla kuldkübarline härrasmees, ma küsisin kuldkübarlise härrasmehe käest.
- Eks ikka suurimast sangarist, keda meie aeg ja maa tundma on saanud. Ta on ületanud Baikali vaid kätekõnnil ning maadelnud tuhande karuga, kasutades vaid oma vasemat nimetissõrme. Tõesti ei ole sul põhjust teda karta, kuna halvad mõtted puuduvad sellel üllal sõduril eriti sõprade jaoks. Olgu tervitatud.... Sigmund Scylla!!!
Ja nii saabus puruneva katuse kildude vahelt sangar ja filosoof, meie järgneva kahekümne aasta valitsev juht ja vaimne pesupesija, ori - nagu tal oli kombeks öelda - rahvale, Sigmund Scylla.
Naeratus nii peen ja ehe. Kiiskavus ta näol ja kehal. Kõikjal me ümber. Sigmund Scylla..


(Tolmund tekikott täidekoelise voodi peal, ma räägin miljööst eks. Rabanenud tiivad, huljustunud mõõtmed.. koorund tapeet seinalt. Vanad toad, vanad mälestused, vanad toad. ALAKU ETENDUS JAH.)

Mihkel : Mis lootust saaksin, maailmast oota ?

              Kui kaduv on mu silmapiir..

               Mu pärg see kärjemoeta

               Mu hinges karjub metsik hiis..

               Ehk pärgi endale mu punun

               et lohutet saaks köhrivaev

               mu sundi kindub tagant urb

              nii põhuseks saab jooksev aeg

               ma tänan enda sünnitundi

               et maailma õhku mõista saan

              seeet õhku tühja vasemaailma

              vaakumtühja hingemaal.

ma olen justkui kadund sõdur

sürrealismi paelusteel

ka absurdsest ei leia põhka

ning umbsus seisab justkui eel.

oh päästa mind sa nukrund lootus

su õis saab luua uued aed

oo, kaunis vöötsus mind sa joonu

ning uueks roosiks punakaed.

Sigmund Scylla : Pareerin sinu mõttetused

                         kes enn' saab olla niivõrd rumal

                         su sinisilmsed võttetused 

                        et särgub mus see küllastus nii humal

                       su tüdind säng mind unest runkab

                       mu rambitsöör on halba täis

                       sa ära kisu, su sõnum lonkab

                       ja hallitusest oigab päis.

Euripides : Keel andis tõotuse mitte süda.

QUIA CREDO ABSURDUM.

Jaa nii edasi.

Kõik on kõik.

Jah kõik, sest Mihkel ootas trammipeatuses Borgesi, sinisilmselt. Der Ragnarök kommt! Memento mori. Omnia est pecculus. 

Ja nii nad hukkusid trammiteedel.. 

Rong, mis sadas sisse lammaskarjale ja paiskus enda hingedelt lendles nüüd õhus, kui ajas peatatud elektron, tuhisemas läbi õhu, olelemise ja maa. Nad vaatasid akendest välja ja nägid sedasamust kaubanduskeskust, kuhu purustas enda teed sisse Sigmud Scylla.

Oi, Issand, appi! hüüdsid isegi agnostikud ja ateistid.
Silmakirjalikkuse silmeaeg silmitses silmakirjatsejaid silmadesse sigmundfreudliku sissevaatamispilguga.
Hüve härra Scylla kihutas katusest sisse, nähes rongiõnnetust ning luges kauneid salme, mälestamaks rongishukkunuid ja piilus kahetsuses üle varemete kiirsöökla katusel.

Mida muudavad need sõnad? mõtles ta endale ja, saamata vastust, naasis saalisseisjate poole.

- Oh, kuidas oli alles õnnelik juhus, et me ei juhtunud seal olema, kus see hirmus plahvatus toimus, sõnasin ma, kui hallülikondse härrasmehe autosse astusin ning kodu poole minema kihutasin.

- Jaaaah, ütles ta peaaegu sama libedalt, kui on kartulid, mis Raglele meeldivad: väljast libedad ja seest kõvad.

Aknast välja vaadates nägin ma vaikseid rahulikke puid ning mõõduvat heinamaad, mis naeratas minu poole viimsete päiksekiiskedega, mis mulle lubatud olid.
- Millega sa siis ka vabal ajal tegeled? küsisin ma kenalt mehelt, kes mind enda autosse oli võtnud.

- Nomh, eks ma enamasti jaga noortele poistele kommi. Ega sa huvitatud pole?

- Ossapoiss, kus alles olen, vastasin ma.
See oli eriti uhke sõit. Autojuht andis mulle kommi ja limonaadi ja viis mu täpselt sinna, kuhu tahtsin jõude. Kohe otse ukse ette. Ta oli nii tore inimene. Kahju, et selliseid rohkem pole. Usaldage võõraid.

                                                           II

'' That will do '' said Sokrates to mark his words. It was great abstraction, wasn't it ? All of those fragments of Earth being created by.. wait. 

Zalõtšin, the poet. And the poet Lermontov, he took part in riots as well. The Holy Justice, that's how they had called him. The author stone, never heard of it, blood firing in vain veins. 

- Ma olin see, kes oli raudteedel, kui tramm tegi topeltpöörde. See oli jube, õõvastav, iiv mu südames tahtis paiskuda üks korda seitse sfääris. ето отлицное. deep me. alea jacta est. või ongi ????

Kanti transedentsus oli veidi erinev,ent sellele vastandusid mitmed Siddhatra pooldajad. Herman Hesse'i pooldajad as well. 

Introcellula.. the madness of Sigmynd Syclla. Ta on great. Mihkel kõndis hõbepajude vahel ja tajus mitmeid övistustenägusid, mis tõusid õhtuvarjadest märkamatult üles. Tuvide aeglane tõus ja looklemine taevas.. üldistusevastane rõõmustus. Jaaaaaaaaaaaaaaa

Algas uus meetod. The method of chaos. Principia naturalis. Isaac Newton .. circa 1630. Jea, been there done that, mõtles Mihkel, just to be sure. Hakkab keerunema teadvus.. ja kiire on ta elektrondebatt.
Mind tulistati neerukoe mitokondritesse, see oli pisike indiaanipoiss. Rekranatus. See oli ta nimi. Imepisike, imetäpne, ilus, vaba, kohtlane. Veidrus vos liberabit. 
                                                                    III
                                                                
[ Niisiis, kodukoht. Või väga võõras kindlus. Hajunevad kivid.. rõhutevad võlvid. Müürid, nurgelised piirid.
 Kolm meest laua taga.. kolm või viis.. kahenenud isiksused]

Dali : Kus kohv on, Ophelia?! Ma ootan juba pikemat aega.
Ophelia : Kuid palund, härra pole kordagi.
Dali nr 2 ja lünklik : See pole tema süü. Su hajuvus on konjugeeruv ahelpidi.
James Joyce :  Stately, plump Buck Mulligan came from the stairhead bearing a bowl of lather on which a                         mirror and razor lay crossed.
Dali : Ainult praalib oma lugevusega. Ulysses, an iidne kreeklane. Saaks jääda ka maisemaks.
Dali nr 2 ja lünklik : kuid milleks.. mis on meie perspektiiv?
Dali : Sa küsid justkui dektektiiv.
James Joyce'i vend - Vicent van Gogh : Imeline seostusviis.
Dali : Su silmis ihalduseveri, neetud vampiir.

Tammumine, kõikjal ja mitte kuskil.
Dali : Te ei edene, kohv!

[Ophelia sammub kohviga sisse, kandes võilillepärga ning kandikut kolme kohvikruusiga.]

Dali nr 2 ja lünklik : Tänan, nüüd tõuske härrased, et saaksin suruda te käsi. Mu James, oled Nereuse vend. Taotled rahu, vaikust, jäetust, ent siiski veedad siin aega meie kesis. Su süda sama helge, justkui sinu oid.
James Joyce : Ole tänatatud, Stephen. Ma hindan väga su Ba! wioelrnf.
[Dali nr. 2 ja lünklik naeratab ja noogutab rahulolevalt]
Dali nr 2 ja lünlik : Ma mäletan, et mul oli mingit sorti kohtumine varsti tulemas. Kus ja kellega, kas teate ?
[Mõtleb veidi ning vaatab otsivalt ringi.]
Dali nr 2 ja lünlik : Oh, jaa.. mu mälu. Vananemine. Heh.. see oli Rachmaninoff. Jaaa.. tuleb meelde.
                            Kus mu palitu jäi, ehk mäletate, armsad?
Ophelia : Ei oska aidata teid, hea härra.
James Joyce : Wilderness, sudden death. Der Land des Freues. Yes, that's it. 


 Muusika algab ja Buck Mulligan in a gay voice kaob nagu poleks teda siin olnudki

- Ah, ohkab Mihkel pargipingil suutmata kuidagi meenutada, kas rongiõnnetus on juba ära toimunud või on alles toimimisel.
Raske elu.
(Need olid trammid, Sa TAUN)
...... ///

                                                            IV

Ja indiaanipoiss ilma jälgedeta nagu oleks ta kadund viis mis ügrraigastest tõusevad üles ja kutsuvad enda poole tagasi vaatama kus ma üldse nägin teda kui üldse tunnistasin sest raske on olla õige kui kogu valede bukett on räämas mus jaaa mu soppide Saraah su kaasasündinud vabadus ja olemus mis tuumata ei saanud olla muu kui biseceted gist ent ma ei kurtnud kuna mu kramplikud käed ei teind muud kui hoidsid sind siin et sa ei kaoks sest seda kartsin ma kõige rohkem ja ma ei teadnud mida arvata elevaatoritest neil nurkadel kus müüdi kõrbend saiu ja äritseti inimestega need nurgad meenutasid mulle mingi igasugust tühisust ja loba see mitukorda soovitud unenäo tagasinaasemine kui kuldpaadil tsinkhõldisusehelbete taamal mis südames teevad kroone nii vasest kui ka rahalisi me hindame neid nägemusi soos kui igavuses hulkudes ma lõhnastan ja omastan sakramente igatpidi mis vale mis õige mis päevikuline ehk etteöeldud väljamõeldud olemas ja olematu püramiid kus ma seisan ma näen unes loengumaketti viivituseta ja selget kindlat akadeemiapaavsti tal on õigus sest ma ei kahtle ega raevutse ma olen selleks liiga vana ja tõden kõiki rahutusi kui indiaanipoisi nool tabab mu rabanenud neerukoe mitokondri seitsmendat elektroni SP 3 süsinikul siis ma saan alles aru mida ma olen valesti teind ja millega eksinud siis ma elan küll hurjutavalt aga tõeliselt ja tahan öökida välja viimseid kahetsusjälgi oh maakera loperguline üksildus oh sapine  küüniline mina ma kiibitseja toorutseja ööde vilkas teemanthelmesajus.

summa memento

peahetked, mil kaodataks taju
 kinni on jäätunud aeg
ja fiktsioonide viljakas aed
vaid huljus seal ülal -
on vaikne
nii rahugi südames kord
maahõlm nii omane
nii paikne
et sopistub tagasi sond
veel tulevad tagasi õhtud
ju olnud hõilad nad,
vaid hajund
oh, kõnnitud radade jäljed
ehk meeles veel,
ent sume kadunud.

paljuräägitud jaaa.

luulekevade kujundid
mida saab katsuda.

sügiskevade värelus
kujundkuuvarjutus.

The sweet dream of John O'shore.

Written by : Maximilian Liberatilis

At first there were blinded stars... oh, I can't do this. Come on, pull yourself together, you are a writer, and a good one, indeed. Just few steps, some cagingspots, nothing special, it's all in your head, packed wickedly together with some great fragments of style. A moment of genius. Miraculous. Miracolous myxomatosis in my sultry mind. Let it go.. all fades away when u're treading the path of ghosts. An old song. Not so wrong, i guess. Earth is eating me with his coloured teeth of spleed and spite. Oh god, all that iernjktrbktr-s me off. So to say. Nevertheless, John was still sleeping in his cousy bed with two rosy apples on the wooded table. It was warm and quiet.

There was a man. Bearing two empty bottles in his hand, they are my friends' he sayed. His staying with us, until the end.
You mean, in which sense ? You see, he's eternal.
And what's in there ?
Two halfs of my bisected gist.
He halted a while, then continued without warning, making me jump of my seat.
Yeah.. it was odd, wasn't it ? Me sitting in the middle of dessert, on my snug easy-chair. Felt almost like home.
He started to sang a song.

Dies irae
Dies illa
Solvet saeclum en favilla
Teste davidcum sybilla

It's from Mozart, do you fancy ? he asked to awake me. I was daydreaming. Dream where, the dreamer isn't present, shadedly. And he's thinking about the writer, who has been created by another author, who created realistic you.And which of them is really you ? Furthermore, which thoughts are really your o w n.

Queries asked, non answered. I bet it's going to rain.
In desset ? Your absence of mind is starting to freak me out. And me too.. wait, there's two of us, and I'm the only one who's talking. Lunacy contagiously flowing over my face. Does madness equals sadness ? And those lost words in the middle of my wanderer soul. Pathing aimlessly. God.. is he even present.. does he even exist? Denial.. in every kind.. Gorging my bufoon substance graspingly.Let them laugh, okay ? AND WHO ARE YOU TO TELL ME ? Who is really the fictionist one. And who is the Creator? Is the author the very God of the created ones, or not ?

Symphony number twenty one please. Yes.. superb, thank you.
You seem a lonely guy, said the bottleman.
- Am I ?
-I suggest you are, he claimed.
And after all.. I think you are well-off as well, he continued is speech.
- What on earth makes you think that?
- The chair, he said, smiling broadly.

I stood up to take a little walk. My bare feet murmuring in the gold sand. The breezy puff of wind driving through me. No clouds in the sky. Not even one.Even though there is quite hot, I enjoy the weather. The windy wind. And I'm starting to forget the poky sphere inside and around me. It's vanishing like it was never there. Eternity ? Indeed so. Till the end of my time. The thought drives through me to return.. endlessly.  Memento mori, the sadness of those chosen to be immortal. Or is it ? Here forever seems fair enough to me. I don't know.. I really don't know.

- John, give me your laundry !
Incognito voice, from far-far away. Who is this stranger? What does i t want ?
- JOHN, come on, answer me at once !
Oh it's her,and yet I'm still sleeping. Parallelworlds. Deem, that's just so alluring.
- I'm sleeping honey.
- What ?

Sand now pulsing in my entirely. She's gone again, and so is the bottleman, I guess.. Bummer, he was interesting.

Room number seven, says the voice from heaven.
John turned around and tried to see, where that voice had gone from. He didn't notice a thing.
Shouting silence. A moment for ones prisoned in solitude. Medulla osmium.. boiling tempora.. boiling inside the very fears of becoming Sisyphus. Sanity. Into electric fields of love and passion.

Consciuosness.. rapid truth.

hull otsib kullasõõrset palet
kui mald jääb eetrimeres halla
ning meel on härras
kahvatu ja hale
verekoorik närib haavamatut kanda

sünd ümbritsetud kiirte ümbersuunast
kus iga valgushõrk on paigutusest vaame
ning morfos üdist õlani on mäda
pilk suunatu ja hoiak kaame

nälg näpistab ja vaob
kui laine vetevallas
soov rõhub mõõdetuid süsteeme
unistus ruug aknaraamil halub
ulub sügistuule seeme

torm raagus puudel justkui
eilse hirmu kübe
sein ahistav nii piirav aine
rind kipitab, on murepaistes kude
ning unesängis elab paine

oh, haiged rahvad seotud oma saatusesse
kätt käte küljes hoides kandes haigust
oo, eluoja lättes kaotusesse
nii hirmus viis, nii võõraist paigust

Vaene Vitali(s)

Ta kahte lehte heidab
küünarnukielud
nii nurgelised justkui
kivikaljud
ent ta hõllandus ta kõhrevahus karjub
ning lootused ta paiskab nurka nagu lelud

Ju tema tajus
teguhetk on lookas
on vilkas öös tal
jõudehetki palju
oh, ajusööp, mis
hõirepärgi ootab
oo, hõre hing,
see hingitsemas rajju

id et ethos

Ma olen viidetega liiklus
nii kirjusuunaline
et mul puudub seismograaf
ma olen veider tants                                                        ethos
ma olen riitus
udunäoga jäädvustatud
fotograaf

sel ajal magnetkelsel, kuulsal
mil ühed oled teise sisse mahub                                       kseno-chorus
ja rõhu aordist purskab üles jahu
ma unesoigus kivid heidan puusalt

olen lavakardin
see, mis lehvib kõikjal
ning minu olekul ei ole vabandusi                                     id
sest teisipäeval nurmed okstelt lõikan
et süüa kodus aplalt igavusi.

Krüptoontalamusega Jaak.

Inimolevuse IV seadus : Jadasuse pöördvõrdeks loodaks dadasus.

Ajad väljuvad üksteisele ridamisi ja see ongi parem, kui olla aus.
Jaak väljus turris juustega vannitoast ja pani pintsaku  selga. Ta silmad kipitasid öisest magamatusest ja vajusid lohku. Telerist tuli reklaam, viisteist minutit, ja miks ta polnud magand ? Ent ajaruum ja väsimus.. kõik. Õues sajab lund.. korraga ning palju, kuid jääst aken muudab ilma uurimise raskeks.. oh well.

Kuhu sa lähed, musi? hõikas Mia teisest toast.
Noh, kuule.. tead..pole tähtis.
Kuidas ? Sa jälle salatsed.. mida ma peaksin nüüd tegema ? Mõistatama, muretsema.. kahtlema. Ma usun sind, ma usaldan sind kui ei kedagi teist, ent mis muud saab ette võtta minusugune mahajäetud hing kui muretseda. Kas sa tõesti siis ei..

Nii uks siis vajus hingeilt kinni.Mia läks aknale ja vaatas, kuidas Jaak kadus lumesaju taha. Klaasistunud silmilt langes pisar ning maja täitus Mia meeleheitlike edasi-tagasi sammudega. Lõpuni, kuni langes ta härdalt voodisse ja uinus nutumaiguselt.

Jaagul oli väga kiire. Ta pidi minema mitte kuhugile.Mitte kuskit on veidi liiga jubedalt lihtne reglementeerida. See on olemas, sest muidu ei saaks. Hinges väreles viskoosne veri. Meri kahe koleda paneelmaja taga.. vabadus.. jõud ja igatsus. Nihilistlikud ideed selle mõttetusest..

Ma kaldun liiga teemast kõrvale, mõtles Jaak imelikult, ja leidis, et ta peaks kiirustama, et mittukuhugi jõuda õigeks ajaks.

Postiljonid kolmandal alleel läksid viisakalt Jaagust mööda. Kõigil sirged seljad ja puhtad mundrid. Jaagu olevik tühi tahtis kaasa marssida.. just marssida. Viimane postiljon jäi seisma ja vaatas talle pikalt otsa.


Therefore I'd never been to Spain, he claimed. And smiled spontaneously.
Jaak silmitses teraselt seda veidrikku. Tal olid pikad silmad ja kitsas suu. Juuksed kergelt ruuged ning salkus, kammimata ripsmed kahte lehte laiali voogamas. Ja kududa ta oskas ka, suurepäraselt, he added.

Jaagu mõtteis mõlkus veel ähmane idee mittemiskist. Ähmane lumesadu tal täna sinna jõuda vist ei lase. Ja polegi vaja. Peirce'i loogika will do for the rest of the day. 

Naljakaim süsteem oli siiski veel sõreline. See oli seotud ta unega, et kõik, mis praegu ehitus ta maailmas oli fiktiivne. Kummaline reaalsus, kui reaalsus on unes ja und on võimatu reaalsusega sassi ajada, sest une reaalsus on ebareaalne, ent reaalsuse uskumatu ainsus ei lase reaalsuse olemasolus üldse kahelda, mis ei tundu absoluutselt reaalne, ent on seda, sest meie reaalsustaju põhineb vaid sellel, mida meie peame reaalseks, mitte, mis reaalselt on seda ning seetõttu meil ei olegi fundamentaalselt reaalsust, mis üldse laseks otsustada selle üle, millal me oleme unes ja millal reaalsuses ja kas üldse uni on reaalsus või mitte, kuna alati on võimalus, et unes tehtud teod ongi tegelik reaalsus, ja meie reaalsus on unenägu, või on nad mõlemad võrdsed reaalsused, milles tehtud teod avalduvad kunagi summa sumarum.


Aaaa.. ja ta avas silmad ja ruum voolas.


Fiktiivsed väljad on kindalaekakujulised ja võib-olla ehtsad. Nii sütitub hirme kõige ja kõigi ees.


Nüüd avas ta päriselt silmad ja uni sai otsa, mis võib-olla ei olnudki uni.


Jaak tuli duši alt ja pani pintsaku selga. Ta silmad kipitasid magamatusest, mis võib-oli ka fiktiivne või  magas, ent telerist tulid igavad reklaamid. Ju mäluauk.. ja postiljon, kes oskab hästi kududa.


Pimm-põmm.. jadade raske ruudukujulisus aegruumis.

Mu lemmiktsitaat pärineb Uri Umbilt. Seda on kaunis lihtne meelde jätta - pirr-pirr-pörr.

Ma avan silmad ja mind ei ole.

Uri Umb

Oli aegade tühjemaid päevu. Vljatšev istus üksinda bussipeatuses ja kõigutas igavusest jalgu. Aeg kadus suundvõrdselt hetkede taha, kuhjudes lõpuks ümber õhkkonna. Rõhuv seisev igavussumb võttis kõikjal maad. 

Ja muutuseid ei olnud.

Vljatšev sulges silmad ning mõtiskles hulgatute eilsete üle. Kui palju neid oli. Kuhu nad kõik olid küll kadund ? Ükski minevikunööp ei suutnud enam teistest eristuda, sulandudes nimetusse unustusse. Kõik oli üks ja seega jäi mehele vaid praegune. Mineviku näotu kadu äratas Vlatševis hirmu. Kuidas saabki  nii süübida tulevikku ? 

Kuidas elada maailmas milles kõik kaduv sütitab hirmu ? Hing värises ning silmavaade muutus tühjaks. 

Vlajtšev avas silmad ning otsustas sulanduda sellesse ainsasse hetke, mida hetkel oli võimalik oma peos hoida. Justkui lindu, kes  enam lendu ei tohi tõusta.

Ta asus teraselt inimesi jälgima, et omale ometi tegevust leida. Vlajtševi tähelepanu haaras ees vaaruv neljakümnendates mees. Ilmselt purjus. Ta kandis helepruuni määrdund hõlsti, lõhkiseid tunkesid ning üleni poriseid saapaid. Mehe nägu oli kaetud sügava põletushaavaga ning silmad pooleldi suletud. Vlajtšev asus tuigerdajat jultunult jõllitama, see tabas ta pilgu ning möirgas :

''Mida sa vahid, raisk!''

Vlatšjev vaikis karjujalt pilku pööramata.

''Kuuled vä? Kas sa kuuled mind voaa?''

Vaikus.

Taaruja koperdas raskustega Vlatševi suunas. Järsku mees aga komistas ning kukkus külili kõnniteele. Ta tõstis aeglaselt oma pea, millest verd lahmas, üles ning heitis vihase pilgu Vlatšjevi poole, kes vahtis teda ainiti ühtegi liigutust tegemata. 

Igat joobunu ülestõusmiskatset saatis järjekordne kukkumine ning tasane oie. Vaadanud meest juba mõned minutid, ei suutnud Vlatšjev enam liikumatult paigal püsida. Soov kannatajat aidata võttis temas viimaks võimust.

''Kas sa  vajad abi?'' hõikas Vlatšjev moe pärast, teades, et ta nii kui nii läheb kohe võõrale appi.

-''Käi kuradile! Jah, käi kuradile! Sina ka Natalja Galavneja, ma kolin välja, ja jätan Su kõigi oma hilpude ja krantsidega, kes siin edasi-tagasi luusivad, maha. Selle haisva uberiku võid Sa endale jätta.. koos kogu.. kogu kõntsaga, mis siin vedeleb.. kuradi rämps..''

Ta tegi pausi ja vaatas hirmunult enda ümber, justkui varitseks teda kõikjal mingi pöördumatu oht. Mehe silmad täitusid raevuka paanikaga ning ta asus kätega vehkima nagu tahaks ta kujuteldavaid inimesi enda ümbert eemale peletada.

''Prhhh... ja teie, mida te vahite.. kaduge siit, kus kurat! Kaduge, kas kuulete! Ma võtan teid kõiki ette ja rebin teil silmad peast...pshh'' ta sülitas verd ''kõigil rebin silmad peast, kui te ei kao.. tõprad''

inimolevuse kolmas seadus : nukrus pöördub enda sisse.


Juulikuu viimasel teisipäeval nägin ma esimest korda inimest. See oli väike tüdruk, punane pael juustes. Ta keksis läbi veeloikude, pritsides end läbimärjaks, ja aina kordas üht viisi :

Vihma sajab 
risti-rästi
ajast-aega 
igavesti.

Ta võlus mind oma kerguse ja hajameelsusega. Näis nagu  ei tunnistakski ta muud maailma. Vaatasin, kui liimitult ainiti enda ja tundsingi ennastki tüdruku olemusse sulavat. Me sulasime loodusesse ja voolasime nii nagu ainult unes on võimalik.

Mind tabasid vikerkaare kiired, mis vabaduse okstena must läbi looklesid.Vaid valgus, mis mind hetkeks enda sfääri mattis oleks maalinud piisava pildi, kirjeldamaks seda sõnatut kaunidust. Vihm lendles must läbi, kaotades nii õhu kui maa, neelates aja.

Me pilgud kohtusid. Tüdruk vaatas mulle vabandavalt naeratades otsa ning jätkas oma tantsu. Ta kadus aina kepseldes süveneva vihma niiskusvalli taha. Mu hing ei maldand seda hõldisushetke kaotada, niisiis jooksin  talle meeletuna järgi, tundes iga sammuga maa rõhuvat raskust enda all. Tajudes  raskust jalgel, hingates leegitsust oma tulitavast rinnast. Ma olin võlutud, seotud, kinnitatud mitte niivõrd tüdruku, kui selle nimetu vabaduse üle, mis must mängleva kergusega oli põgenenud.

morfos....

palun mulle ilma.

ma olen.

absoluutselt tühi cosmos

teleskoop käes
vaatan üles.

mu vaikus tungleb
põsekoopaist välja
algust saab maa
ilmitseda, sõlmitseda
näha, tunda.

ma kirjutan rääkijate ridu
putukatest tungil
voolavaid süsteeme
mis lahtilõigatud lümfisõlmeist
ringlevad leegitsedes välja
suurimate hingajate
tundekeerisete raudteel

ja ainult kuudes
elavad mardikad
saavad tunglemist

näha.