Saul Bellowi ainetel

SA OLED BAKUNIN
kõigi kohtumõistja
taevaste rangesse võrku püüdud noobel mässaja
su sütivad silmad kannavad endas
idealismi tüünet vaimu
su sõge vaim ei lakka kunagi
pirogovi pargis
meeletute rakettide saatel
aateid ette kandmas
pühalikult ennast eesmärgile andmast


inimeste seosetu lärm
kurdistab su teravaid kõrvi
ning mida kõvemini sa trambid
seda vähem sind kuuldakse
mida ogaramaks kasvad
seda vähem sind märgatakse
sa ei ole veel langenud ingel
aga öösel tihkad salaja  nutta

 kui mu timor errare

öö jõledate lõugade vahel

abitult sipleb

kui puud ahistavalt mu ümber koonduvad

ja silmapiir jääb kitsaks

kui paar klaasi veini ei talitse

mu vastikult teravaid meeli

ja õudne kuu vaatab mind 

kui iidne kohtumõistja

siis meenub mulle Tarkovsky laualinas olev ingel

ning kuulen hämarast vaikselt

ave Caesar, morituri te salutant

k6rini m1sk1

ma seon me pilgud ühte
vaikus

annan oma käe su kätte
vaikus

suudlen sind hämaras suule
vaikus
vaikus
vaikus

kogemus

eile nägin lummava vabastava öö asemel lõpuks
neelavat lämmatavat pundunud ööd

tähtsad asjad olid justkui peidetud
ja tühistel asjadel olid
hiilgavad silmad