ulm nr 4

 öövahas varjud hoidsid hinge kinni

ja ülalt külma valgust  tilgub

ta kannab pihus piiblililli

vabandaval pilgul

ta hiilgab puhtust

ning hääletult

ta lume pinnal hõljub

kuukahin kuhtub

nii jäljetult

ta pimedusse põimub

Enneminevik

Ta tagurdab trummidel tagudes

Tagurdab trummidel tagudes

Muistse müütide vihus

Muistsete müütide videvikku

Taamal lõõskavad lõõtsad

Hämaras rapsivad loomad

Tontidehuiletes looma

Tontidehuiletes looma

Tuhandeaastast riitust

Õhtu lõpp

Valgus hääbuv, 

pimedusseheitmismäng, 

küünlakumal, 

sinu huulte jälg

Puslemäng

 See pidi olema viimane kord

Kui meil maa-ilma mõistatuste kohal' laskudes

Viimane tükk

Tahtmata diivani taha sai

Nõnda jäid maailmalatva

Vaid kohmetult rapsivad hinged

Ja lõpetamata jäänud pilved.

KEVAD

kollaste kuldsete lehtede kevad

mu ainus kordumatu kevad

piirideta kosmosesse lendamise 

teine

piiride adumise 

unustusetusehooletu hoomamatu kevad

püüdsin sind püüda tallele panna

alles jätta või ärajätta

tegelikult oled muutumatu, ajatu

puutumatu

igavesti õide kastetd kevad.