kui valjult kisab suureks saanud vaikus
ning tast väljavõrsunud võlas
paigaltkukkumise raskus
klaasist seinte kõlas
ta paisub nõudmisteta
kasvab ranges usus
ja alati on päral võõra painena
mis koidutumma lainena
hingetorulõppu uhub
ihu alla ilmund rusud
mis on too
rinnus rapsiv rahu
mis vaevu südamesse mahub
ning unenäos mul lohiseb
ta järel justkui sünge loor
mil minusse ta vargsi tuli
justkui hilisöine esimene lumi
sünna puhul otsustasin lubade endale kirjutada midagi ausat, vahetut ja automaatset. juba nooruspõlves uskusin, et Bretonil oli hea point, kui ta vihjas rakmete minemaviskamisele kui ehk järgmisele sammule, protsessile mis oma andumises märkis ära otsustavama loomuga vabanemist.toona küll pooldasin säärast manifesti kui ürgsuse järgi janunev avantürist. nüüd näen seda kui inimene, kes on teadlik oma piiratusest, ent üritab siiski viinapuuväätidena küünitleda. seistes lõpp-peatuses hääletada pöidlad püsti, selles olematuse jätkvuse usus on midagi fööniksilegendi taolist, mis inimkonna ära nimetab, ja mille ma omaks tunnistan - seekord asendades saatusteenri, valikutegemise alandlikkusega.
mu sees on klaasist igimuutuv serpentiin
ja tuhat tegemata Gaudi torni
mida palistavad sürrealistide küünarvarrest
tärkand tulekerad
ja janu lahtiste akende vastu
ja puudus rohekast värvist murul
ja puudus rohekast värvist seintel
sest täielik rohelus annab täieliku rahu
aga päris rahu on kuidagi liiga lõplik
niiet seda on raske uskuda
seetõttu olen alati olnud rohkem lõpmatus pakendis mees
stiilis tühjad põllud, hiigelmaastikud
ja hingeauku kinni jäänud tuul
linnahalli tuhandekohaline üksinduse lava
ja ühemeheetenduse tekstitu kava
mis teha mulle meeldib lihtsalt
sihtotsetarbeliselt eesmärgitu ruum
ja vaikus mis räägib hästi palju
ja avada endas uksi seintetusse tuppa
kust otsin ikka tuge ikka tuge
nagu anarhist juba lammutatud ehitisest
struktuuri arhetüübist endast
&&&
ses kinnikiilumisest kasvab ühes suunas rada
rongisõit unenäolõppu
kus mäenõlvadel okastes
igavikulillaslilled
ahnelt kaanivad udu
ja üksijäetud aimdust pühadusest
kerkib ennast õigustades
kuni on aimduses ulatamatusest
aimdus poolikust lennust
nagu paberist tehtud tuhandel lumivalgel kurel
kes öösel noolena ilmaruumi lõppu tuhisevad
hapras jaheduses valgust voogamas
nigu kuumast külmatanud ihu omapäi liikmed
kardinapraost viivuks tulnud vihjes
alistunult osutades
elu võimalikule võimatusele Linnutee äärel
oma kohalolu kohas kohan
Kohalolus kosutavaid ringe
Kohalolu kohalikku
kordatehtud hinge
Ningveel
kohalelu kohalolemata
kohutamatuid pingeid
mu sees on pidev
poe vaateaknatagune
kujutlus tulevatest tegemata ostudest
aimamata riiulil olnu ajutisust
ja
tegelikku
(tuleviku)
kohalolu
elu on ehtne ja ehteid täis
ja võrratuid võimatusi võitnud võimalusi
sädemeid südameis läitand lähedal
hõõguma hõbedas hunnitult hubases
taredas toredas
algand ainulaadset aega hoidma
nõnda on näha kuis
kohvritesse kägaras
muljutud minevik
vähem ja vähem vajab ruumi
ning tagavaratõdesid
nii on vaid rõõm
ilmamaa lõpmatust lõuendist
paratamatult palju eluringe
ja õues õide hakkand hinged
üks avatud sulg
ja kahvatund ulm
hargnevad mus lahti kui niidirull
mis sirgena on aina rohkem sõlmes
ja spiraalina näis hoopis rohkem sirge
¤¤¤
nii kuhjubki õigete valede
katedraal,
eemal merekarpidesse
hoolikalt peidetud vaikus
ning seljataha jäetud
surnud lainete tarkus
mu südames on tuhat akent lahti
ning saalist-saali tungleb tühja tuul
mis läbib ilmaruumist võetud tähti
ja ärkliruumi jäetud kuud
sääl tagatoas on veel õite pime
ning näha eriti ei saa
kuis varjudest mil pole nime
kaunid liiliad sirguvad
