sa suled oma väsinud silmad

ühtegi heli ei kõla

teises toas istuvad

 üheskoos

vaikus ja üksildus

just nagu sõbrad

me läheme koos minevikku
mina oma lõhkiste kulunud ketsidega
ning sina veninud
poriste tunkedega
me ei räägigi palju
vaid mõni üksik lüüriline
lehehingitsus
puhkava taeva rahulolev ohe
heliseb õhus

varsti on õhtu
aknad tihenevad
majad kaugenevad aina
horisont muutub üha hägusemaks
varsti ei ole sindki enam kõrval
oled kaugel looduses
olen kohal, mõtlen
ja istun maha

 mõnel laupäeval on tunne

et tõmbaks aknad valla

igaveseks

näitaks ennast maailmale

ja endale maailma

õues aga sajab vihma

rahet

ja konni

alustuseks veel ei julge

algatuseks avan sahtli

paiskan välja hunnikus pabereid

kuhjades

ühepäevaliblikaid - 

lõkkeõhtuulmi

külmi öid

ning vastikult rõskeid päevi

ilm läeb laabuvaks ja selgeks

ning paberid ei mahu enam sahtlisse

ühtäkki 

süütu kiheluse ajel

totrast tardumusest toibudes

sulen aknad ja lukustan uksed.

ma suplen alasti
tähendustejões
hing kinni, sulen silmad

jõe põhjas
loodus kutsub
noori
kuid kes meist tohiks minna!

endale minevikku

ei oska näha
kõiki lapsepõlvetuuli läbi
puhumast
kui vaatad mind nii
pilkavalt ent solvanguta

ma pigistan su
hüvastijätukätt
tundlikult ent jõuetuna.

volbriöö

kas keegi märkas
hõõguva veenuse
igatsevat tukset
kas keegi tundis
kahisevat vaikust
eetrituules

susisevad küünlad
surmatakse ühtepuhku
sõnata
aknaluugid õhtul
kõlata

töökojast

üksiolemise kohvi
siiruviiruliselt üleskerkivas
aurus
peidab ennast nõutuse
suur saladus -
rahulolu

kohv jahtub
ajaga ühtepaiku ning
harjutamata
tammepuunaeratus
saab harjumuseks.

dialektika

Lahkusin seltskonnast hilisõhtul. Ajapikku olen täpsed detailid unustanud, ent mäletan seda hetke siiski omamoodi tähendusrikkana. Tõusin lauast ja naeratasin kahetsevalt Kadrile ja Joonasele, noogutasin Tõnule. Keegi terava pilguga külaline, kelle nime mulle kuidagi ei meenu, seiras mind pingsalt. Tundsin kohustust veel midagi öelda.
''Noh''
Elisabeti suured silmad pöördusid küsivalt mu poole.
Sel samal hetkel kaotasin igasuguse kõnevõime. Ma ei suutnud keskenduda millelegi muule, kui Elisabeti rangele loomulikkusele. Selles oli midagi, mis sundis. Sundis aususele.
''Ma peaksin teile ilmselt teatavaks tegema, et...''
Jälle vaikus. See veider vaikus. Ümberringi askeldavad üksikud inimesed, aga nad pole siin. Baarmen askeldab segamatult nurgas, nagu polekski meid seal. Kõikide pilgud on mul, aga ometi loen nende näost teisi mõtteid. Aknaklaasid jäätuvad. Õues sajab lund. Inimene on välklambisegadus, öeldi mulle kord. Ja ma seisan samamoodi, valgusest pimestatud, udust hägustatud. Ma tunnen pinget, ootusärevust nende apaatsetes pilkutes. Poole kohaga armastus, poole kohaga empaatia hirmutab mind.
Elisbeti langetas hajameelset pea ja tõstis selle siis järsku. Võpatasin.
''Tegema teatavaks mida?'' küsis ta niivõrd nõudva lapse toonil, et miski minus hakkas mässama.
Tõnu ja Kadri arutasid midagi juba omavahel. Joonas näppis telefoni, teatud vahemiku tagant mind piiludes.
Võõras jõud võtab must võimust. Tõmbe ja tõuke kombinatsioon. Vaatan Teid ja tunnen võimsat ja haletsusväärset tungi kuuluda, olla osa millestki peale iseenda. Ning samal ajal häbi, ei mitte Tema, iseenda ees.
''Tegelikult, aeg on hiline. Räägime ülehomme,'' ütlesin järsult minekule pöördudes. Kohustuslikule, peaaegu haletsusväärsele nurinale Kadri, Tõnu ja Joonase poolt vastasin mõne tähendusetu sõnaga. Elisabet oli vait. Kui olen juba ukseni jõudnud astus Elisabet mu teepeale ette ja ütles täpselt sosina-ja-vaikse-kõne-vahepealse häälega :
''Vastan su küsimusele. Jaa,''
ning pistis kokkukägardatud paberinutsaku mu tasku.
Murdosa sekundi jooksul ei lausunud me kumbki sõnagi. Elisabet vaatas mind uurivalt, silmis ajatu kurbus. Nagu kassil. Seejärel avas ta ukse ning ma läksin.
Paberi viskasin lugemata esimesse prügikasti.
Rohkem ma neid ei näinud.