Tema soe üürike ükskõiksus
kasvatab ta seljal lihtsad tiivad
kui Loojad kaugele on läinud.

Tema kumerad
loodusjanused kulmud
ümardavad maailmamured kahanevaks.

Tema tuuleshõljuv kannatuse loor
on nii läbipaistev,
et iga teine kannataja
teab ta hingekeeli,
ainult mitte tema.

Me teame suurte kuhjuvat suurust,
aga väikeste?

juhuslikult.

Pärast 89. miili vaikust hakkab mürin.
Esiti tumm ning arg.
Sa teadsid, kuidas jälgida oma samme, ent mitte enam.
Iga lähedane asi on kümme meetrit kaugemal.
Iga kohalolev asi pole võib-olla üldse enam kohal.
Mitmest selgitavast küsimusest, mida võiksid küsida
plahvatab igaüks jultunult tolmuks.
Vähestest julgustavatest nägudest
saavad tõsise ilmega plekid
postmarkidel.
Onu Tõnu värvilistest tunkedest katusel
jäävad kulunud plekid asfaldil.

Mürin areneb.

Sa tunned kuidas keegi valab mõõtekolviga
tasaselt su elu ühest anumast teise
ja Su silmad on kaks elutut järve
keset nägu
Öö peseb verinoores rahes
enda meeletustest puhtaks.
Ning järsku märkad
kuidas on aastaid Su südames
 keerlend roostes kruvikeeraja.

Andromeeda, kes oli kivist.

Ta sügelev planetaarne tarkus
jookseb sügisõhtul välja
justkui tuul
ja pühib mõru
kibuvitsaulma
õide lõkendama kuul

... pole hirmus kaua
tähti vaatand
ei ole  näinud
pole otsind tarkust taga
ei ole enam unest unde
tasa käinud
varjuliigutaja vaga.

Tast õhkub nõdervalget
rongijaamapuhtust
nii kopitab ta vundament
mis südamesse aralt laotud
suur udurändur,
sees tsement.

‘’Ideaalses maailmas,’’ ütles Dorecht ‘’on kõigil õigus mõelda.’’

Borgesi jaaguar.

Kaoses on kaos ei ole kaosetu katsumise lõhna vaja peita.

Mis on mäng ja mis on mängutus….

Mina ootan tasakaalu kahe pilve vahelisel pikserindel.

FRONT!

******************************************************************************

Pierrot tantsib sõnalavastuses nagu hull plahvatusliku vitaalsusega. Ma näen inimkonna hingi temasse kogutuna pesklemas ekstaatiliste liigestega ühes rütmis. Aga ükski neist hingedest ei kuulu Pierrot’le, (ka tema enda oma)

Saatus märgistab oma märtreid kohatu ilmsusega

*****************************************************************************

Me tantsisime nii kiiresti, et väljusime ööst, aga ühelgi tähel polnud silmi.

kiirusulmi püüdes
Tartu-Tallinn maanteel
teeb viimne üüriksus
viimse sammu
me läheneme igal maanteeööl
mingile hajuvale
piirile.

Neil südames,

kes vihas põletasid sildu,

tiibadeta lõoke

kukkuks kümneks killuks

Nad ütlevad :
iga teos on harukordne
aga mina tunnen
hilisöises sonaadis
hinge häbelikku mässu.

tuul.