Milline on hõbeulm?

Puutu taevast!

pilt

 Armetu siidlinaga kaetud mees tormab, sõge naeratus näol, üle lageda mõõtmatu välja ning kisab
''Ma hingan valgust, ma hingan valgust!''

Mitu ogarat värssi kestab
skisofreenia ditüramb
maailma kõige üksildasemalt
virvendava teleri
külmas sahinas?

valmistusin lendama
Tähtvere sügistuules
aga tuul jäi vait

Puhun sünnist saati
surnutega juttu
sel'aal kui
kõik üleslöödud räägivad
uksehingedena
poliitikast termodünaamika seadustest
ja Picasso kandilisest maalist

ma tõstan oma käe
ja näitan üles
et kandilised Pablod näeksid
tolmurulli
aga Tema näos on
Iisraeli loojangu
lahke loobumine.

Kosmoseavarused

Ma olen näinud
mis on surma nõder vaikus
ja õhtu tüüne
valge rind

on üks väga
tumm lind

minu hinge maalil.

hahapaari unustatud
hämar  laul
vaibub kurva
vihmalõhnaga
sügis kukub
kaste kombel taevast maha
päike kukub kuuekuuse
kasepargi taha

ma püüan näha oma
siseringiraadiust
aga ees on ainult
kongurentsed jooned

Igal kõledal ööl
püüan meenutada
üksildasi ahelikke
möirgava Altai tagant
kus kurbades unes
püüan katsuda veidi punakat tuult

Igal sahiseval ööl
kuulen kureparve eemaldumist
ja lumesaju tohisevat vaikust
tühjusesse tormavaid hääli

Igal niisugusel ööl
kus lõtv kuu vedeleb taevas
proovin minna neile järgi
sõgeda pilguga rändurina
meenutada veidi punakat tuult

ma sirutasin kollaste mimoosidega käe
rippuvasse taevasse
mille jakobimäe kummaline tee
oli kõveraks väänanud
kahetuhande üheteistkümnenda aasta
kassitoome õhk
ja
emajõe valgusmõõgad
tuttavalt hinges veiklemas

kui vaatan sama piiratus teed
kus pean käima
aga mina lendan

Tuglasetänavatiibadega
igakord viievurrilisesse vabadusse
''minu lummuse katedraal'' *
AITÄH



* tsitaat on võetud C.Milosz-i raamatust ''Teeäärne koerake''

ilmutus

ühel higirõskel ööl
täitsa tasa
tuli värvusmaastik
naeratades
kardinate tagant

tal oli kitsad huuled
ja teravalt voolavad silmad
mille ripsemetelt
tilkus kaua-kaua lund

karneval

Gulagi Arhipelaagi Golgi kompleksid
tantsivad inimkehades kardan
samuti kui Pärsia lahe
nukral beduiinil
ja Pühajärve luitenaiselik kuu
pole suutnud enda peita
rohmakate tammede
lohakate hõlmade taha

ma vaatan kaua Gauguini Kollast kristust
kujutlen ta värvi Naatsaretis
ka seegi, hirmus, oli ilmselt
kaunis sama
justkui praegu minu
peenekõhreliste sõrmede
rahutus sosinas

olge tasa! olge tasa!
ükskõik kui kummaline vaikus
koidus kolab
maskidega kasakad on kohal
nugadega ootavad nad
sünnitavat kisa

iidne karjus

kes võiks mul öelda
kus iidne karjus
see vox clamintis 
põllult kadus
kes kuldse mõõga
vaid hingeklaasis jättis
ja valgusmurru mõrad

kas tohin näha
raskushooba - see ühe hääle
viimset möiret
ei papist kõrvad
ahnelt kaldu kuulma
kagu ida
ramadaani kõla

ta oli üknes pärl
üks saja ulma sähvakust
kes nutvaid moorusoksi mööda
kodu poole piilus