Kaitseingli kaunidus

 peegli kohalolu

klaasist eebenite rõngasrüppes

Kosmose kaudne kaemus

eskiis aimdusest - tagantjärgi ennetulevikust

 nõnda kiirelt see käis

"sa tulid tuppa ja valgust ja selgust sai tuba täis"

jättes meelde ühe nime

tehti taeva kümme tuhat ime

nädalavahetusse isiklikku metafüüsikat

mis on see kerge lahendus

mida harutan harutan pimesi

kas rahutus tähendab vahetust

või üüratult helgeid imesid

lumesajus

 olen nigu puu

kus-t-ärkavad võrsed

ja võrsestest võrsed

ning

ladvas on tuuldunud hing

 tahaks teada kuis sa randud

miks lõpmatusse minnes on nii pime

ning kaua endas oled kandnud

vikerkaarevärvi ime

 mõni hetk hakkab kokku

ainult korra

mõnest alalhoitud vimmast tärkab

tulivalge liilia

meil tiivututel tasub maisest kinni hoida

ning kalmudele

mimoosiõisi viia

realism

olen mõned teinud valesti

ent veel ei ole hilja

panna ilma valemid

pärgamendil kirja

seal kõrgel

iidse ärklipääl

ta minevikku välja tõmbab

ja märkamatult äkki nõnda

Üksainus hetk vaid pihku jääb

pelk kujutis

ja ihu läikiv hõbe

kui külma käes on

peenral koolnud lilled

ning järve päält on vargsi mõned

tähed õite tungind hinge

võõramaalt

 mu kosmosesse 

külmalt kõrbend ihu

kiht kihi haaval katab kerge kangas

ning täheparve

viirastuste vihus

mu minevik on kiilund ühte randa

kus ranges öhevahus

peksab metsik maru

ja kaldal purunevad köied

ning mühinasse mattund sõnavalus

võõrastele mõeldud hüied

ülesütlemisest

 avalikult nähtamatule seinale pihtimises peitub teatud perversne rahulolu. see on loomulik, nigu laternate varjudes kerkiv mõte, nigu mõne kuju range fovism, tehtud kohaolu. mõnikord ei peaks asjad üldse olema siin, peaks olema mujal, katuse all, sildistatult suunama õigele poole, peaks teadma aja õiget suunda, vältima vastaspöördeid ja vastasuunas sõitjad et hommik oleks eredam oleks eredam eredam ja koidus vajutaks vaieldamatult rammestusse...

ma mõistan mida rääkis Kolakowski Kleopatra ninast ja mis on hinnatuse hunnitu helk (luban endale selle ulaka libastuse) ma nõustun et maailm ei liigu suunas ja parimal juhul on meid ümbritsev halo vaid foon, mis liigub kaasa ühtlasel kiirusel, nii öelda inertsiaalne taustsüsteem, ent mis ei juhildu meist ega sunni oma programmi meile peale. vahel mõtlen, et inimkonna traagika võib seisneda selles, et kõrbes põlev põõsas ei muuda lõppude lõpuks midagi. küsimus, ei ole selles, kas kangelastegudele järgneb piisav aplaus, või asjatundlik kriitika, vaid lahenduse puudumises. kus on lahendus?

nõnda võib mõelda igavesti ja tihti nii tehaksegi teatud vabandusi järgides. ideoloogid lükkavad tihti selle küsimuse tulevikku, revolutsioonilisemad karakterid vahel ka minevikku. ent ka uljamaid neist peavad mõistma, et lahendus on ajutine, vaid pelk värv ajatul lõuendil, nõnda kuhjuvad lahendatud pusled, hüljatud mõistatused.

ma ei ole kunagi pidanud end ideoloogiliseks inimeseks. ehk see on mu nõrkus? ideoloogilises veendumuses peitub mingisugune nõder stiihia, mis tundub olevat ühiskonna arengu mootoriks. vahest ka indiviidi kasvulavaks. nagu võib arvata, pean kultuuri inimkonna katalüsaatoriks, kollektiivne inimene vajab skeletti, mis ei koosne ainult metafüüsilisest süsinikust ja ontoloogilisest kaemusest. on vaja lagunevaid elemente. 

nõnda nagu pudeneb iga varemmõeldud mõte, mis ei saanud koheselt kirja pandud, nõnda pudenevad ideaalid. justkui saiapuru - on raske uskuda, et seal võis midagi mõttekat leiduda, 

 lõpmatuseks midagi isiklikku

ilu erandlik omandlikkus

muuseumis

 Oleks lihtne öelda, et otsus sündis eksimusest. Saatuslikust praost kivistunud ihul, igavikku tahutud ebatäpsusest. Vahest hoopis valgustusest loojal. Mõnest ilmutusest aknaklaasil, teisest helendusest. Tegelikult polnud kumbagi. Vaid Jaan istus mõnevõrra nõutult taburetil ja voltis kommipaberit kolmnurka ning lasi silmadel sihitult mööda ruumi ekselda. Vahel jäi pilk seisma ning siis tundis Jaan sundi püsti tõusta ning nähtut lihvima joosta. Need kujud olid ta tujud, sada hämarat varju seisid nad kunstniku stuudios kui tihnikut tegevad tüved. Niisamuti olid nad üksinda jäänud, üksteisega aeglaselt suhtlema,  märkamatult kokku kasvama, rahulikkuses üdini teadmatud enda surelikkusest. Veel enam looja peatsest lõplikkusest. 

Hajameelselt kukutas Jaan kommipaberi maha ning tõusis püsti. Ta oli öösel liiga pikalt maganud ja see mugavus muutis ta loiuks. Jalgu lohistades üritas Jaan ümiseda ühte tuttavat viisi, ei tulnud välja. Midagi oli puudu, midagi oli puudu. Ta unustas midagi, ning see paramatu hägu vaatas vastu kõikide kujude lõpetamata nägudelt. Nende silmad olid tühjust täis, ent tühjus surus end peale.

"Peaksin ehk uuesti alustama?" mõtles Jaan. "Ja kus on mu haamer, ja peitel? ei, mitte nood väiksemad. Mul on suuremat vaja, kõik tuleb ümber teha. Ümber teha ümber teha nõnda räägiti koolides kus asjadel oli algus ja lõpp ja inimestel ei olnud paremat teha kui asju ümber teha, kui panna käed tasku ja minna ümber tegemise suunas. Alati oli võimalik minna ümber tegemise suunas, panna käed tasku ja laulda rõõmsalt minna ühes suunas. Meil oli suund ja suunaja, valegete juustega lokkis juustega suunaja. Tal oli tumedad silmad tumedad silmad nigu ookean, kus kuhjusid vastused, lõpmatud vastused üksteise otsa, tuli vaid osata ujuda, osata ujuda ja ära tunda tuttavad, vajalikud tuttavad. Nõnda oli hea edasi minna, me saime edasi minna, aga kuhu tuli minna, millal tuli minna ja millal jääda pidama.." Jaani mõtelõnga katkestas tumm müra. Otsitud haamer oli kukkunud maha. Sealtsamast kostus tärisev hääl

"Fakk, siin pimedas ei näe ikka mitte midagi". 

"Pole hullu, mis sind siia toob, Vaino?"

"Ah, tead ei midagi erilist, lähen homme mõneks ajaks ära, mõtlesin, et tulen ütlen hüvasti."

''Ahsoo, kauaks siis?"

''Ma ei tea, mõneks ajaks küll, tont teab kauaks täpselt."

"Huvitav.... muidu kõik on korras? Kuidas naisega?"

"Ah, tead ta on ikka kardinataguse pärast pahane. Ma ütleks, et ta ei muretseks sellepärast nii palju. Mõnikord ta võiks lihtsalt järgi jätta".

"Mmhmh" kostis Jaan, ja istus uuesti maha, samal ajal kui Vaino jalgu lohistades mööda ruumi ringi saalis. Ta liikus aeglaselt, käed selja taga kokku põimunud ning kord ühele, kord teisele poole liikudes tekkis ta näole aeg-ajalt salapärane naeratus. 

"Jaan, kuule, tähendab, m... sa üritad ikka veel siis...?"

"Jah, Vaino, vist küll.."

"Ja see joonistus, su unenäost, sa hoiad ikka seda siin..?" Vaino osutas näpuga vana kirjutuslaua ülemisele sahtlile.

"Jah", Jaan sirutas käe kirjutuslaua poole ja tõmbas ülemise sahtli lahti "see on siin olemas küll, aga ma ei kasuta seda enam eriti. Ma mäletan..."

"Mälu on petlik", lausus Vaino irooniliselt turtsatades.

"Ah," lõi Jaan käega ja vaatas mõtlikult maha. "Asi pole selles. Ma vist eksisin varem. Need pole detailid, mis mind alt veavad." Ta jäi hetkeks vait, võttis kinga jalast, raputas seda korraks, justkui üritades sealt mingi saladust välja manada ning pani siis jalatsi nõutult jalga tagasi. "Ma arvan, et mul on hoopis midagi muud puudu. Viimane kuju, neid peabki olema üks veel, viimane veel"

"Jaan", Vaino tõmbas oma varrukad sirgu ning keeras end näoga looja poole "vahel ma mõistan sind nii vähe, et hakkan su veidrustusse koguni uskuma. Tõepoolest, mis oleks veelgi loogilisem kui jätkata nende identsete olendite tootmist ad infinitum, kas ma olen sulle öelnud, et see näeb välja nagu kivist džungel"

"Hästi, hästi" vastas Jaan tüdinult, "tore, et hüvasti jätma tulid. Naudi reisi!". Seda öelnud, sammus ta võimalikult muretult külaliseni ning mehed surusid kätt. Kui Vaino oli juba ümber pööranud sositas Jaan talle justkui möödaminnes "ja ära ise ka kardinaid ava, nii on palju külmem". 

Olles taas oma lõpuni tahumata olendite keskel muutus kõik palju lihtsamaks. Jaan nägi kujude tuime liikmeid pimedas hõbedate kiirtena vilamas. Järsku tundus neid nii palju, iga nurga pealt oleks justkui vastu vaatanud veel üks terav joon, veel üks tardunud poos. Vahest oli ta valesti lugenud, vahest ei olnudki viimane puudu, ei saanud olla, et nois lõpmatus korduste jadas ei peitunud kõiki võimalusi. Teisalt, nüüd nähes kõiki neid korraga võiks ometi õige tulemus tulla. Haamer- haamer, ta enne ju kukkus, okei, käes, seekord teen joonisega. Jah joonis see oli siin ülemises sahtlis. 

Jaan sirutas ahnitsevalt käe avatud lauasahtli poole, ent taipas kiiresti oma eksitust. See mis ta hämaras oli arvanud olevat paber joonisega, oli vaid olnud puidu hämarjas peegeldus. Pettunult rabistades sirutas Jaan käe aina sügavamale ja sügavamal lauasahtli sisse, ent põhja ei tulnud, ja mida rohkem ta proovis, seda rohkem ta käsi pimedasse vajus ja vajus ja vajus kuni Jaan kukkus tuge kaotades kõhuli. End hämmeldunult püsti ajades ei lamanud ta ikkagi sahtli kohal vaid sellest natuke eemal. 

Nõnda jäigi Jaanil joonis leidmata. Nõutult haaras ta nagist palitu ning võtmed ning heitnud kujudele viimase etteheitva pilgu lausus kindlalt "homme tuleb kolida."