me näole langend raske loori vari
pikkamisi pimestab
ja igavikkupääsu morni vahi
salamisi minema
ehahakul tarib
mei ole ammu tihkand päristõveravi
kuigi valgust haavast ammu purskab
ja meelelt meeletusse tuikab
mineviku nurijahi
ehk ongi kaasaegne märter
see kes kõigest loobub
ja enda saatusest on tihti purjus
või too kes
risti kandes endast joobund
õiekroone muljub
