juuniõhtul sulguvad uksed
valgushelk männimassist
aralt kiikab välja
õhuvoolus puu taarub kui sõge
kuis kaosest ta astund siia

juuniõhtul astun helitult mina
ja savi mu tallal on niiske
juuniõhtul tuhmub ühtlaselt sina
nukrusloor katab katuse iidse