mu mõte nõjatub vastu seina
ja järsku miski seisab
ja vihm siis paitab kasteheina
oma mõtteist muudki leian

ja mu mõte rändab , kuskil ruumis
see ruum on mulle lukus
ja mu mõte lendab , roomab , uurib
kuid ruumi uks - see kindlalt lukus

ja mu mõte pajatab
ja teab , ja leiab
ja kuulab , jutustab samuti
ja mina otsides , tühjust leian
otsimisest ei loobu aga ammugi

ja päev on vara
mu mõte maad mõõdab sammutsi
ja harust varsti , tekib hara
ja mu mõtte miski veab minema kannutsi

täitsa algul sa avad
vabalt oma silmad
sama kergelt kui jagab
hommik oma ilmad

edasi sa näed
mitte ainult headki
sama palju kui päev
endas saladusi veabki

ja siis sa pöörled
juba oma rattal ringi
ja puudutatult valust
saab esmalt su hingki

ja siis on hea
sa ju pöörled kahevahel
ja siis segadust seab
peas su sündmusteahel

ja siis on valu
mis lõikab kui teras
ja siis on elu
mida sa ei tea et elad

ja siis taevas selgineb
ja tuled välja valust
päike , ta ju helgib veel
ja tee leiad välja pimedast salust

ja kaua see pöörleb
see ratas su sees
elu möödub
alati paistab midagi ees

ja lõpuks oled hall
taevaski tundub nii
tundub et südagi on hall
kuigi veel eredamini ehk tunnebki

täitsa lõpus sa suled
kergelt oma silmad
sama kergelt kui kaasa võtab
öö oma ilmad

meil jätkub vaimu
et omada jõudu , olla hea
meil jätkub tunnetamist , aimu
vahel siiski tormades , ei kaota me kogu pead

meil jätkub südant
ja hoolivust otsatult
meil jätkub kõike küllalt
kraanid avatud on lõputult

meil jätkub tahtmist
meil jätkub õnne
kui peegel lähebki katki
ei oota meid 7 aastat ebaõnne

ma ei tea

ma ei tea , kas on homme on jää või tuli
ma ei tea , kes homse pärast eile suri
ma ei tea , kas nüüd ma olen hea , või rõõmus , või hoopiski kuri
ma ei tea , mis on praegu , mis eilsega tuli

ma ei tea mis tahtis öelda mu imelik uni ,
ma ei tea ju , mida ma teen , milleks ma tulin
ma ei tea kuna on vihm kuna on välgusurin
kuna surm on rõõmus kuna ta on kuri


ma ei tea miks ma mõtlen sellele jälle
ma ei tea miks mu pea käib ringi
ma ei tea miks rahepiisk laenges mu käele
ma ei tea miks vahel kurbus puudutab hingi

ma ei tea miks kotkas lendab nii kõrgel
ma ei tea miks kalu palju on vara
ma ei tea miks päike särab nii kõrgel
ma ei tea miks

kas võib vahel elus tunda , et maailm on tagurpidi ? kas võib vahel tunda , et kõik võib muutuda viie minutiga , või kümnega , või võib-olla see ei muutugi . vahel on mul tunne , et ma teen koguaeg midagi valesti , ja vahel on mul tunne , et kui juhtub midagi halba mida ma ära hoida ei saa , siis see on loomulik valgusekadu mu südames . jah , seda ei saagi teada , arvatavasti , kuid midagi peab sellest valgusekadust ja muutumisest ju ometigi välja lugema , sest muidu oleks kõige tundmine sama mõttetu kui tõus ilma mõõnata , siis poleks ju tasakaalu . ja siis oleks meie süda ja peagi täis uhutud kallas , kus massiivselt möllab kurbus , teadmatus , ehk valugi ? jah , see valguskadu tekitab mus segadust . väga palju kohe . ma ei mõista vahepeal üldse midagi ja võibolla olen vahel kurbusestki nii segaduses et ei suuda selgelt mõelda , sest vahel mu mõtted reageerivad hoopis valetpidi ja ei leia seda õiget peatükki sellest üüratust eeposest . Vahel näen ma valguseni jõudmiseks mitmeid avasusi , mis viiksid välja sellest pimedast tunnelist , ja vahel ei sobi mulle ükski neist . võibolla mõne tee on liiga porine ja samas teise tee on liiga auklik , kolmas tunnelikäik aga ähvardab kokku vajuda . Aga kokkuvajuv tunnel vaid võib kokku vajuda , ning see ei tähenda et ta vajub , temast oleks kõige turvalisem läbi pääseda , kui veab . kui ei vea siis aga kõige raskem . jah riskimine , kuid samas kunagi eitea , mis riskijatega juhtub pärast kaotust , kunagi eitea . vb riskija pääseb ka pärast tunneli kokku vajumist valgusesse , võibolla poris käija jalad puhastuvad pärast käimist sest ta oli mõistlikuim , võibolla auklikus tunnelis käia ei kukkugi ühtegi auku või pääseb kõigest puhatana . ma ei tea seda , ja ei saa kunagi teada , ja mulle sobib see , rohkem sobib kui ei sobi

hüsteeria unes

mõttelagedusi vahel näed

valged seinad su ümber

mõtet kombivad su käed

seinad koonduvad su külge

midagi näed uuesti

midagi näed halba

midagi läeb suuresti

mingi asi halvab

valgest seinast klaas saab

ta peegeldus on hea

peegeldusel , teine , kolmaski haav

segadusel kaotad pea

sa jooksed ringi , kuhu ? eitea

võibolla ringe joosta ongi ohutum

mured kõnnivad su poole reas

sa ei karda enam , sa kohutud

ja siis eksid üksi ära

ei midagi su ümber

ei mingit viha , mõttekära

vaid igatsus kõige järgi , ka halva

kõige , mis oli sinu ümber

järv

kristallselge järv

enda sügavusse uppumas

helesinine vist , vöi olematu värv

äkki näed end pöhja kukkumas

see järv täis on mõtteid

tühja vaeva

muret,

halba aega

tühjusest ta muretu

ajahambast puretult

halba aega kaebab

must auk kaob mu silma

ta valguse kaotab ja siis uuesti loob

nüüd hoopis pimedusest jätab ilma

ja pimestava päikse silma toob

hele torm mu peas puhub

hele värvus petab , karm on ta

see hele torm pead mul rusub

see hele torm on halvaja

tösine mure , eksinud kõrbe

hajudes , korra peas mul vilksatab

pärast seda , paitab körve

kui keegi seda meenutab

vaskraskus peas , ma upun järve

unes küll , kuid siiski

kuri rott mul närib närve

valu teeb tuuleiilgi