üks hunt käib mööda laani
taevalatern idast läände juba ammu triivib
soikub tahma nüüd päev on lühem
õhtu lõhn pole sama samuti

kogu valguseha on mõrkjaks kosunud
Ra nutab oma seinatus erus
kuis korrakski toredus liigahtab
hall pale  üle tekina laotub

üks hunt käib mööda laani
käib vaikselt ja nõtkelt tapmas
metsis oksal ei tihased aima
susi hingetuhäälset roima