kadumatust kadumatu

ei tuleleegis
ei selges peeglis
ei külmas õhus
ei kõrvetavas kõhus
ei sinakas taevas
ei uppuvas laevas
ei säravas päikses
ei tapvas äikses
ei saatanlikus rajus
ei ladistavas sajus
ei kiigutavas tuules
ei kurjuse juures
ei hirmsaimas unes
ei kraksatavas tules
ei jubedamais ohus
ei kärsatanud rohus
ei väiksemgi kübeke
ei kao minu südamest

igatsus , Su vastu

tundeeeeed

päike paistab helgelt
ja kerge kiik liugleb õhus
ja taevas rahulikult , selgelt
kannab armastust enda põhus

ja kajakal armastuses ,
lennata on hea,
ju temagi pakatab armastusest ,
see on ta südames ja ta peas

ja kuu naudib oma ärkamisest
armastuses hõljumine teda ootab
ja võilill naudib oma tärkamist
elust palju head on tal loota

ja armastus on rohus
ja mustal peenral
armastust leidub ohutuses , ohus
armastus on su kõrval , sinust eemal

ja armastus lainetab meres
ja kaikub tuules
see armastus on hea ja ere
ta teeb külma soojakski talvekuudel

sest armastus on ilus
ja armastus on puhas
ja armastus ei kao tuulevilus
ja ei põle ära ta tuhaks

vaevus

päike tõuseb
kuid loojub uuesti
hinge jõud rõugeb,
kuid taastub kiiresti

taevas liigub edasi
ja sinast saab puna
taevas endasse vahel kaob sedasi,
kuis võluvalt helendab ta kuma

ja vaim toas ringi tiirutab
külmust tunda , on ta peal
ja kurja valgust ringi liigutab
tal pole südant , ta ei tunne head

ja vana hing
vajub kaevu
ja täitub vaimuring
ta küll räägib , kuid vaevu

ja taevas upub kuu
ta ei tahaks tunda valu , vaeva
ja murelik on metsas tammepuu
ta tunneb kõike ja aega

ja niidul hein uljalt tantsib
ja tuult neid lükab tagant tasa
niidu sees õnnetu rott vantsib
piinab teda mustus ja vihm , alatasa

ja maas sööb tuha rohtu
kui keegi talle hauda kaevas
ja alles siis ta tunnetas ohtu
kui puhkas ta juba taevas

Vana tänav Prahas

Vana must tänav,
kus pimedus paitab mustust,
kus elu on kaduv ja surm on särav
ja viimane valguseleek tuhaks kustus

sel tänaval sa kuuled,
hääli , mida pole
ja käe asetab su suule,
käsi , mida pole

ja tantsib miski
õel , kuri
sellel tänavaristil
ühel päeval headus suri

kurjus talle hauda kaevas ,
kui põles ta vees
ja miski ootas headust taevas
kui põlvitas ta päikese ees

ja kui headus lahkus
jäi tänav üksi
ja kogunes endasse midagi
kurja , mis sinna lamama jäi , üksi

ja see ongi
hulleim hullemaist
vangistab see kurjuse kongi
ja tasal sammul , tasemaist ,
kõnnib sel tänaval hingetu ,
vaim

Tavaline postitus , oma päevast ja mõtetest ja tunnetest ja tegudest .
Tundub imelik .
Jah , harjumatu ning imelik on kirjutada lihtsalt tavalist postitust , mis oleks seostatud ja ilus ning korraliku ülesehitusega . Ja kui see tavaline postitus peab veel olema kõigest mis on reaalne , ilma fiktsioonita , siis tekib küll minul tunne , et luua on lihtsam , kui tegelikust kirja panna .

Mis ma siis teen , ja mis ma siis mõtlen ? Neid küsimusi mul küll hetkel peas ei ole , mul on peas praegu küsimus : mis kell on ? Kell on palju . Piisavalt palju , et ammu magada , lausa pool neli hommikul ja ma olen väsinud . Aga und mul ei ole , tee mis tahad .

Kahju , tõsiselt kahju kohe , et väsimus ei võrdu unega . Kui igasugune väsimus kõigest enda ümber võrduks alati unega siis oleks väga lihtne endast ja maailmast puhata et hiljem reaalsusesse naasta . Võib-olla mõned halvast eriti väsinud inimesed naudiks und päevi , kuni väsimus üle läheb . Võib-olla saaks halba tuju lihtsalt välja magada ? Hingelise väsimuse puhul toimuks sama mis füüsilise väsimuse puhul . See ei ole ideaal , kuid minu ideaalid on hetkel hoopis paigast ära .

Ma olen füüsiliselt väsinud kuid und ei tule , see on kummaline .

Ma väljendasin ennast enne üpris valesti . Mu ideaalid on paigas ja hetkel ma naudin elu ja olen kõigega piisavalt rahul et omada hetkel väga kvaliteetset elujärku . Ja ma ei viitsi hetkel rohkem kirjutada .

mõttetest ja tunnetest

ja ma kiigun
ja ma naeran
ja ma liigun
lendlen taevas

ja ma väsin
siis virgun
hiljem vajun
püsti sirgun

vahel ma ei tea
mida mõelda
kas rõõm teeb hea
või halb teeb õela

ja kus vees ma ujun
kus jões ma upun
kuis mu mõttelaine on sujuv
kuis järsku ta kukkub

ma ei saa üldse aru
ja vahel on nii hea
ja vahel mõtteharu
endasse uputab pea

ja ma oma tundeid ei loe
oma mõtteid ei tea
teadamtus küll minusse poeb ,
siiski arvan , see on hea

lendan kõrgel
kuskil , ma ei tea
selle tundega on võrdne
pakule asetatud pea

ja merelaine
uputab torm mu pähe
ja mu hinges valitsev paine
suudab südames rõõmu teha vähe

mürk mu südamesse mõjub veel ikka
erkad ikka mu tunded
ja arme hing mul laob veel ritta
ja tühjuses veedan ma tunde

ja kaevus ma ujun
pimeduses upun
üksinduses sumpan
sest ära eksinud on tunded mu sees
ja mõõn nii sujuv
mis kaldale uhub
ja valust on tuntav
kannab endas kurbust , selles rikutud vees

ja jälle jooksen ma ringe
metsas , kus linnulaul
mul sügavalt läheb hinge
ja kasepuu end imetlema surub

jään magama seal metsas
uinun
sügavalt , kuni vajun ,
vabastavalt ,
alla ,

ja jõud mind puudutab
ja tõmbab
ja tirib

ja sikutab mind alla
ja mina ei astu vastu
vaid allun
sest jõud mul puudub mis karjuks

päästa mind , enne
kui kaon

ma ei tea enam oodata
ma ei oska enam tahta
ja mõtteil lasen voolata,
koguda endasse pahna

ja tunda endas halba
ja vahel head
kuigi keerlemist salgab
mu õhuvoolus pea

ja kõik kordub
ja kõik on sama
ja iga olu koruds
marsib sama rada

ja kordus mind väsitab
väsitab ka see
et , eksides ma luban
ma enam nii ei tee

kuid kordub see ikka
ikka nii ma teen
kas üldse vältida saab seda
mis olema peab ees ?

mõtte , lendlev mul
kukub vaikselt tiiki
sama vaikselt summutab
süda mõtteriiki

ja aurustub vesi mu peas
kaob ta kui liblikas
ja lendavad ära ka mu vead
kui uusi vigu sigitan

ja ma hingan tolmu
ei , tolmgi see pole
miski muu see olnud
veel kui oli see olev

veelgi miskit mu ümber tiirleb
jääkamakaski nende seas
hoolimata pimeduse kiirest
tunnen armastust - see on hea