terasest jumala

tinastund pisarad

langevad sügisel alla

kangestud kujudel

hägustund rusudes

väravad valla

nõtkumise liigne kord

 mõtlemise viimne vorm

kõiksus ükskõiksuse suhtes

elamurajoonides

moonustundidekumas

hetkeks lööb läitele tuba

kui

kiviliikmete jäikuse võres

ööpimedus jäägitult põleb

ning vaikuses on tuhastund juba

paneelid paneelid paneelid

ja sõlmesse seotud komeedid

šikaan

 tegelikult oli ammu teada, et pärastlõunamaailma elutubade lihtsais rägastikes elutses kahte tüüpi inimesi. ühed tüüned pikaldaseks kasvand küünitlesid end millimeetri haaval valguse poole nad vaatlesid justkui magades osavõtmatult hingates aega ning selle lõputuid lõpmeid. ilma ühegi teeneta kasteti neid alatasa helguse sabisevasse hõbedasse ning kuigi nad kõiki maailma osiseid vaid kõike otsesemate nimedega kutsusid, ristiti nad ikka pahatahtlike ja kadedate poolt sortsideks.

teised toored ja püsimatud veetsid päevad ning nende lõpud hargnevate teede aias õisi noppides. väsimatult ihkasid nad õite hõngu kinni püüda, aduda taevaste tuultes tiirlemist minna roheaasadelt mustade mägede  meeletu moondeni, lainetes loogeldes lahkuda rahust ja nõdapsi liita lahutamatud. alati käisid nad nõnda mütsid sügaval silmil kui hämmingus  teenrid, tööst elevil ning tõbised kuusambaid üles lugemas ja tähesabu pliiatsiga paberisse torkamas.

nõnda kuhjusid need kujud lõunatoa lõpmatus vaikuses, nõnda leiti nad mõnelt pruunilt korpund lehelt. tihkasin neilt taas tolmu pühkida, et märgata mõnd tähtsat punkti või selle liigendust. ehk õnnestub, isegi kui vaid veenduda tehtu pooliklikkuses.