Teisipäev

Nad tõstsid silmad ja vaatasid üksteisele otsa. Tagurpidine linnulaul murdis järjekindlalt vaikust. Kogu õhk näis paisuvat nagu teisipäeviti ikka. Ikka tolmuseim päev nädalas. Ent nende vahele hakkas siginema ka midagi uut ja nähtamatut. Lisaks paisuvale tüütutule õhtule ärkas midagi uut. Rabanev sõnatus. Nad vaatasid üksteisele vaikides otsa ja ootasid teineteist.

Jälgides üksteise jõudmist iseendatesse, mida ei olnud.

Hallid vihmatud pilved hakkasid hajuma. Heleda taevavao vahelt tõusis tasapisi kuldne taevakee. Suur lõõmav päike kõige tipus. Õhu paisumine aina jätkus. Avarduv valgus ning nimetu tolmsus sõlmusid üksteisega vastuolusse.

Aeg hiilis jooksis muutus.

Tund-tunnilt möödusid neist inimesed. Läägelt lõhnavad daamid oma liiga suurte kübaratega, ruudulistes pükstes veidrik, liiga tavalise välimusega noormees ja kolm slaavi verd kaunitari. Ent nemad ei liigutanud. Aina istusid oma kulunud pilgul, mudides vaikuses oma peopesasid.

''See on mõttetu'' ütles Io aeglaselt enda all vudivaid sipelgaid vaadates.
''Mis?''
''Maailma avastamine.''
''Kas sa raamatut lugesid?''
''Jaa.''
''Ning mida sa leidsid?''
''See tegi mind nukraks.''

Selsamal hetkel muutusid Io sinised helendavad silmad tohutult kurvaks. Asuurne pupill tõmbus tasaselt kuivaks. Sinisest sai hall.

''Mis sa arvad inimestest?'' küsis Myah. 
Sinised liiliad sirgusid kõva mulle murenedes.
Io langetas pea ning tihkus tasa nutta.
''Inimestest.''
''Ma arvan, et otsime lõpmatuseni iseennast.''
''Me, kas siis üldse me?''
Taganev lumevall langes ometi omaenda raskuse all maale.
Valged kohevad helbed täitsid maa oma määratud rahuga.
''Ma teadsin, et on üks aken. Ma arvasin, et on üks aken, mis näitab mulle inimest. Varjust tulevat inimest, kes mulle härdalt naeratab. Ma kujutasin ette mind ja teda. Meie kohal olid lambakujulised pilved ning me lamasime selili murul. Ma näitasin talle üht pilve ning me naersime koduselt. Ühtehoidvalt. Soojalt.''
Io nägu oli hall taevas, mis oli vihmatud pilved taevakeele loovutanud.
'' Sa oleks pidanud tähti vaatama, mu armas'' ütles Myah.
''Ma tean.''
'' Sa oleks pidanud tähti vaatama, koos minuga too õhtu. Me oleks läinud koos koju mööda kitsaid vihmaseid tänavaid. Me oleks poriloikudes koperdanud ja naernud. Ilusaid aegu meenutanud. Sa poleks oma sooja kätt võtnud. Sa ei oleks..''
''Ja sina ei oleks lahkunud.''
''Aga mind ei olnudki ju kunagi.''

Io jäi kole vaikseks ning nuttis vaikselt, kuni tundis, et aeg pöördub tema vastu. Nad istusid teineteise lähedal öises aias. Ajal ei olnud tähtsust. See liikus end maagilise teid pidi. Pööristes. Aeg mässis lõngana ennast nende ümber, unustades oma kaduvuse. Tulles alati tagasi. 

''See oli ammu,kas pole,'' ütles Myah Io ähmaseid mälestusi silmitsedes.
''Jah, ning ometi nad puudutavad mind.''
''Inimene ei ole loodud olema ükskõikne.'' sõnas Myah seejärel. Ta hääl hajus langevate helveste taha. 

''Vahel tundub mulle,'' jätkas Io rahutult,'' et kõiges on maagilist. Selles, kuidas aeg mässis ennast meie ümber ja ma vaatasin su ebamaistesse silmadesse ja kuidas iga sõna kõlas kaks korda kauem kui ta pidi ning me tundsime kuslapuulõhna mis aeglaselt meie kohal voolas kui iga sahin rohus oli kuulda ja ma ei teadnud kas see oli õhus elav niiskus või minus elav ritsikas aga mu silmadest avanesid ojad lõputud nimeta kogud mis unedest tõusid korraks üles ja ilmutasid oma kujutut palet kui nad tulid varjukeepidega irvitades mu üle ja ma tundsin et nende keseks on kuu mis nii jubedalt hundilikult minu hirme valvas ja ma pidin sind kinni hoidma sest sinuta lennanuks ma piirideta kosmosesse ning minus segunes hirmutus ja armastus ja hirm mis ei olnud hirm aga ängi ja nukruse vahepealne ning kõigest sai sültjas pimedus mis oma igavlikkuses laius meie kohal. Ma arvasin, et aeg on igavene. Kuid nüüd ma tean, et üks aeg ei ole teine. See,mis oli, on vaid osa ringist, mis murrab endast välja. Ja need mälestused on osa minust välja sopistunud osast.''

Myah tõusis pingilt ja astus taevas helendava päikse suunas.
''Kas ma magan?'' küsis Io pingilt arusaamatuses üles hüpates.
''Ei,'' vastas Myah ja jälgis oma peos sulavat kristalli. Värvigamma kattis võrgustikuna ta teravaid tahke.
''Aga kes sa siis oled, vaim?''
''Ma olen osa sinust. Ilma minuta lendaksid sa piirideta kosmosesse.''
''Aga miks sa siis läksid?''
''Ma ei läinud,ma olen alati olnud. Sa ju ütlesid, et hetk sopistus välja, aga mina jäin su tsüklisse pöörlema nagu aeg, sest ilma minuta ei oleks sind.''

''Myah,Sa..''
Samal hetkel kadus Myah langevate lumevallide taha ning teisipäev tõmbus jälle selginedes kokku.

külaskäik

Te nägite prohvetid,
te nägite.
nägite inimest.

Nad tulevad viiekesi plaksutades oma väikseid päevitunud käsi.
Vaadates inimest.
Paisutades maad, kui päike ei hinga.
Ja siniste sulgede kummituslik sahin tuules
on viimaste hingede keel.

Sealt algab ja lõpeb
te nägite prohvetid
inimene.

Viimaste alternatiivide maailm
küsimustades valiklikkuse
ning südame
kõla
koitnud tolmuste vaipade ja ragiseva teleri tagant
kui loitunud sunnituse hääl

Ja prohvetid tulevad
viiekesi
plaksutades oma väiksied päevitades käsi
ja maad, mille puperdav veri
ehasallina taevas suliseb

Ja maa hüppab
ning nemad vaatavad inimesi
kes ammulisui
vaatavad sõnu, mis ei puperda
ei valuta
ei räägi ei hinga ei kisenda
.........................ei  e l  a

kuni igavikupööris mineviku piitsaga enda rakmeisse lõikab
luues maagilise aja!
(illusiooni)
kes tolmuna kardinate tagant
ohkab.

Seisak.

Veider, et üks asi on sama suur kui teine vahel
ja teine asi sama suur kui esimene vahel.

Ja et üht mõtet saab tautoloogiliselt teiseks formuleerida.

Ka kummaline, et ükski idee pole eales Tõsi, samuti kui kirjandus ei ole eales tõsi. Nad on vaid tantsisklevad sõnad mille liikumise graatsiast me otsime kunsti.
See idee teeb mind nukraks. vahel.

Ja kui kõik sõnad on semantiliselt tähtsusetud algosad, siis nende samasus on pöördumatu kaduvuse allikas.
See õõnestab kõike seisvat, ent on samas paratamatult kaunis.

Ma tahaks maailmat hetkeks pintsliga maalida ning lõuendi igaveseks peita. Koos kuu ja sügisööde poolvalgusega.
Sest ma tean, et kunst seisneb olemises, mis on püsiv, mitte täienevas loomises.
Ilu on ilu endas eneses, mis ei muutu.

öötus

Hele jooksev vaikus libises üle varjude ning toa. Ta paiknes heledate kiirtena, vagudena hallidel seintel. Tume hämarus jooksis õhu tagant välja kui juga. Hämar sositav vilu puges me sisse, ma tundsin seda me kergetest ohetest.
''Noh'' ütles ta.
''Noh''
''Mis nüüd?''
Ma vaikisin ja nägin kuidas kuldsed kõrred õhkavad leegitsevast ehast tähti. Kuidas külmunud kuu vaatab neid.
Ja äraarvamatu nimetu saatan puges mu sisse. See jääkülm saatan, kes puistab oma teratut liiva su õõnestunud hinge. Ma astusin sammu tagasi ja seinad hakkasid põrandasse vajuma, muutumaks ühtseks helituks massiks.
''Mu luud on õhust, mu ihu on vaha.'' ütlesin laulvalt.
Ta vaatas mind ning peitis oma pilgu kasvavasse pimedusse.
''Me peame siit põgenema,'' lausus ta.
Üksikud hundid ulgusid õõnestava kuu, rohutunud väljade taustal.
''Me peame siit põgenema,'' kordas ta, justkui ma ei kuuleks.
''Kas sa tead kus uks on?''
''Ei.''
''Aga kus meie oleme?''
''Me oleme siin.''
''Aga ruumis: keskel, äärtes?''
''Tean vaid, et me oleme siin, ei muud.''
Minagi proovisin teada. Ma katsusin oma peente sõrmedega õhku, ent seinu ei tundunud kuskil olevat. Me olime ruumitus ruumis. Õhkavas tühjuses. Nägin vaid kuldseid kõrsi, ei muud.

Me kuulsime kella. See röökis oma rahutus tasaduses lõputu täpsusega. Tikk-takk, tikk-takk. Otsisin pilguga teda, ent teda ei olnud. Aina tikk-takk, tikk-takk. Selge külmus tungis kui kardinaid sasiv õhtutuul mu sisse. Ma silmitsesin maagilist koitu. Ma nägin seda. Tikk-takk.

''Kes sa oled?'' küsisin, kui ma teda uuesti nägin.
Ta ei lausunud sõnagi, vaadates oma tühjade silmadega kella, mis rahutult tükeldas vaikust.
Tikk-takk.
''Kes sa oled?''
''Ma olen sina.''
''Kes ma olen?'' küsisin.
Ja jälle ta ei vastanud, aina silmitses oma tühjade silmadega kella.
Suur öö langes mustade kiirtena üle toa. Äkitselt sai kõik elusaks. Isegi tolm, mis vaimuna tõusis kääksuvatelt toolidelt üles ja nägi mind. Ka tema vesised silmad.

Ühtäkki nägin ta silmadesse. Ma sammusin seal jalgade lohisedes ringi ning sillusin kuldseid kõrsi. Suur tamm kõrgus üksinda lagendikul ees. Olin ka seal. Olin olnud. Seal all, kui tibutas vaikusevihma ning kogu maailm teadis - on hommik. Sest kogu maailm magas, kui ma teadsin, et midagi ei olnud. Isegi  selget kella, mis rahutult vaikust lõhkus.