tahmane pilv
mis paitab niihästi
ja ilusti
ja kirjult
eiole ilus

see ei olnud ju ometi luuletus , mis ma viimati kirjutasin ?

jää murdub
ma vajun
alla
vajun alla
kukkun auku ,
kaon
uppun ,
ja udusest põhjast
ei näe pinnale

mis siis , et homme on külm
ja valus
ja pettumus on suur

mis siis et homme
sajab
ja painab tsentsuur

mis siis et homme on sõda
või surm
hirmust kajab , kõlab

mis siis et päike
lahkub , tahmub
ja tahe kustub

midagi on jälle
ärkvel
küll sa näed ,
homme ka on päev

uuesti

vihma sajab
mustast taevast
vihma ajal
puhastan aega

ja maapind settib
vettib
märgavast märgusest

ja sammud
mul lühikesed on
aga viivad edasi nad
uuesti ja uuesti

ja kõnnin ma
vihmase tee peal
jõe kaldal
ja eemale sealt

aeg saab läbi
ja vihm lakkab
aga kauaks ta
ei jää vakka

aeg

ma unistan ajast
kus vastu kajab
vee sulin

kus lahkuda on sama kerge
kui talvel saabuv lumi
ja mõte sama selge on
kui ette ennustav uni

sel ajal oleks
põud selge
hea ei oleks kole
tulevik oleks helge

teadmatus saaks karistatud
ahnus ei saaks laristatud

päike loojuks homme
ja täna oleks hea

tuul puhub
rebase sulest
hapniku talle suhu
kiigub rebane tuules

ja siis ta samm läheb segi
parem on ees kui vasak
ja vasak ees kui parem

ja ta mõistab
mis mõtlematus
taga tegi

pea

pea , mu pea
mis mõelda ei tohiks
ning murest ohib
see pea , mu pea
täis õnne on
ja õnnetust ja ohtu

mäletab ta hirve , kes aasal sõi rohtu
tunnetades hirve silmis ta midagi
ohtu ?

oh pea , mu pea ,
see mäletab veelgi
mis oli ära
näeb, mis on eelgi

tuul
ja lehed
mis selles lendavad
kui kuu on ehe
ja varjud rändavad

ja hämar on taevas
tumedamgi veel
katkisemais vaevas
laotub pimedus veel'

vihm
ja rohi
mis selles märgub
ja kihk mis ei tohi
siiski jääb kängu

ma võiks

ma jääks seisma
hoog raugeks
ma kõnniks veel
ja lendleks kaugel
seal kus ilu vohab
ja hõljuks
kaugel puude kohal

ma seisaks keset tormi
ja tuul lööks mu mõtteid lahku
ja kui pimedus mind vormiks
ma temastki lööks lahku


ja ma kissitaks silmi
kui läheks liiga imalaks
ma ärkaksin unest
kui läheks liiga piinavaks

ma tõuseks pinnale
kui ma uppuks
ja mu hääl kaoks
kui ma sügavikku kukuks
ja mu närvid kaoks
kui läheks liiga teravaks
ja mu tahtmine kaoks
kui soovid muutuks liiga elevaks

ma teeks kõike millegi jaoks
kõike millegi nimel
ja kui kõik millalgi kaoks
juhtuks minugagi ime

See , meie Eesti

geniaalsusest pakatav
nakatav
pärisusest , südamlikusest
ja värisevatest
tunnetest

tuuled ,
mis metsi paitamas
tugev ,
nõrku aitamas

ja õhk
vabam
kui meri
ja soontes voolamas
meil vaba veri

ja armastus südames
põksumas poolt
selle rohelise rohu
ja sügavaima sohu
ja eradaima lume
ja õhtutaeva sume´

talumatu hääl
mu peas
väidab et
ma ei peaks
mõtlema
ja tajuma
vaid
ainult
tundma

ringiratast

ratas
pöörleb
kuradiratas
on see
vist
maa tiirleb
eluratas
on see
vist
mõtted eksivad
kuhugi teele
on nad
minekul
vist
viga kaob
udus upub ta
vist
süda hüppab
armastab ta
vist
peegel peegeldab
kurb paistab ta
vist

jälle unes

meri ahmab tuule
kahmab tuld
ja põletab viha
ja helgib päikses
ja jõuline
kuu
pöörab ümber
ja peidab pimeduse
ja kaasab tähed
ja morfiin voolab
veres
ja süda
hüppab
välja ning sisse
olles selle kollase
puu all
ma kõike seda
näen unes

pingutuseta

sõnad
pingutuseta
on vabam kui meri
parim puhtus
ja ilusaim tuul
puhub neist läbi
sõnadest
mis oma ilus helgivad
sest neid
on öeldud
pingutuseta

Võti

kõige hullem on kaos,
kus seost ei ole ,
kus kõik on vaos ,
kuid teerada pole
kõige pimedam on tänav ,
kui sa ei tea kuhu minna ,
kõige tumedam on särav ,
kui surm puudutab su rinda
kõige ahnem on ahnus ,
mis kombib piire ,
jättes need lahku ,
ületades piire

sel pimedal tänaval ,
on üks maja ,
ta on kollane , must , värvitu
ja temas kuulda on kaja

selle uks avaneb
tormakalt , vaikselt
ja julgus kahaneb
ja süda paiseb
ja seal on üks tuba
kus täpselt - ei tea
seal toas on mugav
soe ja hea
kuid varsti on külm
ja jäik ja niiske
ja siis on küll ja küll
kosta langenuid piiske
seal toas
raamat loeb ennast
ja klaver mängib
kell jälgib ennast ,
tekk poeb sängi
ja kuulda on kiljeid ,
kunagist rõõmu
ja ammust surma
ammuseid mõõnu

seal toas käär lõikab pimedust
ja siiski midagi ei näe
ja tahe võidab himukust
ja võõras käsi haarab käe

kõige suurem kaos
langeb millalgi koost
kõige halvemast maost
tekib headus kõrgest soost

ja siis avab TEMA uksed
kaks on neid
ja mõlemal uksel
on võti
ja eri värvi vein

Tema teel

konkralik rada
kus puu pääl helgib tuul
kus päikene kuulatab tasa
kus pimedust peegeldab kuu

kaljul sillerdab
see sinine valgus
punase ojana
veri sealt valgub

kollane rohi
mis räsitud tulest
on ilu tast ammu
langenud sulest

ja sealt
ta tulebki ,
tulebki tasa

ta sammud on väiksed ,
kuid ärevus on suur ,
ja pimeduse paistel
teda vajutab tuul

ehtsas tule kiirtes on talisman
mis rääkida ei oska
aga tunneb ta küll ,
valu tas kostab


ei luba teda
päike siia
kuid rändaja ,
vaim ,
ei kao
ei kao , ei iial

kadumatust kadumatu

ei tuleleegis
ei selges peeglis
ei külmas õhus
ei kõrvetavas kõhus
ei sinakas taevas
ei uppuvas laevas
ei säravas päikses
ei tapvas äikses
ei saatanlikus rajus
ei ladistavas sajus
ei kiigutavas tuules
ei kurjuse juures
ei hirmsaimas unes
ei kraksatavas tules
ei jubedamais ohus
ei kärsatanud rohus
ei väiksemgi kübeke
ei kao minu südamest

igatsus , Su vastu

tundeeeeed

päike paistab helgelt
ja kerge kiik liugleb õhus
ja taevas rahulikult , selgelt
kannab armastust enda põhus

ja kajakal armastuses ,
lennata on hea,
ju temagi pakatab armastusest ,
see on ta südames ja ta peas

ja kuu naudib oma ärkamisest
armastuses hõljumine teda ootab
ja võilill naudib oma tärkamist
elust palju head on tal loota

ja armastus on rohus
ja mustal peenral
armastust leidub ohutuses , ohus
armastus on su kõrval , sinust eemal

ja armastus lainetab meres
ja kaikub tuules
see armastus on hea ja ere
ta teeb külma soojakski talvekuudel

sest armastus on ilus
ja armastus on puhas
ja armastus ei kao tuulevilus
ja ei põle ära ta tuhaks

vaevus

päike tõuseb
kuid loojub uuesti
hinge jõud rõugeb,
kuid taastub kiiresti

taevas liigub edasi
ja sinast saab puna
taevas endasse vahel kaob sedasi,
kuis võluvalt helendab ta kuma

ja vaim toas ringi tiirutab
külmust tunda , on ta peal
ja kurja valgust ringi liigutab
tal pole südant , ta ei tunne head

ja vana hing
vajub kaevu
ja täitub vaimuring
ta küll räägib , kuid vaevu

ja taevas upub kuu
ta ei tahaks tunda valu , vaeva
ja murelik on metsas tammepuu
ta tunneb kõike ja aega

ja niidul hein uljalt tantsib
ja tuult neid lükab tagant tasa
niidu sees õnnetu rott vantsib
piinab teda mustus ja vihm , alatasa

ja maas sööb tuha rohtu
kui keegi talle hauda kaevas
ja alles siis ta tunnetas ohtu
kui puhkas ta juba taevas

Vana tänav Prahas

Vana must tänav,
kus pimedus paitab mustust,
kus elu on kaduv ja surm on särav
ja viimane valguseleek tuhaks kustus

sel tänaval sa kuuled,
hääli , mida pole
ja käe asetab su suule,
käsi , mida pole

ja tantsib miski
õel , kuri
sellel tänavaristil
ühel päeval headus suri

kurjus talle hauda kaevas ,
kui põles ta vees
ja miski ootas headust taevas
kui põlvitas ta päikese ees

ja kui headus lahkus
jäi tänav üksi
ja kogunes endasse midagi
kurja , mis sinna lamama jäi , üksi

ja see ongi
hulleim hullemaist
vangistab see kurjuse kongi
ja tasal sammul , tasemaist ,
kõnnib sel tänaval hingetu ,
vaim

Tavaline postitus , oma päevast ja mõtetest ja tunnetest ja tegudest .
Tundub imelik .
Jah , harjumatu ning imelik on kirjutada lihtsalt tavalist postitust , mis oleks seostatud ja ilus ning korraliku ülesehitusega . Ja kui see tavaline postitus peab veel olema kõigest mis on reaalne , ilma fiktsioonita , siis tekib küll minul tunne , et luua on lihtsam , kui tegelikust kirja panna .

Mis ma siis teen , ja mis ma siis mõtlen ? Neid küsimusi mul küll hetkel peas ei ole , mul on peas praegu küsimus : mis kell on ? Kell on palju . Piisavalt palju , et ammu magada , lausa pool neli hommikul ja ma olen väsinud . Aga und mul ei ole , tee mis tahad .

Kahju , tõsiselt kahju kohe , et väsimus ei võrdu unega . Kui igasugune väsimus kõigest enda ümber võrduks alati unega siis oleks väga lihtne endast ja maailmast puhata et hiljem reaalsusesse naasta . Võib-olla mõned halvast eriti väsinud inimesed naudiks und päevi , kuni väsimus üle läheb . Võib-olla saaks halba tuju lihtsalt välja magada ? Hingelise väsimuse puhul toimuks sama mis füüsilise väsimuse puhul . See ei ole ideaal , kuid minu ideaalid on hetkel hoopis paigast ära .

Ma olen füüsiliselt väsinud kuid und ei tule , see on kummaline .

Ma väljendasin ennast enne üpris valesti . Mu ideaalid on paigas ja hetkel ma naudin elu ja olen kõigega piisavalt rahul et omada hetkel väga kvaliteetset elujärku . Ja ma ei viitsi hetkel rohkem kirjutada .

mõttetest ja tunnetest

ja ma kiigun
ja ma naeran
ja ma liigun
lendlen taevas

ja ma väsin
siis virgun
hiljem vajun
püsti sirgun

vahel ma ei tea
mida mõelda
kas rõõm teeb hea
või halb teeb õela

ja kus vees ma ujun
kus jões ma upun
kuis mu mõttelaine on sujuv
kuis järsku ta kukkub

ma ei saa üldse aru
ja vahel on nii hea
ja vahel mõtteharu
endasse uputab pea

ja ma oma tundeid ei loe
oma mõtteid ei tea
teadamtus küll minusse poeb ,
siiski arvan , see on hea

lendan kõrgel
kuskil , ma ei tea
selle tundega on võrdne
pakule asetatud pea

ja merelaine
uputab torm mu pähe
ja mu hinges valitsev paine
suudab südames rõõmu teha vähe

mürk mu südamesse mõjub veel ikka
erkad ikka mu tunded
ja arme hing mul laob veel ritta
ja tühjuses veedan ma tunde

ja kaevus ma ujun
pimeduses upun
üksinduses sumpan
sest ära eksinud on tunded mu sees
ja mõõn nii sujuv
mis kaldale uhub
ja valust on tuntav
kannab endas kurbust , selles rikutud vees

ja jälle jooksen ma ringe
metsas , kus linnulaul
mul sügavalt läheb hinge
ja kasepuu end imetlema surub

jään magama seal metsas
uinun
sügavalt , kuni vajun ,
vabastavalt ,
alla ,

ja jõud mind puudutab
ja tõmbab
ja tirib

ja sikutab mind alla
ja mina ei astu vastu
vaid allun
sest jõud mul puudub mis karjuks

päästa mind , enne
kui kaon

ma ei tea enam oodata
ma ei oska enam tahta
ja mõtteil lasen voolata,
koguda endasse pahna

ja tunda endas halba
ja vahel head
kuigi keerlemist salgab
mu õhuvoolus pea

ja kõik kordub
ja kõik on sama
ja iga olu koruds
marsib sama rada

ja kordus mind väsitab
väsitab ka see
et , eksides ma luban
ma enam nii ei tee

kuid kordub see ikka
ikka nii ma teen
kas üldse vältida saab seda
mis olema peab ees ?

mõtte , lendlev mul
kukub vaikselt tiiki
sama vaikselt summutab
süda mõtteriiki

ja aurustub vesi mu peas
kaob ta kui liblikas
ja lendavad ära ka mu vead
kui uusi vigu sigitan

ja ma hingan tolmu
ei , tolmgi see pole
miski muu see olnud
veel kui oli see olev

veelgi miskit mu ümber tiirleb
jääkamakaski nende seas
hoolimata pimeduse kiirest
tunnen armastust - see on hea

mu mõte nõjatub vastu seina
ja järsku miski seisab
ja vihm siis paitab kasteheina
oma mõtteist muudki leian

ja mu mõte rändab , kuskil ruumis
see ruum on mulle lukus
ja mu mõte lendab , roomab , uurib
kuid ruumi uks - see kindlalt lukus

ja mu mõte pajatab
ja teab , ja leiab
ja kuulab , jutustab samuti
ja mina otsides , tühjust leian
otsimisest ei loobu aga ammugi

ja päev on vara
mu mõte maad mõõdab sammutsi
ja harust varsti , tekib hara
ja mu mõtte miski veab minema kannutsi

täitsa algul sa avad
vabalt oma silmad
sama kergelt kui jagab
hommik oma ilmad

edasi sa näed
mitte ainult headki
sama palju kui päev
endas saladusi veabki

ja siis sa pöörled
juba oma rattal ringi
ja puudutatult valust
saab esmalt su hingki

ja siis on hea
sa ju pöörled kahevahel
ja siis segadust seab
peas su sündmusteahel

ja siis on valu
mis lõikab kui teras
ja siis on elu
mida sa ei tea et elad

ja siis taevas selgineb
ja tuled välja valust
päike , ta ju helgib veel
ja tee leiad välja pimedast salust

ja kaua see pöörleb
see ratas su sees
elu möödub
alati paistab midagi ees

ja lõpuks oled hall
taevaski tundub nii
tundub et südagi on hall
kuigi veel eredamini ehk tunnebki

täitsa lõpus sa suled
kergelt oma silmad
sama kergelt kui kaasa võtab
öö oma ilmad

meil jätkub vaimu
et omada jõudu , olla hea
meil jätkub tunnetamist , aimu
vahel siiski tormades , ei kaota me kogu pead

meil jätkub südant
ja hoolivust otsatult
meil jätkub kõike küllalt
kraanid avatud on lõputult

meil jätkub tahtmist
meil jätkub õnne
kui peegel lähebki katki
ei oota meid 7 aastat ebaõnne

ma ei tea

ma ei tea , kas on homme on jää või tuli
ma ei tea , kes homse pärast eile suri
ma ei tea , kas nüüd ma olen hea , või rõõmus , või hoopiski kuri
ma ei tea , mis on praegu , mis eilsega tuli

ma ei tea mis tahtis öelda mu imelik uni ,
ma ei tea ju , mida ma teen , milleks ma tulin
ma ei tea kuna on vihm kuna on välgusurin
kuna surm on rõõmus kuna ta on kuri


ma ei tea miks ma mõtlen sellele jälle
ma ei tea miks mu pea käib ringi
ma ei tea miks rahepiisk laenges mu käele
ma ei tea miks vahel kurbus puudutab hingi

ma ei tea miks kotkas lendab nii kõrgel
ma ei tea miks kalu palju on vara
ma ei tea miks päike särab nii kõrgel
ma ei tea miks

kas võib vahel elus tunda , et maailm on tagurpidi ? kas võib vahel tunda , et kõik võib muutuda viie minutiga , või kümnega , või võib-olla see ei muutugi . vahel on mul tunne , et ma teen koguaeg midagi valesti , ja vahel on mul tunne , et kui juhtub midagi halba mida ma ära hoida ei saa , siis see on loomulik valgusekadu mu südames . jah , seda ei saagi teada , arvatavasti , kuid midagi peab sellest valgusekadust ja muutumisest ju ometigi välja lugema , sest muidu oleks kõige tundmine sama mõttetu kui tõus ilma mõõnata , siis poleks ju tasakaalu . ja siis oleks meie süda ja peagi täis uhutud kallas , kus massiivselt möllab kurbus , teadmatus , ehk valugi ? jah , see valguskadu tekitab mus segadust . väga palju kohe . ma ei mõista vahepeal üldse midagi ja võibolla olen vahel kurbusestki nii segaduses et ei suuda selgelt mõelda , sest vahel mu mõtted reageerivad hoopis valetpidi ja ei leia seda õiget peatükki sellest üüratust eeposest . Vahel näen ma valguseni jõudmiseks mitmeid avasusi , mis viiksid välja sellest pimedast tunnelist , ja vahel ei sobi mulle ükski neist . võibolla mõne tee on liiga porine ja samas teise tee on liiga auklik , kolmas tunnelikäik aga ähvardab kokku vajuda . Aga kokkuvajuv tunnel vaid võib kokku vajuda , ning see ei tähenda et ta vajub , temast oleks kõige turvalisem läbi pääseda , kui veab . kui ei vea siis aga kõige raskem . jah riskimine , kuid samas kunagi eitea , mis riskijatega juhtub pärast kaotust , kunagi eitea . vb riskija pääseb ka pärast tunneli kokku vajumist valgusesse , võibolla poris käija jalad puhastuvad pärast käimist sest ta oli mõistlikuim , võibolla auklikus tunnelis käia ei kukkugi ühtegi auku või pääseb kõigest puhatana . ma ei tea seda , ja ei saa kunagi teada , ja mulle sobib see , rohkem sobib kui ei sobi

hüsteeria unes

mõttelagedusi vahel näed

valged seinad su ümber

mõtet kombivad su käed

seinad koonduvad su külge

midagi näed uuesti

midagi näed halba

midagi läeb suuresti

mingi asi halvab

valgest seinast klaas saab

ta peegeldus on hea

peegeldusel , teine , kolmaski haav

segadusel kaotad pea

sa jooksed ringi , kuhu ? eitea

võibolla ringe joosta ongi ohutum

mured kõnnivad su poole reas

sa ei karda enam , sa kohutud

ja siis eksid üksi ära

ei midagi su ümber

ei mingit viha , mõttekära

vaid igatsus kõige järgi , ka halva

kõige , mis oli sinu ümber

järv

kristallselge järv

enda sügavusse uppumas

helesinine vist , vöi olematu värv

äkki näed end pöhja kukkumas

see järv täis on mõtteid

tühja vaeva

muret,

halba aega

tühjusest ta muretu

ajahambast puretult

halba aega kaebab

must auk kaob mu silma

ta valguse kaotab ja siis uuesti loob

nüüd hoopis pimedusest jätab ilma

ja pimestava päikse silma toob

hele torm mu peas puhub

hele värvus petab , karm on ta

see hele torm pead mul rusub

see hele torm on halvaja

tösine mure , eksinud kõrbe

hajudes , korra peas mul vilksatab

pärast seda , paitab körve

kui keegi seda meenutab

vaskraskus peas , ma upun järve

unes küll , kuid siiski

kuri rott mul närib närve

valu teeb tuuleiilgi

sina

öötaevas pimestab valguse
magama ma ei jää
mötlen köike algusest
uinudes löpuks sind ma näen

ma meenutan köike mis seostub sinuga
mul meenub su naeratus, su sönad
koos sinu iluga
ka su ilusad sönad

mul meenuvad su sügavad silmad
su armsaim hääl
sinuga köikjal ilusad on ilmad
sinuta ekslen ma jääl

köhus on mul imelik tunne
sõnadega seda kirjeldada ei saa
neis mötteis vajun unne
igas möttes oled sa

peast mul kadumas ajataju
südames karjuvad aastad
mu fenomen könnib vaid paljajalu
valu tal jalastki haarab

mõistatuslik rästik seal maadlebki lumes
külmus käpadest haarab
oh , kas ma hoopis nägin seda unes
vöi oli seal hoopiski saarmas

need mötted peas mul teevad ringe
körbessegi eksivad harva
oh ei , liiga tihti nad lähevad hinge
nende valu sama kui purustatud varba

liiga tihti ma kahtlen , tihti ma eksin , kiirustangi , kuhu ? ma ei tea
liiga tihti ma arvan , liiga tihti ma mötlen , valesti sihte vist sean


möttelaev söidab ära
lahkub ta , jah , jälle
segadusekonti miski nüüd järab ,
halvad mötted tagasi on , nagu headki , kärmelt

fukai koigokoro

taiyou, uxo-mingu,
shan , gurasu

umi , nou
meppou amata

hon'in aijou taiyou , umi
hon'in aijou touhou ken yu

la plus belle , naturelle

helesinine pilvepiir
kargelt külm tuuleiil
heleroosa valgus
oh , see alles ilu algus

öhus tunda mere höngu
lainte sumin paitab körvu
tuule hääl on nii hea
rahustavalt puudepäid ta veab

öötaevaski on nii ilus
puhkan rahulikult puudevilus

kiirgub ilu köikjalt öhust
armastuse headust on tunda öhus

tundub , et torm mu ümber , on vaikselt laabumas , ning tumelilladest pilvedest hakkavad saama helesinised ..

jälle

läbipaistev vihmapiisk
langeb aknalauale ,
jälle ,
rõõmus , hoogne tuuleiil
sasib puidepäid ,
jälle ,
tulikollane päikene
sillerdab jöeveel ,
jälle ,
sipelgakene , väikene
jookseb murulgi ,
jälle ,

meri liiva paitab örnalt
sinatab ta ,
jälle
vaatab uhke kotkas körvalt
tundub , naeratab ta,
jälle,

puhub torm nüüd näkku mulle ,
külmetan ma ,
jälle ,
lumetormis mötlen sulle ,
naeratan ma ,
jälle ,

ma olen nii önnelik

ma olen nii önnelik sest
ma olen armunud ,
mulle meeldib kirjutamine ,
sest on suvi ,
sest varsti on sügis
sest ma saan lugeda hemingwayd
sest mulle meeldib jalgpall
sest mul on maailma parimad söbrad
sest ilm on ilus
sest köik on hetkel nii hea
sest ma pole enam segaduses
sest ma armastan köike ennast ümbritsevat

köige imelikum luuletus

kaos :
ei tapa
ei torgi
ei nöela
ei kriimusta
ei haava
ei jäta armi
ei löika
ei hammusta
ei kisa
ei hävita
ei lõhu
ei trambi
ei purusta
ei piina
ei pure
ei lammuta

ta lihtsalt kaotab

kui väärtuslikud on tegelikult loomad

vahel on mul tunne , et köik on kuidagi nii ebaaus . nt loomade suhtes , jah , see vöib tunduda nii kulunult ning maitea kuidas veel aga see on nii . niipalju inimesed ei austa loomasid ei pea neist lugu ja niipaljud inimesed peavad loomi alaväärsemateks kui inimesed . AGA SEE EIOLE NII . paljud loomad on inimestest nii palju tugevamad , mitte füüsiliselt vaid hingelt , loomad on alati sügavad , meil on alati neilt midagi öppida . Loomadel on köik see millest meil , inimestel , puudu jääb . otseloomulikult on ka meil asju millest loomadel puudu jääb aga see eiole hetkel tähtis . inimesed peaks mötlema sellele et loomad on meiega vördsed , meid köiki on siia vördselt loodud , ning neil on niipalju omadus , mida öppida . loomad on vahel nii siirad ja nii töökad , ja nii ausad . loomad on truud nad ei ole kahepalgelised nad on avalad , ning nende tunded on ehtsad , loomad on täplset sellised nagu nad on , nad ei tea mis asi on sarkasm vöi mis on teesklus , neis peitub palju rohkem kui me tihtipeale näha taipame , ning nad peaks olema eeskujuks , inspiratsiooniks ning eesmärgiks meile köigile et püüdelda sellepoole et saada paremaks inimeseks . austagem loomi ning nemad austavad meid !

must torm

vihmapiisk lendleb, suunata veel
eitea , eitea mis tee tal eel
päike , kui pendel , taevas keerleb
sisalikki kivil , tahaks soojust tunda veel ehk

taevas nüüd varjub,
must on maa,
päikene karjub ,
kannatuste paraad

torm siis algab
päikene kaob
äike on valla
sisaliku jaoks on kaos

möni vihmauss jääb kinni
elu siis tal läbi
nende vaesti hingki
peab hukkuma süütu tormi läbi

heh

miks on alati nii , et ma mötlen , mida ma oleks vöinud teha , pärast seda kui ma olen midagi muud juba teinud ?

100 söna tunnetest

kajakas taevas , valge
lendleb ta nii kergelt
taevas päikese palge
paistab ta , nii helgelt

mötlen nüüd ma jälle,
südames ja peas,
on mulle tunded jälle ,
oh see on nii hea

mötlen sulle veel ja veel
oh vöiksid sa siin olla
vahel jalg väriseb mul ikka veel
nii hea on selle tundega olla

tunnen ennast kergelt sinuga ,
tunnen et saan köike rääkida ,
tunnen et saan köike luua,
tunnen et saan köike kuulda

tahaks vahest lihtsalt vaikida,
jälgida köike ilusat
peegeldumas jöe päält
ja vaikselt kuulata su häält

höpepaju tuule vilus
paistab iluski nii
sinagi oled nii ilus
ilma sinuta on olla piin

see tunne

siis kui viha on soe
vöi armastus on noor
see tunne on värske
see tunne sind poob
ta kripeldab sinus sees
vöibolla närib su hinge
ta ilmutab end silme ees
ta peas teeb ringe
ta jookseb su südames
ta jookseb su veres
su hingest uut söömu rüübates
ta pale on nii ere

kas on ta kaua
vöi külaline vaid viivuks
kuna jöuab ta hauda
kuna vaev tas liitub

miks jöuab ta siia
on see halb vöi hea
kas armastus on halb
kas viha on hea


kas tahe on piisav
et sellest tundest saada vöitu
eiole , vöin seda kiita
selle tundeta oleks halvavöitu

vahel tahaks ma

vahel tahaks ma üldse mitte möelda
vahel tahaks ma mitte midagi öelda
vahel tahaks ma kunagi mitte tunda
vahel tahaks köike endasisse kanda
vahel tahaks ma olla keset merd
vahel tahaks endas tunda verd
vahel tahaks ainult imetleda
vahel tahaks olla ainult kujuteldav

täna oli täiega vinge pime juba öues öhtul

ma armastan

ma armastan tuld
ma armastan kargust
ma armastan jääd
ma armastan valgust
ma armastan äikest
ma armastan päikest
ma armastan kuivust
ma armastan tuimust
ma armastan öhku
ma armastan vett
ma armastan öhtut
ma armastan sett
ma armastan puid
ma armastan loodust
ma armastan naervaid suid
ma armastan ootust
ma armastan lihtsust
ma armastan seda tunnet
ma armastan kergust
vaba olla on hea tunne
ma armastan avatust
ma armastan head kavatsust

ma armastan igatsust
kuigi see on halb
aga igatsus on osa armastusest
ta on armastuse jalg

ma armastan armastust

lootus ja risk

kas tasub ära risk
kui suur on ootus
kui suur on eksimine
sama suur on lootus

loota saab palju
riskida ka
vöites vöidad röömu
kaotades jääb haav

kas riskida vöi mitte ,
kunagi ei tea
kuidas seada sihte ?
kas öige on süda vöi pea

lootusega tajud tunnet enda sees
riskides vöib köik see uppuda vees

Tahan siiani

tahaks olla vaba ning hea
tahaks unustada pea
ning südamega möelda
tahaks alati öigesti öelda

tahaks tunda värksust köikjal
ja tahaks et külmuski vahel mind löikaks

tahaks olla paine , hirmuta
tahaks olla julge , riskeerija
tahaks olla üleni avatud
et minu mötted oleks rääkimiseks rajatud

tahaks alati midagi avastada
tahan siiani ainult armastada

kontrastid

oh maa on tume
ja taevas nii hele
oh surm nii kole
elu nii ere
oh meri nii vedel
hein nii kuiv

elu ühel nii ehe ,
teisel nii kuiv
on üks nii hele
teine on tuim

igatsus ju raskus
kuid tühjus on ka
viha pärit on südametaskust
südamega ka armastad

erinevus on erinevus
sarnasus on sama
nad köik on kokku keritud
köik on sama jama

nosauksssssss

jaaa , ma pole niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ammu kirjutanud , niiet midagi lugemisväärset siit sissekandest oodata pole . tahaks tegelikult täiega raamatut kirjutada , siukest erilist , sügavat raamatut , aga mind huvitab seal juures ainult tunnete märkimine ning sügavuse toomine , mitte niivörd loomulik liikuvus , ma jätaks hea meelega need üleüldse kõrvale .

siis varsti on jaanipäev , mis on üliiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiheaaa , sest plaanid on tehtud juba , ja peaks väga vinks tulema see üritus .

üldse , mul on hea tuju hetkel , sest Muse teeb tuju heaks , ning köik on hea , ja homme tuleb loodetavasti hea päev , ja ma hakkan sööma ka kohe , see teeb ka tuju heaks .

veits ebameeldiv on aga see , et ma pean selle köne juba laupäevaks (!) valmis tegema , ja mis veel hullem , ma pean selle ju ette ka kandma nii suure rahvahulga ees

inspirisatsiooniseisak on mul ka hetkel , et ei tea kuidas ma selle köne üldse valmis saan , aga loodan et saan .


tahaks lugeda ka midagi head ja huvitavat , hemingwayd , aga mul pole üldse aega ja üldse suvel ei saa nii lugeda , lihtsalt väljas on liiga ilus et kodus lugeda , kahju .

igatahes ma nüüüd kohe sööma ja siis magama kuna homme olen ma sunnitud tööle minema ,

tahtmine on eriline ainult siis kui sa tahad et ta oleks eriline

valu armastuses

Kui saame tühja tahtes köike
Kui palvetame asjatult ja parandada asju ei saa
kui südames me valu teeb terava löike
ning väriseb me jalge all maa

kui päike varjundub taevas
ja hinges roomab vaev
siis auk on valguselaevas
oh häda , oh vaev

ja kui igatsus on terav nuga
ja rõõm see pöleb hingetules
siis on murtud hing see juba
must plekk on hingelinnu valges sules

armastus - see magus suhkur
armastus - see magus valu
armastus - see näriv tuhkur
siiski armastust tunne , seda taju

öööä

naer , raev , tahe , pahe , kuum ja külm , öige , vale , viha , iha , rõõm ja nutt , tahtnud , lasknud , tühi urn , löikand , õmblend , terve arm , loodud , poodud , elus surm

Sümfoonia .

Kas olla isiksus või tühjus ?
Kas langeda , uppuda , vahel uinudagi
või olla paigal tühjuses ?
Kas andes kaotada viimne leib
vöi saades vihata selle maitset ?
Kas olla taluv ja armastatud
vöi vilistada köik välja ?
Kas önnetuses meenutada önne
vöi õnnetuseta mitte kunagi õnne tunda ?
Kas olla kunst ja ilu ja kõik
või olla tühipaljas materjaalsus ?
Kas imetleda kajaka tiivasähvatust ja jõe vee vulinat
või olla ükskõikne imekordsegi ees ?
Kas olla looduse parim sõber vöi ta suurim vaenalne ?
Kas nautida lihtsaid asju vöi põlata köige uhkemaidki ?
Kas lahkuda õnnelikuna valgust nähes
või surra kartuses vajuda ?
Kas aidata abivajajat või kõige hädisemalegi pöörata selja ?
Kas veritseda kartuses või terveneda hirmus ?
Kas välimus on parim sisukord
vöi mittemidagi ütlev kaanepilt?
Kas tahtmine on saamise etalon
või on see tühipaljas naiivsus ?
Kas kaotades oled köige halvemas seisus
vöi vöib vöitki halb olla ?
Kas segamine annab alati kokku segu
vöi vöib lahus samakski jääda ?
Kas pöleda üksinduse tules
vöi kümmelda seltskonna vees ?
Kas peegel annab alati peegelduse vöi eksib temagi ?
Kas pöhjustamine ja süü käib alati kokku
vöi on see vaid pealiskaudsus ?
Kas viha pöletab vett vöi on see pöletamatu ?
Kas köiges kahelda on vöimalik vöi on miski kindelgi ?
Kas mängida igavest melanhoolia nooti
vöi leida enda hinges kindluse sümfoonia
rõõm , kunst , süda , armastus ?